Õnnelik suhe - Tiina Tiitus

Скачать книгу

õnnelikuks ja heliseb, vale on valus, alandav ja kurb. Ja igal hetkel, kui on vaja valida oma õnnetee ja kannatusteraja vahel, on vaja julgust valida esimene.

      Küsin tihti naistelt, miks neil on vaja meest. Enamasti vastatakse, et tahetakse kellelegi toetuda, tahetakse ennast tunda vajalikuna, ja et ei taheta tunda üksindust. Väga sageli vastatakse, et soovitakse tunda lähedust. Väga palju räägitakse andmisest ja saamisest. Ollakse kuulnud, et nii peaks vastama. Mul on neid kerge kiusata, kui pakun, et nad võiks võtta koera või hakata hooldama mõnda voodihaiget inimest.

      Kui aga selle küsimuse vastusena tajute enda sees soovi, et tahan oma elu kellegagi jagada, on teie käsi juba ukselingil.

      Igatsus armastuse järele

      Armastusest räägitakse palju, väga palju. Armastusele on pühendatud kõige rohkem laule ja luuletusi terves maailmas. Mul võttis palju aega, täpsemalt 44 aastat, mõistmaks, et enamus nendest ei räägi armastusest, vaid IGATSUSEST armastuse järele. Ka inimesed räägivad armastusest rääkides tihti hoopis igatsusest armastuse järele. Minu meelest on vahe mõõtmatult suur. Igatsus millegi järele annab teada, et mul on midagi puudu. Igatseda saab ainult seda, mida ei ole. Me ei igatse oma silma või kätt, kui need meil olemas on. Igatseme väga, kui neid mingil põhjusel ei ole.

      Niisiis lauldakse ja räägitakse hoopis sellest, et armastust pole. Nii ongi need laulud ja lood valusad ja südantlõhestavad. Kuid kui on valus, siis pole armastust, siis on midagi muud. Nii see on. Armastuse kraesse tavatsetakse panna ka kiindumine, mis tegelikult on sõltuvuse ja valitsemissooviga seotud tunne. Veel leiab armastusesahtlisse peidetuna kire, halastuse, haletsuse, empaatia, meeldimise ja palju muud. Kõik püüdlused teistele meeldida ja armastust osta või välja teenida arvatakse samuti olevat armastuse avaldumine, kuid pole.

      Kui ma kiirgan universumisse igatsust, siis saan oma igapäevaellu veel rohkem igatsust. Sest see energia on meie looming ja seda saame ka tagasi. Igatsus on aga kurb ja valus. Kas igatsus on ilus? Jah, see võib olla vägagi kaunis, kuid on aeg aru saada, mida me oma ellu soovime. Ka igatsus on armastuse üks varjund – illusioon, et ma olen ilma armastuseta.

      Vastuvõtul näen tihti sellist pilti, et inimene on lapsepõlves kivistunud, halvatult seisma jäänud. See olek kestab. Inimene oleks justkui millestki väga kohkunud, ta on jõudnud ehmatusest sisse hingata, aga sügavalt välja hingata enam ei saagi. Tavaliselt on see tunne jäänud lapse sisse peale sündi või paari esimese eluaasta jooksul. Laps sündis ja keegi nagu polekski märganud. Nüüd laps seisab keset tuba ja on väga hämmastunud, et keegi pole märganud seda imet, et ta tuli. Kes ütles, et Maale kehastumine on äge kogemus! Ma tulin ja keegi ei märganudki mind! Nad ei taibanud, kes ma tegelikult olen! Meile presenteeritakse, kuidas maailm toimib, ühte versiooni sellest. Oma vanemate ja neile eelnevate põlvkondade versiooni. Meie suurimaid õppetunde siin elus ongi leida üles oma tõde ja selle järgi elama hakata. Selleks, et hakkama saada, hakkab laps ellujäämiseks „maiseid oskusi” õppima. Suurtes peredes on lastekimbule üks oks lisandunud, väikestes peredes on laps tulnud igavuse peletajaks või õige kohustusliku peremudeli osaks. Üks üksik laps istus praktiliselt terve lapsepõlve üksinda vaikses toas ja vaatas aastaid päikeselaike seinal. Vanemad olid kogu aeg ära, isegi lemmiklooma sel lapsel ei olnud. Hämmastav kannatlikkus.

      Gunnar Aarma on öelnud, et armastus on tähelepanu teise inimese vastu. Kui me ei saa tähelepanu, siis meil on tunne, et meid ei armastata. Teise inimese tähelepanust ilmajätmine on lähisuhetes kõige kasutuselolevam, karmim ja valusam relv. Veel on Gunnar Aarma öelnud, et oma partnerit on vaja kallistada iga tund. Tehke seda ja vaadake, kas on võimalik samal ajal tülitseda.

      Mis siin armastusega pistmist on? Kõik. Ka füüsiline kohalolek ja puudutus on armastuse osa. Armastav puudutus on armastuse füüsiline väljendamine. Oma lemmikloomale jagatakse hellitusi, oma partnerile ja lapsele tihtipeale aga mitte. Ilma füüsilise puudutuseta on meil väga raske, kui mitte võimatu elada. Vanadel inimestel ongi talumatult valus, vahel aitab möödajooksva väikese sugulase jooksu pealt kinnipüüdmine.

      Minu arvates on kõige keerulisemas olukorras teismelised noored. Vahel juhtub, et neid ei katsu keegi. Vanemad on enamasti ammu lõpetanud nende puudutamise. Kui oled pesamuna, siis kestab luksus kauem, aga kui oled vanemate laste hulgas, siis… Sellest on palju kirjutatud, et lapsed teevad vahel pahandust just seepärast, et saada mingitki kontakti oma vanematega, isegi kui see tuleb füüsilise karistusena. Parem kui mittemidagi. Olen täiesti kindel, et noorte liiga varane seksuaalne läbikäimine tuleneb sellest, et neil on meeletu igatsus armastuse järele, sealhulgas armastava füüsilise puudutuse järele.

      Käed on meie tegutsemise ja armastuse jagamise sümbol. Käed väljuvad südamekeskusest ja väljendavad meie armastust läbi tegude. Oma kätega loome kas armastust või illusiooni armastuse puudumisest – igatsust ja valu.

      Olen tutvunud paljude inimestega, kes tegelevad vaimsete praktikatega, ning kuulen neid tihti rääkimas tingimusteta armastusest. Paljud neist räägivad endiselt igatsusest selle järele. Väljend „tingimusteta armastus” on kummaline, nagu me räägiks hobusest ja peaksime vajalikuks mainida, et hobusel on jalad. Armastus on alati tingimusteta, seda pole vaja mainida. Kui on tingimused, siis on juhikohal mõni muu emotsioon või tunne.

      Ka mina põlesin terve oma eelneva elu selles valusas armastuse igatsemise tules. Kõige raskem periood mu elus oli teine kümme. Ma pidin kooli pärast kodust lahkuma juba kümneaastaselt. Elasime õe ja vennaga internaadis, mis oli suur külm vana puust tondiloss. See on väga raske ja masendav periood mu elust. Olin niigi endassetõmbunud ja häbelik laps, see kogemus lükkas mu üksinduse ja alaväärsuse õppetunnile tõelise hoo sisse. Kui sellest film teha, nutaks kogu saal üksmeelselt ja südantlõhestavalt. Sündmuste halliks fooniks on nõukogude aeg, karm kool ja vaesus, aeg-ajalt tuli ka nälga tunda. Koju saime laupäeva õhtul ja esmaspäeval vara pidi uuesti teele asuma, et pärast bussis loksumist külmast kangena ja tolmu maitse suus unisena tundi jõuda. Koormaks raamatud, pestud voodilinad, riided, talvel ka suusad. Tundus, et see mägi kaalub rohkem kui mina ise. Igatahes oli kleenukesel tüdrukul tükk tegu, et kõrgele bussi astudes tasakaalu säilitada ja mitte selili kraavi kukkuda.

      Meil oli ilus kodu, kuhu sai aeg-ajalt minna teiste inimeste määratud reeglite järgi. See kogemus õpetas mulle, kui tähtis on olla oma lastega koos ka füüsiliselt ja kui tähtis on, et kõigil, ka lastel on võimalus alati koju tulla. Iga päev, igal õhtul. Mäletan seda magusvalusat kadedust oma koolipõlvest, kui teised läksid koju, kus ootas neid nende enda tuba, televiisori ja õhtusöögiga. Milline luksus!

      Mu niigi põgus suhe vanematega vajus tahaplaanile, sest me lihtsalt nägime nii harva. Lapse jaoks kulgeb aeg palju aeglasemalt ja üks kooliaasta võib tunduda nagu terve elu. Kui üksteise eluga ei olda enam kursis, ei jagata enam igapäevaseid üksikasju ja kogemusi, siis pole võimalik enam oma muredest ja kogemustest rääkida. Isegi oma rõõmusid polnud mul kellegagi jagada. Mul polnud ühtegi täiskasvanud inimest, kellega igapäevaselt suhelda ja kellele oma igapäevaelust rääkida. Tundsin ennast täiesti üksi, nagu oleks mind maailma äärele maha unustatud ja mulle pole jäetud isegi ühtegi vihjet, miks ma siin kummalises külmas kohas olema pean.

      Ühel kursusel rääkis üks naine, et tema abikaasa peres ei olnud harjumust kallistada (nagu eesti peredes tavaliselt kombeks polegi), aga tema peres oli, eriti just hüvasti jättes. Ja kuigi mehe sugulastel polnud kombeks kallistada, kallistas tema ikkagi ning mõne aja möödudes märkas ta, et kui nad mehega lahkumas olid, tekkis sugulastest uksele väike järjekord, kes kõik kallistust ootasid.

      INGRIDI LUGU

      Ingrid oli kaheteistaastane varaküps tüdruk. Ta igatsus selle millegi seletamatu järele oli kasvanud nii suureks, et ta oli selle kätte täiesti lämbumas. Tal oli sel hetkel täiesti ükskõik, kui ta oleks pidanud surema. Kuna õppimisega tal raskusi polnud, ei pööranud keegi, ka vanemad, talle tähelepanu ja ta ise ka ei teadnud, mida teha. Kui ta oleks ennast ära tapnud, oleks kõik hiljem imestanud, et mis juhtus, miks keegi ei märganud midagi.

      Ometigi karjus ta abi järele, nii nagu oskas, proovides säästa enda ümber eelkõige teisi. Laps õpib ära, mis on suurte maailmas tabu ja hakkab vastavalt käituma. Kui vaja,

Скачать книгу