LITMIR.BIZ

      Olen peagi kokku kolimas oma armastatuga ning kõnesse tuli ühise lemmiku perre võtmine. Meie arvamus antud teemast on aga üsna erinev. Kas minu vastuväited on vettpidavad ja miks ma mõttele vastu olen?

      Esimese argumendina tõin välja hügieeni – loom ajab paratamatult karva ja titeeas reostab ka tuba. Ma pole kunagi sallinud vastikuid karvu riietel – justkui asotsiaali tunne on, kui rõivad on korratud. Ka ei meeldi mulle pissikastikesed nurgas ja väljaheidete rookimine tänavalt.

      Veel mainisin ruumikitsikust – loom tahab vabalt joosta ja karata ning tema sulgemine korterisse on julm. Loodan, et selle vabanduse taha saab pikalt pugeda, kuna niipea majaostu plaanis pole.

      Mis mulle reaalselt looma koju võtmise puhul ei meeldi? Ma ei taha jagada naise tähelepanu mingisuguse end lakkuva tuustiga. Usun, et võiksin seda kaaluda juhul, kui sooviksin ise kaasast rohkem puhata – las ta siis tantsib looma ümber ning suunab energia sinna. Paljudes peredes selline mudel toimib ja osapooled on rahul. Tihti jagavad mõlemad suhtepooled loomale seda hellust, mida teineteisele anda oleks kuidagi piinlik.

      Senised kogemused loomadega on mu elus olnud üsna keskpärased. Eelmises suhtes müras maja juures suur koer, kes mingil müstilisel põhjusel tegi häda alati minu teerajale. Korduvalt astusin rõõmsa üllatuse sisse ning sain vannitoas jalanõusid loputada. Eriliselt meeleolukad need rituaalid just ei olnud. Mõnedel hellusehetkedel isegi võtsin karvakera kaasa jalutama, kuid väga lähedasteks me ei saanud. Tollasele elukaaslasele meeldis aga väga kutsaga möllata – küll mängisid nad sügisel lehesõda ja talvel lumes peitust. Minul seal kõrval oli alati natuke nukker ja kõrvalejäetud tunne – ei julgenud end nii vabaks lasta ja loomaga täiel rinnal mütata. Võib olla kartsin kiinduda olevusse, kes ei pruugi minu elusse pikalt jääda.

      Kõige parem läbisaamine erinevate koduloomadega põhineb visiitsuhtel. Saan neid patsutada ja nännutada ning siis käed puhtaks pühkida ja oma steriilsesse koju minna. Lapsepõlves sain koduste lemmikutega tegeleda isakodus, kus kasvas mitu kassi ja vahva minikolli. Ilmselt seetõttu ei piinanud ma ema mõttega korterisse kassi või suuremat looma võtta.

      Kasutan sama visiitsuhte skeemi ka väikelaste puhul – külas on neid tore vaadata ja süles hoida, kuid parim loo juures on, et oma kodus valitseb rahu ja vaikus. Vahel mõtlen, et iga inimene ei olegi järglaste saamisest vaimustuses ning saab ka paljunemata elus õnnelikult hakkama. Ma tean, et vanaduses ei hoolitse siis keegi minu eest, kuid elus ei ole mingeid garantiisid. Keegi ei kinnita, et minu laps üldse minust vanemaks elab. Siit kumab jälle läbi, et ma ei taha pühenduda, kui ei saa mitte milleski lõpuni kindel olla.

      Öeldakse, et lemmiklooma võtmine on eelmäng lapse saamisele. Uurisin ääriveeri elukaaslaselt, mida tema tsitaadist arvab. Minu südamerahuks kinnitas ta, et pole kunagi pisikestest põnnidest eufooriasse sattunud. Ka plikapõlves sisustas neiu aega muude tegevuste, kui kodumängimisega. Me kumbki pole kunagi mõistnud peresid, kus on ca kümme liiget ning elujärg enam kui raske. Muidugi on kurb kuulata nende perede rasketest eluoludest, kuid palju on ära teha inimesel endal. Mina ei suudaks iial olla lapsevanemaks lastele, kellele mul riideidki selga pole panna. Olen ise olnud õnnetu kulunud rõivaste pärast, mida koolis kandma pidin – oma lapsele sama soovida pole mõistlik.

      Loo juurde tagasi pöördudes – minu suhtesse lemmikloom ei sobi ja puiklen uue pereliikme võtmisele pikalt vastu. Loodan, et see ei riku omakorda läbisaamist elukaaslasega, kuid antud kompromissiks ma veel valmisolekut ei tunne.

      Veidrad esimesed kohtingud