ТОП просматриваемых книг сайта:
Külma lapsed. Jack London
Читать онлайн.Название Külma lapsed
Год выпуска 2012
isbn 9789949504145
Автор произведения Jack London
Жанр Зарубежная классика
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Kuigi naine teda ei mõistnud, kuulas ta pingsa tähelepanuga, nagu oleks mehe kõnest sõltunud tema elu. Ta tabas oma mehe nime ja hüüdis eskimo keeles:
«Jah! Jah! Fairfax! Minu mees!»
«Sa vaene väike tobu, kuidas saab ta olla sinu mees?»
Ent naine ei taibanud Van Brunti ingliskeelset juttu ning arvas, et temaga tehakse nalja. Naise näos lõõmas Ürgnaise sõnatu ja arutu raev ning mehele näis, justkui oleks naine hüppeks valmistudes end pantri kombel küüru tõmmanud.
Van Brunt vandus vaikselt omaette ja nägi, kuidas lõõm naise näos kustus ning asemele kerkis veetleva naise mahe valendav kuma, veetleva naise, kes loobub jõust ja relvastab end targalt nõrkustega.
«Ta on minu mees,» lausus naine malbelt. «Mina ei ole tundnud teisi. Ei saa olla nii, et ma saan tundma teisi. Ei saa ka olla, et ta mu juurest läheb.»
«Kes ütles, et ta su juurest läheb?» nõudis Van Brunt teraval toonil, pooleldi ägestudes, pooleldi jõuetult.
«See, et ta minu juurde jääb, on sinu öelda,» vastas naine vaikselt, nuukse kurgus.
Van Brunt lõi lõkkeasemel hõõguvaid süsi raevukalt jalaga ja istus maha.
«See on sinu öelda. Ta on minu mees. Kõikide naiste ees on ta minu mees. Sina oled suur, sina oled tugev, ja pane tähele, mina olen nõrk. Näed, ma olen su jalge ees. Sina pead minu häda lahendama. See on sinu teha.»
«Tõuse püsti!» Van Brunt tõmbas naise jõhkralt jalule ja tõusis ka ise. «Sina oled naine. Seepärast pole sinu koht põrmus ega ühegi mehe jalge ees.»
«Ta on minu mees.»
«olgu Jeesus kõikidele meestele armuline!» hüüatas Van Brunt tulihingeliselt.
«Ta on minu mees,» kordas naine monotoonselt ja anuvalt.
«Ta on minu vend,» vastas mees.
«Minu isa on pealik Tantlatch. Tal on võim viie küla üle. Ma teen nii, et kõigist viiest külast otsitakse sinu maitsele vastavat neiut, et sa saaksid jääda siia oma venna juurde ja elada rahus.»
«Magan ühe une ja lahkun.»
«Aga minu mees?»
«Näe, su mees tuleb!»
Süngete kuuskede vahelt hakkas kostma kerget rõõmuviit laulva Fairfaxi hääl.
Nii nagu udumeri kustutab päeva, nii tõrjus Fairfaxi laul naise näolt kogu helguse. «See on tema rahva keel,» ütles ta, «tema rahva keel.»
Naine pöördus noorele nõtkele loomale omase kerge liigutusega ringi ja kadus metsa.
«Asi on kokku räägitud,» hüüdis Fairfax lähenedes. «Tema kuninglik kõrgus võtab su vastu pärast hommikusööki.»
«Kas sa ütlesid talle?» päris Van Brunt.
«Ei. Ega ütlegi enne, kui me oleme valmis teele asuma.»
Van Brunt vaatas tusase ärevusega magavate meeste kogusid.
«Ma oleksin rõõmus, kui oleksime siit juba tuhande miili kaugusel,» tähendas ta.
Thom kergitas oma isa telgi nahast ukselapatsit. Telgis istusid koos isaga kaks meest ja kõik kolm vaatasid teda põgusa huviga. Ent kui ta sisenes ja sõnagi lausumata vaikselt istet võttis, ei reetnud tema nägu midagi. Tantlatch trummeldas sõrmenukkudega põlvedel lebava oda vart ja silmitses laisalt nööriaugust läbi tungivat päikesekiirt, mis heitis telgi süngesse sisemusse kiiskava jälje. Temast paremal kükitas õlg õla kõrval Chugungatte, šamaan. Mõlemad olid vanad mehed ja aastate väsimus paistis neil silmist. Nende vastas istus Keen, hõimupealiku soosingus olev noormees. Tema liigutused olid kiired ja ärksad ning mehe mustad silmad ekslesid lakkamatult uurides ja vastuseid otsides näolt näole.
Telgis valitses vaikus. Aeg-ajalt tungisid sinna laagrihääled ning eemalt kostis, nõrga ja vaiksena nagu varjude hääled, poiste kõrge- ja kiledahäälne sõnelus.
Koer pistis pea ukseavast sisse ning pilgutas seesolijate suunas hundilikke silmi, ila vandelvalgetelt kihvadelt tilkumas. Veidi aja pärast uratas ta kõhklevalt, kuid langetas siis inimkogude liikumatuse ees aukartust tundes pea ja roomas tagurpidi tagasi. Tantlatch heitis tütrele loiu pilgu.
«Ja sinu mees, kuidas sul temaga läheb?»
«Ta laulab kummalisi laule,» vastas Thom, «ja tema näol on uus ilme.»
«Nii? on ta rääkinud?»
«Ei, aga tema näol on uus ilme ja uus tuli on ta silmades ja ta istub Uustulnukaga tule ääres ja nad räägivad ja räägivad ja jutul pole lõppu.»
Chugungatte sosistas midagi isandale kõrva ja Keen kallutas end kogu kehaga ettepoole.
«Miski kutsub teda kaugusest,» jätkas Thom, «ja näib, et ta istub ja kuulab ning vastab oma rahva keeles lauldes sellele kutsele.»
Jälle sosistas Chugungatte midagi ja Keen kallutas end ettepoole ning Thom oli vait, kuni isa talle jätkamise märgiks noogutas.
«Sa ju tead, oo Tantlatch, et metshaned ja luiged ja väikesed vardid sünnivad siinsetel madalikel. Sa tead ka, et nad lähevad külmade tulekul ära tundmatutesse kohtadesse. Ja samuti tead sa, et nad tulevad alati tagasi, kui päike on jälle meie maale tulnud ja veed on vabad. Alati naasevad nad sinna, kus sündisid, et uus elu saaks edasi minna. Maa kutsub neid ja nad tulevad. Aga nüüd kutsub üks teine maa ja ta kutsub minu meest… maa, kus ta sündis… ja tema kavatseb sellele kutsele vastata.
Ent ta on minu mees. Kõikide naiste ees on ta minu mees.»
«on see õige, Tantlatch? on see õige?» nõudis Chugungatte ähvardava noodiga hääles.
«Jaa, see on õige!» hüüatas Keen vapralt. «Maa kutsub oma lapsi ja seda teevad kõik maad – kutsuvad oma lapsi koju. Nii nagu kutsutakse metshanesid ja luiki ja väikesi varte, nii kutsutakse nüüd seda Võõrast Meest, kes peatus meie juures, kuid peab nüüd minema. Teda kutsuvad omasugused. Hani paaritub hanega ja luik ei paaritu väikese vardiga. Ei ole õige, et luik paaritub väikese vardiga. Samuti ei ole hea, et võõrad mehed heidavad ühte meie külade naistega. Mistõttu ma ütlengi, et mees peab minema, omade juurde, oma maale.»
«Ta on minu mees,» vastas Thom, «ja ta on tähtis mees.»
«Jaa, ta on tähtis mees.» Chugungatte tõstis temasse hetkeks naasnud noorusliku tarmukusega pea. «Ta on tähtis mees ja see oli tema, kes tegi su käsivarre tugevaks, oo Tantlatch, ja andis sulle võimu ja pani kõik siin maal sinu nime kartma, kartma ja austama. Ta on väga tark ja tema tarkusest tõuseb suurt kasu. Talle oleme tänu võlgu paljude asjade eest – kavaluse eest sõjas, küla kaitsmise ja tormijooksu saladuste eest metsas, oskuse eest nõupidamistel läbi rääkida ja oskuse eest hävitada vaenlane suusõnaliselt ja öelda lahti lubadustest, mille nimel on vannutud, ning jahiloomade ajamise, lõksude tegemise ja toidu säilitamise oskuse eest, haiguste ning rännakul ja lahingus saadud vigastuste ravimise oskuse eest. Sina, Tantlatch,