LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kostis eemalt valjenevat juttu ja kaks meest jooksid sprindikiirusel meie suunas.

      Arnol oleks fotokas napilt käest kukkunud. Ta värises hirmust üle kere, sest väljakutsuvalt riietunud punkarite fotografeerimine oli tegevus, mille eest võimekam prokurör ta hea tahtmise korral oleks kinni võinud panna. Meie suunas hingeldades tormavad sellid võisid vabalt olla erariides mendid, keda kõik metsad triiki täis olid. Arno hirm oli ehtne. Mitte selline, mida teeskleb KGB käsul punkareid pildistav agent.

      Teha polnud aga enam midagi. Mehed jõudsid meieni ja üks küsis närviliselt selja taha vaadates:

      “Kuhupoole karjäärid jäävad?”

      Hendrik näitas neile suuna kätte.

      “Te pole meid näinud,” ütles teine mees ja nad jooksid aegajalt tagasi vaadates edasi.

      “Tänaseks aitab küll,” lalises Arno fotokat kotti toppides. Need kaks polnud küll mendid, keda ta kartis olevat. Aga pea needki tulla ei võinud. Seda enam, et kõigi eelduste kohaselt olid meid kõnetanud kollid põgenemas. Põgeneti aga tollal põhiliselt mentide eest.

      Kunagi varem mingil järjekordsel punküritusel oli Arno Hendrikule ja mulle näidanud värskeid fotosid teistest Tallinna punkaritest. Neil oli igasugust rahvast: koerakaelarihmadega imekauneid tüdrukuid; mees, keda Arno Eesti punkfilosoofiks nimetas ja kitsa näo ning veel kitsamate prillidega Kadrioru punkar, kelle nimi oli Villu Tamme. Viimane nägi kõigist Arno pildistatud tegelastest kõige coolim välja.

      Mõned nädalad hiljem Villut Laste Maailma ees trammi ronimas nähes sööstsime me Hendrikuga talle omavahel midagi kokku leppimata järele ning asusime ühiskondlikus transpordivahendis efektse tüübiga tutvust sobitama. Punkarid hoidsid kokku nagu juudid või tsiklimehed. Viisteist minutit juttu ja bändide nimede loopimist ning sa võisid olla kindel, et oled järjekordse verevennaga kohtunud.

      Villu elas Kadriorus väga soliidses eestiaegses majas. Tema vanemad olid kirglikud mälumängurid. Populaarne telesaade “Kes keda?”, mille juht Enn Eesmaa Mõigu KEK-i põskhabemetes mälutitaanidele televaatajate ärevuseks lahendamatuid ülesandeid andis, oli Villu kodus kohustuslik meelelahutus. Tema korteris vedeles hunnikute viisi kaustikuid käsitsi kirjutatud “Kes keda?” detailsete transkriptidega.

      Ka muusikat armastati selles omamoodi soojas peres keskmisest Eesti leibkonnast tubli paarkümmend protsenti rohkem. Ja need mõnikümmend protsenti tulid kõik suuresti ühe pereliikme arvelt. Villu oli täpselt samasugune punkar nagu me kõik: rohkem kui punkmuusika tekkimise põhjused – inglise väikekodanluse idiotism ja tooride poliitika – huvitas teda muusika ise. Tema lindikogus leidus kraami, millest Hendrik ja mina ainult Suosikkist lugenud olime. Punk oli Läänes selleks hetkeks juba sisuliselt surnud ja Sex Pistolsist kirjutasid isegi Skandinaavia klantslehed.

      Sham 69, Angelic Upstarts ja mitmed teised vähemtuntud bändid olid Villu jaoks igapäevane tegelikkus ja kõik korrad, mil me Hendrikuga tema juures õlut rüübates maailma asju arutasime, lõugas arusaadavuse piire testiva inglise aktsendiga töölisnoor päevinäinud lintmagnetofoni kõlaritest: “If the kids are united, then we’ll never be divided.” Lihtsamalt, ent samas nii täpselt ei oleks me ise ilmselt kunagi osanud oma südametes tukslevat meri-põlvini-bravuuri sõnastada.

      Kuna Genekas oli suhteliselt värskelt laiali läinud, otsis Hendrik uut muusikalist väljundit. Juba paralleelselt põhibändiga oli tal uus projekt. Nime? (Küsimärk) all tegi Hendrik muusikat mitmeid aastaid, kuid selle esimene inkarnatsioon, mille koosseisus olid veel Valdek, Risto Kivi, Hendriku sõber Arpo ja mina, mängis P.I.L. – i eestindusi ja Dead Kennedys’e plagiaate. Kuna Risto ja Arpo paraku ülemäära musikaalsed sellid polnud, jäi? pärast esimesi proove mõneks ajaks paremaid päevi ja bändiliikmeid ootama.

      Kahjuks ei olnud ka Villuga ühiselt moodustatud ansambel oluliselt elujõulisem. Ilmselt oli fiasko sisse kirjutatud juba Kadriorus tunde kestnud ajurünnaku resultaadina sündinud bändinimesse. SH Dispanser (Suguhaiguste Dispanser) ei olnud kindlasti popmuusika kuulusrikka ajaloo vaimukaim välgatus ja paari üksiku proovi tasemele kogu asi jäigi.

***

      Hiinakas oli saanud sõjaväekutse ja nagu ka Led Zeppelin, mis pärast trummari traagilist lahkumist ei olnud uue liikmega nõus jätkama, läks Generaator M oma kuulsuse absoluutses tipus laiali. Mulle tundus, et Hendrik tahtis fännid meelega armastatud bändita jätta, et toonase süsteemi kultuurivaenulikkust seeläbi kujuka näite varal paljastada. Hiinakas oli küll kõva trummar, ent hoolikalt otsides oleks Genekas uue ja mitte halvema mehe leidnud.

      Aga nad läksid laiali. Ja otsustasid seda väärika lõppkontserdiga tähistada. Eelmisel nädalal olin ma neid finaalmänguks treenides Nõmme kulta prooviruumis vaatamas käinud. Ma olin tutvunud selle väärika kultuuriasutuse nimekaima plaadikeerutajaga. Aga Generaator M-i viimasele kontserdile sain ma sisse ainult pimeda juhuse läbi.

      Kogu Nõmme keskus oli tund enne väljakuulutatud algust inimesi paksult täis. Liinibussid ja autod, mis mäest alla Mustamäe suunas üritasid keerata, pidid vastassuunavööndi kaudu põike tegema, sest sajad noored olid sõidutee blokeerinud.

      Ja kui rahvas lõpuks majja sisse lasti, polnud sellest kuigi palju abi. Nõmme kultuurimaja mahutas kõige higisemal õhtul heal juhul viissada inimest. Geneka viimane kontsert oli selle nii mõndagi näinud hoone austusväärse ajaloo kõige higisem hetk. Üle poole kogunenud rahvamassist jäi aga ukse taha.

      Kui bändi avalugu läbi krohvitud seinte välja hakkas kostma, muutus tibutava vihma kiuste sissepääsemise lootust hellitav seltskond rahutult sumisema. Mõne hetke pärast kostis vasaku kõrvalukse juurest kellegi võidurõõmus hõigatus, et siit saab sisse. Ma sööstsin hetkegi kõhklemata hääle suunas ja nägin, et kaks tursket punkarit olid väsinud tabalukuga suletud ukse lahti kangutanud. Pool sekundit hiljem olin ma juba sees. Minu ees väänles palja ülakeha ja verise peaga kontserdikülastaja, kes Hendrikule läbi rahvamassi lähemale murda püüdes kellegi rusika ette oli jäänud.

      Taolist möllu polnud minu koolipidude hillitsetud tempoga harjunud silmad varem näinud. Viiesaja inimese väljahingatud süsihappegaasist vettinud majaseinad vibreerisid ühtlase müraga tabamatus rütmis ja nagu biitlid mõnikümmend aastat varem, kostis Genekas publiku kisast vaevu üle.

      “Ja sellega ja sellega, ongi asi tahe, ja sellega ja sellega, leppima ma pean,” huilgas päevakangelane mikrofoni taga jumalikke poose võttes Generaator M-i suurima hiti “Kaugõpe” fännidele pähekulunud refrääni. Hendrik oli omas elemendis ja seda oli võimatu mitte märgata. Ta elas iga lauldud fraasi läbi oma füüsilise keha, üksikutele täishäälikutele nii palju õhku peale puhudes, et kohati hakkasin ma Hendriku tervise pärast muretsema. See oli tema bändi viimane kontsert ja ükskõik kui palju esinemisi tulevik ka Hendriku teele ei veeretanud, pidi ta igaks juhuks siiski arvestama võimalusega, et seisab selles surematust projitseerivas valgusvihus viimast korda. Mõnes mõttes seisiski.

***

      Uusi bände tekkis sel ajal Tallinnas paar tükki päevas. Järjekordse muusikalise projekti isikkoosseis sõltus suuresti sellest, kellega sa parajasti Varblase kohvikus ühe laua taha sattusid istuma. Enamik toonastest veinipudeli ääres sündinud orkestritest lagunes juba sama päeva õhuks ühegi proovini jõudmata. “Kuule, teeme bändi!” asendas neil kids-are-united-päevadel tere-kas-ma-tohin-teie-seltskonda-istuda-viisakust.

      Samas oli Generaator M-i kiiluvees pinnale hulpima jäänud ka kauem kui kaks pudelit starkat tegutsenud kollektiive. Mõnes mõttes olid needki rohkem mütoloogilised kooslused, kui reaalselt mängivad bändid, kuid andsid erinevalt paljudest kaasaegsetest ka vähemalt ühe kontserdi.

      Täpselt üheainsa kontserdi sooritas Allan Vainola eriti šiki nimega bänd Ajutine Valitsus, millest palju rohkem ei teatud kui seda, et nende lugude nimed olid kõik ühesõnalised ja ega laulutekstideski sõnu oluliselt rohkem olnud. Ja sellegi ajaloolise esinemise käigus ei jõudnud Ajutine Valitsus üle paari takti mängida, sest otsustaval hetkel lülitas kellegi karvane käsi elektri välja.

      Kevade tänaval asunud Tallinna 22. keskkoolis toimus ühel imelisel päeval minipunkfestival, mille esinejate nimekirjas olid lisaks Ajutisele Valitsusele

Скачать книгу