LITMIR.BIZ

      Mis seal salata – Juulius oli isegi leemuri kohta kaunis napakas. Ta oli oma päritolu üle kohutavalt uhke ega teinud kuulmagi narrimist, et nende liigil on ajudega halvasti. Pealegi polnud sinna midagi parata. Mõistusega ei hiilanud juba leemurite vaarisad, kes olid tõelised vana kooli ahvid. Neid kutsuti primaatideks ja teiste loomadega võrreldes olid nad ikka täitsa metsa poole.

      Juulius ei lasknud end loomade narrimisest häirida ja tuututas vastu, kuis jaksas. „Vanad lollid! Me oleme primaadid – priimade leemurite soost! Me oleme esimesed ja parimad. Kõik sabata loomad võivad minna ja panni lakkuda!” Juulius rääkis kõigile, et on ahvide iidse suguharu kroonimata prints ja tal on banaaniistandusi mitmel pool ilmas. Loomad said leemuri hullu juttu kuulates kõvasti naerda.

      Maapinnal kõndimist pani Juulius pahaks ja sülitas pähe igaühele, kes päikeselisel pärastlõunal puu alt möödus. Ta ei sallinud ka linde, sest nad ei roninud, vaid hõljusid arutult tuules. Öökullid olid Juuliusele eriliseks pinnuks silmas. Kogenud ajuuurija moel jutustas ta kõigile, et lindudel on aju asemel peas pehkinud pähkel, mis segab ronimist. „Öökullid on metsa malts!” kriiskas ta ladvast ja ronis tuulealusele oksale sitikaid sööma.

      Ville oli seevastu suur öökullide sõber. Ta oli heades suhetes ka rändlindudega, kes käisid talvel palmisaartel kokteile joomas ja nägid paljut, mida leemurite metsas polnud. Lindudega sõbrustamine oli ainult keeruline, sest Juulius kiusas pesakonnas kõiki, kes teiste metsaelanikega rääkisid. „Leemurid on metsa kunnid! Teiste loomade lobast tuleb ainult lollusi. Õige leemur mitte ei küsi, vaid annab nõu!” jutlustas ta alatasa kõrgelt puuladvast. Kes vahele jäi, sai Juuliuselt näpistada. Vana leemuri kondised käpad olid erakordselt tugevad. Räpaste ja teravate küüntega!

      Villest ei saanud Juulius siiski jagu. Pärastlõunati, kui laisavõitu leemurid varjus pikutades tõuke sõid, luusis noor leemur laanes nagu vilunud salakuulaja. Juuliuse näpistustest tekkinud sinised plekid koltusid, kuid metsaelanike jutud jäid Villele igaveseks meelde. Öökullid olid õpetanud teda lugema ja arvutama. Rändlinnud näitasid, kuhu jäävad päikeserannad, tulemäed ja kus sajab talvel külma valget vihma. Villel oli tutvusi ka loomade ja sisalike seas. Haruldaselt andekad jutuvestjad olid oravad ja salamandrid. Nende juures istus Ville alati viisakalt kännul, liigutas erutusest kõrvu ja jättis meelde kõik, mida räägiti.

      Parimad lood vestsid elust väljaspool metsa. Mõned loomad olid käinud jahil või pikkadel jalutuskäikudel leemurite elualast eemal. Paljudel elasid välismaal sugulased, kes saatsid marmelaadi ja uhkeid paberkirju. Oravatel ja metskassidel oli maailmas eriti ohtralt tutvusi, sest neil elas linnades tuhandeid noori nõbusid. Oravad kutsusid Villet tihti postkaarte vaatama ja pakkusid külakostiks röstitud mandleid. Leemur vaatas pilte vesise suuga ja veeris kaartidelt pealkirju. Tundus uskumatu, et maailm ei lõppegi puu otsas leemurite tatistava suguvõsaga. See oli üks väga erutav mõte.

      Õudne sügis

      Saabus sügisene vihm ja Villel tuli pesas nädalate kaupa saju lõppu oodata. Ta oli surmani tüdinud ka seenioridest, kes samuti vihmavarjus pikutades aega surnuks lõid. Ühel eriliselt rõskel ööl tehti põrnikate praadimiseks lõke Ville ainsast raamatust ja sestsaadik hullus ta igavusest.

      Lood polnud kiita ka sõpradega. Vanadest semudest olid kasvanud ülbed elukad, kes nokkisid nina, narrisid öökulle ja käitusid kõigi metsaelanikega kohutavalt ebaviisakalt. Villel läks iga kord süda täis, kui bandiidid pesas uue sigaduse välja haudusid. „Lollus paneb vere keema,” porises ta siis öökullide kombel ja ronis tasakesi maapinnale arukamat seltskonda otsima.

      Seekord läks pesakonnast tüdinud Ville külla oravatele. Nende koopas oli alati mõnus juttu puhuda ja leemurite lobast kõrvu puhata. Pealegi oli tal sitikate söömisest süda paha. Oravate juures sai seevastu pähkleid – eriti nüüd, kus sügisene kogumisaeg oli täies hoos. Kõige usinamad pikutasidki juba kõrge pähklikuhja otsas nagu jõukad kuningad muiste.

      „Tere, Ville!” viipas oravate vanaisa Robert leemurit märgates juba kaugelt. Ta oli ametis hiiglasliku pähkli pessa veeretamisega ja askeldas sellega nagu vilunud jõumees. „Astu sisse, naised panid just röstri käima!”

      „Hei, naabrimees!” juubeldas Ville ja lehvitas vastu. Tal oli väga hea meel, et Robert ärkvel oli. Pähklite kogumine polnud hõlbus töö ja praegusel aastaajal olid oravad vahel täitsa võhmal. Isegi heas vormis kodanikud lebasid õhtuti elutult urupõrandal. Jutuvestmised jäid sellistel puhkudel napiks.

      Ville pühkis tagajalad viisakalt puhtaks ja astus oravate koopasse.

      „Kas lollid ajasid jälle juhtme kokku?” surus Robert Ville käppa, voltis koheva saba kokku ja istus kaksiratsi pähklikoorest nikerdatud tumbale.

      „Jaa, vihmaperiood tundub seekord kohutavalt pikk. Päev otsa urus vahtida on hirmus nüri,” noogutas Ville ja valis pakutud vaagnalt viisakalt kõige pisema pähkli. „Vanamehed heietavad muudkui muistsetest vägitegudest ja noored voolivad tatist lusikaid. See kõik on väga tüütu.”

      „Mnjaa,” noogutas Robert mõtlikult. „Eks leemurid on aegade algusest saadik märjaga urus passinud. Ma mäletan veel selgesti, kuidas kord nädalate viisi muudkui sadas ja sadas. Jõed tõusid üle kallaste ja kogu mets kasutas juhust, et korralikult kõrvu pesta ja pesu leotada. Ainult sinu kaimud vahtisid samal ajal närviliselt pesas ja mõõtsid igal hommikul oksaga veetaset. Küll mul on hea meel, et vesirott sind kevadel korralikult ujuma õpetas. Saad vähemalt vihma ajal natuke võimelda ja värsket õhku. Pesas on kindlasti hirmus lämbe.”

      Ville noogutas ja kiskus oma teravate hammastega pähkli küljest tükke. Maad võttis vaikus.

      „Aga mis sest vanast asjast enam,” jätkas Robert äkki märksa elavamal häälel. „Las ma tutvustan sulle parem meie külalist linnast. Nõbu Pierre saabus nimelt hiljaaegu Pariisist. See asub prantslaste metsas,” teatas ta uhkelt ja osutas ukseavale.

      Leemur võpatas. Näritud pähkel pudenes põrandale ja veeres kõrinal oravaemanda sängi poole. Ville trummeldas elevusest sabaga vastu põrandat, nii et pessa tekkis tolmupilv, ega suutnud oma õnne uskuda. Tema, lihtne leemur, kohtub välismaa oravaga Prantsuse metsast! Midagi niisugust polnud pesakonnas varem juhtunud. Ville kummardus veereva pähkli järele, kui järsku plaksatas sellele särav, lausa täiuslikult kaarjate küüntega käpp.

      Ville võpatas ja tõstis pilgu. Kõrgelt päikesekiirte embusest uuris teda kissis, ent sõbralike silmadega orav. Polnud mingit kahtlust – see oli maailma veetlevaim loom. Prantsuse parkide Pierre isiklikult.

      „Bonjour, cheri,” laulis täiuslik orav imelises susisevas keeles ja pilgutas leemurile silma. Ville tõusis tudisevaile jalgele ja naeratas häbelikult. Ta tõmbas käpaga üle higise otsmiku ja sirutas teise Prantsuse oravale. „Ville. Hirmus tore tutvuda,” ütles ta tasasel, kuid juba julgemal uudistava leemuri häälel. Ja köhatas.

      Ajaloo esimene maailma kõige nupukama leemuri ja šikima orava kohtumine oli aset leidnud.

      Põrutav õhtupoolik oravate juures

      Ville

Скачать книгу