LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Kadri läks kooli, siis saime Lasnamäele neljatoalise korteri. Seal oli alul nii palju ruumi, et lapsed sõitsid toas rattaga. Peetriga ei olnud võimalik remondist rääkida, ta jooksis ära. Mul oli kaks valikut: kas kiristada hambaid või hakata ise tegema. Valisin viimase võimaluse. Minu arust on kodu loomine mehele ja naisele üks olulisemaid asju, et mõlemal oleks seal mõnus ja kena. Peetriga ei saanud seda üldse arutada.

      Meestega koos elamise teebki nii raskeks, et nende prioriteedid ei pruugi langeda kokku naiste ja pereeluga. Ühel aastal plaanisime, et sõidame suvel koos väikeste lastega Hiiumaale telkima. Lastele oli juba räägitud, nad ootasid… ja siis ütles Peeter, et temal on mingisugune tööprojekt, ta ei saa tulla! Tema prioriteet oli minna oma kino tegema, talle ei jõudnud kohale, et on ka tähtsamaid asju. Ma olin nii nördinud, seepärast ütlesin, et tal on ainult kaks võimalust: kas me sõidame nädalaks puhkama või ma annan lahutuse sisse. Peeter sai aru, et mul oli tõsi taga, ja siis me läksime. See oli väga mõnus Hiiumaa-nädal, lapsed rääkisid sellest veel kaua.

      Vene ajal käisime ükskord külas Peetri tädil, kes elab Ameerikas. Lennupiletid tuli broneerida aasta aega varem. Kaks kuud olime kohapeal, sellest kaks nädalat Mehhikos. Väga tore reis oli. Tavaliselt sõitis Peeter üksinda mööda festivale, mina istusin lastega kodus.

      Mul olid varakult vaimsed huvid, mida Peetril ei ole. Olen palju tegelenud erinevate vaimsete asjadega, õppinud Silva meetodit ja reikit. Proovisin temaga neid asju jagada, aga see ei osutunud võimalikuks. Niipalju siiski, et 1990. aastate alguses tirisin ta kättpidi transtsendentaalse meditatsiooni kursustele. Ma tahtsin, et ta saaks lisavõimaluse maandada oma pingeid. Mehed loputavad alkoholis muresid, millega ei oska hakkama saada.

      Inimesed kasvavad eri suundades. Kui Peeter kuulab kõvasti Rolling Stonesi, aga mina tahaksin vaikselt mediteerida, siis on üsna raske midagi koos teha. Tekivad arusaamatused. Need asjad, mis on olnud mulle tähtsad, ei olnud Peetrile olulised. Tema elu ongi üks kino.

      Simm:

      Mulle tundub, et lastele jätkus vähe tähelepanu. Vahel jõin, olin pidevalt tööl. Maal Paali-Jaanil käisime ikka koos. Loomulikult lugesin vahel mõne muinasjutu lõpuni ka. Mustamäel elades käisime ikka vankriga metsa all jalutamas. Seal kõrval oli proteesitehase prügimägi, kust vahtisid välja inimeste jalad ja käed, ebaõnnestunud tooted.

      Tõrvatilk Peetri tütarde lapsepõlves

      Viie-kuueaastased õekesed (vasakult) Kadri ja Mari. “Selles vanuses nad ei mahtunud koos auto tagaistmele, kogu aeg kätš käis,” meenutab Peeter.

      Vabatahtlikud ehitustöölised: Mari ja tema elukaaslane Alo vahetamas Paali-Jaani maakodu katust 2009. aastal.

      Peetri noorem tütar Mari Simm (33) on professionaalne tantsija, koos elukaaslase Alo Siiakuga (36) lavastab tantsu-show’sid ka laevadel ja peab Tallinnas tantsutarvete poodi. Peres kasvab tütar Loviis (5).

      Mari Simm:

      Kui isa oli kodus, siis oli ta hästi asjalik. Mitte selline, kes istub teleka ees, söök ette ja taha. Koristasime ikka terve perega. Isale meeldib süüa teha. Tal on väga küüslaugused ja sibulased toidud. Ema alati kurtis, et kõik söögid kipuvad olema ühe maitsega.

      Isana on ta toetav ja turvaline. Humoorikas. Mõnusalt irooniline ja sarkastiline. Lahe ja ladna, eneseupitamist ei salli. Isa on kõva meisterdaja. Kui midagi on vaja parandada, siis tingimata üritab ta seda ise teha.

      Muusikakoolis käisime õega kolm-neli aastat klaverit õppimas. See oli nii traumeeriv. Olime kindlad, et see on meie lapsepõlve ära rikkunud. Kui me midagi ei osanud, siis isa ikka aitas, vahel mängis ette.

      Tegime õega muusikakoolist poppi. Kuu aega hiljem said ema-isa teada, et lapsed pole seal mitu nädalat käinud. Esimene kord pääsesin hoiatusega, siis tegin jälle poppi ja sain oma keretäie kätte. Eks isal olid endal ka süümepiinad, võttis mind õhtul sülle.

      Olime õega jube rõõmsad, kui meid lõpuks muusikakoolist ära võeti. Tagantjärele olen õnnelik, et olen klaverit õppinud. Mul on kodus vanavanaema klaver ja aeg-ajalt meeldib mulle seda mängida.

      Mari koos tütar Loviisiga.

      Simm:

      Ihunuhtlust lapsed eriti ei saanud. Suurem jama oli siis, kui nad panid kolm päeva kuivalt pausi, ise valetasid õpetajale, et käisid vanavanaema matustel Ukrainas. See lugu tuli välja. Andsin Kadrile vitsa ja kus siis Mari ründas mind, kühvel käes. Hea, et maha ei löönud. See mulle meeldib!

      Peetri vanem tütar, filosoofiadoktor Kadri Simm (35) töötab Tartu Ülikoolis vanemteadurina. Kauaaegse elukaaslase Rene Tõnnissoniga (37) on Kadril pojad Lukas (3) ja Joosep (1).

      Kadri Simm:

      Nii ema kui ka isa olid õppinud väikesena klaverit ja tundus loomulik, et ka meid pandi muusikakooli. Hirmus piin oli see klaverimängimine! Mõtlesin, miks minul selline needus on. Mul seostusid muusikakooliga nii halvad tunded, et kui sõitsin bussiga sellest mööda, siis keerasin alati selja, et ei peaks nägema. Pärast muusikakooli olen elus võib-olla kaks korda klaverit puutunud.

      Perekond suvitamas Paali-Jaani maakodus 1980. aastate algul. Vasakult Kadri, Hille, Peeter ja Mari.

      Kohvi- ja šokolaadipaus koos tütardega. Vasakult Kadri, Peeter ja Mari.

      Kui olime õega väikesed, siis olime ikka filmivõtetel kaasas, jooksime kaadrist läbi. “Arabella” ajal elasime kogu perega Nõval. Kui filmiti “Tantsu aurukatla ümber”, siis pandi meile massistseenides vanaaegsed kostüümid selga, väga tore oli.

      Talviti käisime tihti suusatamas, isa võttis termosega teed kaasa. Maakodus Paali-Jaanil käis kõva müttamine, seal oli ikka mingi kõplamine ja kartulivõtmine. Seepärast meile õega ei meeldinud mõnda aega sinna minna, et see seostus töörügamisega.

      Mariga kasvasime palju ise. Iseseisvust oli juba noorest peast. Alates sellest, et lasteaiast tulin üksinda koju. Mustamäel elades oli lasteaed väga lähedal, Lasnamäel oli tulla mõnisada meetrit. Kesklinna kooli pidin Lasnamäelt sõitma bussiga, mis oli nii täis, et vahel ei mahtunud peale. See oli ikka meeletu!

      Isa-ema usaldasid meid. Kui me teismelistena kuskile hiljemaks jäime, siis helistasime. Ei olnud nii, et peab kell üheksa õhtul kodus olema.

      Tegin palju sporti, käisin võistlustel, aga ei mäleta, et ema või isa oleks neid vaatama tulnud. Mulle tundus see normaalne. 16aastasena olin Ameerikas ühe aasta vahetusõpilane ja nägin, kuidas seal vanemad käivad koolis ja laste spordivõistlustel. Minu jaoks oli tohutu üllatus, et ka niimoodi saab.

      Kõige rohkem hindan isa juures, et ta suhtub kõigisse inimestesse ühtemoodi. Tal ei ole vahet, kas inimene on vana või noor, professor või joodik, kes istub kuskil pingil. Ta halvustab upsakust ja vahetegemise püüdeid. Ta suudab kõigiga hästi läbi saada ega püüa olla parem kui teised. Ta on väga avatud suhtleja. Talle pole probleem hakata inimestega rääkima ja visata nalja.

      “Kadri on humanist,” iseloomustab Peeter vanemat tütart. “Läheneb kõigele bioeetika seisukohalt. Mulle meeldib tema tase, ta ei aja mingit lolli plära. Temaga võib vaielda ja mitte nõustuda, aga vähemalt on huvitav.”

      Ta on hästi lojaalne – sõbrad on püsinud esimesest klassist peale. Kui sõpradel on olnud rasked ajad, siis on ta neid toetanud. Asjad, millest ta innustub, on samuti püsivad: militaarvärk ja ajalugu, eriti sõjaajalugu. Filmid. Muusika. Kassid. Autod ja võidusõit. Kõik Venemaad puudutav. Ta oskab perfektselt vene keelt, loeb selles keeles palju ja kuulab raadiosaateid.

      Isa

Скачать книгу