Maailma ajaloo 50 levinumat müüti ja valet - Bernd Ingmar Gutberlet

Скачать книгу

Enne ristiusku astumist kuningas István I Püha ajal, kes aastal 1001 esimeseks Ungari kuningaks krooniti, olid nad Euroopa põllupidajate rahvaste ja Aasia nomaadirahvaste vahevormiks. Nagu ka teised Euroopa rahvad, polnud ungarlasedki puhas ratsarahvas – Euroopat 10. sajandil laastanud ratsanikehordid pandi kokku sõjameestest ja abijõududest, kes sõjakäikudest osa võtsid.

      Vale ettekujutus sküüdi ehk Aasia nomaadidest tekkis 10. sajandi Lääne-Euroopa kroonikutel hirmuäratavate külasid laastavate ja inimesi tapvate ratsanikehordide tõttu. Kroonikakirjutajad identifitseerisid neid „barbaarseid jõuke” kord sküütide, kord hunnide või avaaridena, kuni lõpuks kinnistus ungarlaste nimi. 13. sajandil võtsid Ungari kroonikud selle seisukoha üle ja põlvnemise tees loeti seega tõestatud faktiks. Ungari ja Lääne-Euroopa keskaegse ajalookirjutuse põhjalik analüüs on aga näidanud, et ungarlased kasutasid oma väidetava hunnipäritolu tõestamiseks oma läänepoolsete kolleegide „teadmisi”. Selle järelduseni viinud töö maht annab aga tunnistust teema tundlikkusest kuni tänase päevani.

      Kristlikul keskajal püüti oma valitsejate sugupuud võimalikult ulatuslikult kindlaks teha, soovitavalt vana testamendini välja. Nagu teisedki tolleaegsed põlvnemise uurijad, tegid Ungari kroonikud pärast ristiusku astumist oma esiisaks ühe Noa poegadest, kellest pärast suure üleujutuse lõppemist vana testamendi järgi kõik maailma rahvad alguse said. Ungari kroonika „Gesta Hungarorum” kirjeldab 1200. aasta paiku hunni kuninga Attila põlvnemisliini. Noa pojast Jaafetist, täpsemalt tema järeltulijast Maagoogist pidavat põlvnema põhjapoolsed sküüdid, kes omakorda on hunnide, gootide ja mongolite esivanemateks.

      Väide, et ungarlased hunnidest põlvnevad, tuli esile alles aastal 1280. Ungari kroonik Simon Kézai kirjutab, et hunnid on kaks korda Ungari vallutanud – esimest korda Attila ja siis Arpadi juhtimisel, kes pani aluse Ungarit 9. sajandi lõpust kuni 1301. aastani valitsenud arpaadide dünastiale. Seega oli Attila Arpadi esiisa ja nii ka ungarlaste esivanem.

      Kézai „Gesta Hungarorum” sai ungarlaste ajalooteadvuse aluseks. Tema põlvnemise teooriat kasutati kuni 19. sajandini ja ka hilisemal ajal on seda vaid väga ettevaatlikult kahtluse alla seatud. Keeleteadlased ütlevad aga, et hunnide keel erinevat suurel määral ungarlaste soome-ugri keelest, mis räägib vastu etnilise suguluse teesile.

      Sellest hoolimata kohtab Ungaris legendi hunnidest kui esivanematest mitte ainult populaarteaduslikes raamatutes, vaid ka teaduslikes uurimustes. Attila, kelle maine lõi üle alles Tšingis-khaan, polnud mitte ainult arpaadivürstide õigustus maa hõivamiseks, vaid ta on tänaseni armas „esiisa”, kellega on raske jumalaga jätta.

      Keskaeg

Pime aeg?

      Hoolimata aktiivsest huvist ajaloo ja keskaja vastu, peetakse ajavahemikku 500–1500 aastat pKr – kui kasutada väga üldist periodiseeringut – pimedaks keskajaks. Sellest ajast on teada halastamatu kiriku külm haare iga hinge järele ning ülim rangus; laiade rahvamasside viletsus, kes sõna otseses mõttes saasta sees elasid ning kelle elu oli lühike ja rõõmutu. Me oleme saanud koolist teadmisi feodaalkorra kohta, mil üksikisik halastamatult alla suruti. Me teame inimesi pidevalt rõhunud hirmust – kuradi või kiriku ees, läbipääsmatute metsade või jumala viha ees, mis maad äikesevihma või tormi kujul tabada võis. Puudusid arukus ja teadmised, mis oleks võinud lihtsailt inimestelt selle hirmu ära võtta, sest ümberringi tundus kõik nii seletamatu olevat. On veel tuleriidad ja katk, ristiretked, juutide tagakiusamine ja nii edasi – loetelu võiks veel pikalt jätkata. Isegi Goethe nimetas seda perioodi „kurvaks lüngaks” ja Voltaire rääkis „sellest kurvast ajast”. Ühesõnaga – ükski moodne inimene ei väidaks tõemeeli, et ta soovinuks pigem keskajal elada. Aga kas ei tee me mitte sellele perioodile liiga, käsitledes seda vaid kui pimedat, võõrast, naeruväärselt vanamoodsat ja alaealist?

      Juba „keskaja” mõiste ise on halvustav. See määratleb ära aja kahe epohhi – antiikaja ja moodsa aja – vahel, justkui oleks tegemist vaid vältimatu vaheetapiga, mitte iseseisva perioodiga. Kuid see vaheetapp hõlmas ometi tervet aastatuhandet!

      „Keskaja” mõiste pärineb humanismiperioodist ning see tähistas esmalt ainult klassikalise antiikaja ja tollase kaasaja vahele jäänud perioodi keelt ja kirjandust. Humanist Petrarca kasutas valguse ja pimeduse metafoori, vastandades antiikkultuuri särale sellele järgnenud tuhandeaastase allakäigu pimeduse. Alates 17. sajandi keskpaigast on ajaloolaste hulgas kasutusel mõiste „keskaeg”. Perioodi ja mõiste ebamäärasust näitab ka tõsiasi, et keskaja lõpuks peetakse erinevates allikates nii renessansiperioodi, Kolumbuse Ameerika avastamist, Gutenbergi raamatutrükki kui ka Suurt Prantsuse revolutsiooni.

      Probleemne pole aga mitte ainult keskaja degradeerimine „vahepealseks ajaks”, vaid ka üleolev suhtumine sellesse perioodi. Keskaega kasutatakse võrdlusaluseks tänapäevani, kui tahetakse tõestada oma edumeelsust. Alguse sai see renessansiajal, mil vaimustuti antiikajastust ning halvustati sellele järgnenud perioodi nii kultuuri, religiooni kui ka poliitika vallas. Lisandus veel valgustajate vastasseis kirikuga, mis mõjutas Euroopat mitme sajandi vältel. Valgustajad võtsid üle humanistide hinnangu keskajale kui pimedale ajale, nad väitsid, et toovad pärast sajandeid kestnud pimedust inimkonnale taas valguse, mille märksõnadeks olid mõistus, inimväärikuse austamine, sõltumatus ja nii edasi. Sarnaselt valgustusajastul kasutatud mõttekäigule kuulutati ka reformatsiooniajal, et Luther loob taas sideme kristluse algusaegadega ja toob valguse kõikidele usklikele, keda katoliku kirik on pimeduses hoidnud.

      Selline mõttemall on kasutusel tänaseni. Omadussõna „keskaegne” kasutatakse meeleldi kirjeldamaks asju, mis on julmad, tagurlikud, vananenud, sobimatud või naeruväärsed. Kuigi kriitika keskaja suhtes võib olla kohati õigustatud, pole kuigi sobilik uusajal hilisema vaatleja kindlast positsioonist varasemate perioodide üle kohut mõista. 20. sajand oli ju kindlalt kõige ebainimlikum sajand ning keskaegsed julmused trumbati kokkuvõttes kindlasti üle. Uuema aja orjapidamine ületab julmuselt vaevata keskaegset – erinevalt antiikaegsest ja uusaegsest orjapidamisest keskajal pärisorje ei müüdud – samuti on moodne kõrgtehnoloogiline sõda hävituslikum kui keskaegsed sõjalised kokkupõrked.

      Kahesaja aasta eest tugines keskaja hukkamõistmine uuendusteusule ja petlikule kindlusele, et ollakse kindlal teel parema tuleviku poole. See ei ole tõeks saanud ja nii peaks hinnang keskajale olema praeguseks mitmes mõttes tühjaks jooksnud ja probleemides vaevleva moodsa aja vaatevinklist vaadatuna hoopis teistsugune. Meie hinnanguid mõjutab aga meie moodsa elu mugavustunne, mille juurde kuuluvad auto ja tervisekindlustus, elekter ja arvuti, kauged reisid ja televiisor. Keskaeg seda kõike ei pakkunud ja loomulikult on tänasest perspektiivist tegemist äärmiselt tagurliku ajaga. Samal ajal unustame me aga, et meie tänapäevase elu põhialused pärinevad paljuski just keskajast ja et see aastatuhat oli väga dünaamiline, hulga arengute ja varjunditega aeg. Sel perioodil arenes Euroopas põlluharimine ja leiutati ader, loodi esimesed ülikoolid ja arenesid välja püsivad riiklikud struktuurid, näiteks Prantsusmaa. Keskajast on pärit meie kalender, araabia numbrid, hiilgavad katedraalid ja õitsvad linnad. Inglismaa Magna Charta Libertanum inimõigused pärinevad keskajast. Lisaks on paljud arvamused keskajast lihtsalt ebaõiged. Inimesed ei elanud pelgalt kolmekümne aasta vanuseks, vaid elasid tihti kaheksakümneseks – statistika on petlik, kuna laste suremus oli äärmiselt suur. Samuti ei ole maaomandus ainult keskaegne fenomen, hirmsad nõidade põletamised toimusid aga juba uusajal. Arusaam, et keskaegne inimene ei tundnud end indiviidina ja vegeteeris osana tuimast massist, ei ole samuti õige, kuna täna nii oluliseks peetava individuaalse enesetunnetamise juured ulatuvad just keskaega tagasi. Isegi vabaduse mõiste ei ole uusaegne saavutus, seega ei saa väita, nagu oleks keskaeg olnud vaid naiivne, samamoodi nagu ei ole õige öelda, et meie ajal juhindutakse alati mõistuspärasusest.

      „Tagurlikkuse” templiga märgistame me tänapäeval ju juba oma vanavanemate aegagi. Seejuures unustame, et me hoolimata kõigist uutest saavutustest tunneme aina sagedamini puudust asjadest, mis meie vanavanematel või ka keskaegsetel inimestel olemas olid: näiteks toetav ja kaitsev väärtushinnangute pagas või sotsiaalse ja perekonnavõrgustiku tugi. Individuaalne vabadus kui väärtus jääb aga tarbimis- ja meelelahutusühiskonnas järjest enam tagaplaanile. Ning kuigi meile tundub religioosse keskaja teispoolsusele orienteeritud mõtteviis arusaamatu, näeme täna

Скачать книгу