LITMIR.BIZ

      Vaatemängu mõjust pikkamisi toibudes vantsisime tagasi sadama poole, kui märkasime saare kohalikke elanikke, kes olid tulnud oma majade ette, varustatuna pisikeste tõrvikute ja veeämbritega. Tõrvikud läideti põlema, et need siis mõni hetk hiljem veeämbris kustutada. Tekkinud tuhk pandi hiljem kodusele altarile, nii lootsid ka kohalikud elanikud säästa oma elamist tulekahjudest saabuval uuel aastal. Naeratavate nägudega viipasid kohalikud meidki tõrvikuid läitma. Lootsime väga, et selline festival suudab imelist Miyajimat säästa, samas vasardas peas lapsepõlves tuhat korda kuuldud õpetus: tulega ei mängita!

      Esimeste päikesekiirte valguses Miyajima saarelt praamiga peasaarele tagasi õõtsudes unistasime soojast toast ja pehmest voodist, kui märkasime rahvahulki, kes olid kogunenud mere äärde ja ennast praktiliselt alasti kiskunud. Kohapeal üles-alla hüpates ja järjepidevalt „Wasshoi” karjudes proovisid nad sooja saada. Alguses jäi mulje, nagu oleks tegemist millegi äärmiselt vulgaarsega, ning olime üsna üllatanud, nähes sellist hulka vabameelseid ja kombelõtvu jaapanlasi muidu üsnagi kombekate jaapanlaste hulgas. Hiljem mõistsime, et tegemist on hoopis püha üritusega: nimelt oli käimas Hadaka matsuri (Alasti festival) – veel üks iseäralik uusaastatraditsioon jaapanlaste repertuaaris. Õhuke valge riidelapike ümber niuete ja teine rätikuke pähe seotud, tormas rahvahulk külma trotsides jäisesse merre. Shintō religiooni puhastumisrituaalide juurde kuulub nimelt selline vaimu ja keha karastav suplus.