LITMIR.BIZ

Скачать книгу

on lihtsalt naljakas…“

      „Kas unenäos tehtu on juba sama tähtis kui tegelik tegu?!“

      Hommikul tellis Klaus takso ja käskis juhil kunstiinstituudi ees peatuda. Taksost väljudes murdsin ukselingi. Kogemata.

      Telefonivalves käis üksteist nõustajat.

      Hellele oli Mardikas mind juba enne aastavahetust tutvustanud. Maanus oli pikka kasvu ilus mees, kelle juures oli midagi häirivat, kuigi olnuks raske öelda, mis nimelt. Midagi tema pilgus – kui ta sinu poole juhtus vaatama, tundus, et ta tegelikult ei näe sind. Nagu pimeda inimese pilk. Minusse suhtus ta hästi; kui mingitel olengutel kokku puutusime, ütles ta alati midagi toetavat ja kaitses mind Mardika rünnakute eest, kuigi põhjustas neid mõnikord ise. Mardikas muutus armukadedaks, kui Maanus teistele naistele tähelepanu pööras.

      Kinnise olekuga Anna isiklikust elust ei teadnud meist keegi midagi. Mardikas kartis ja põlgas teda. Põlgus oli vastastikune. Evelyn oli äsja ülikooli lõpetanud ja töötas haiglas psühhiaatrina. Ta oli nagu filmistaar: blond, sihvakas, hästi riides, ilusate silmade ja lihtsameelse naeratusega. Kui tal oli ka mingeid ametialaseid teadmisi või saavutusi, siis väljaspool haiglat ta neid välja ei näidanud. Olivia oli Evelyni ülikoolihariduseta brünett teisik. Olivia ja Sirje olid peale minu ainsad vallalised. Sirje oli kunagi abielus olnud, nüüd aga nautis vaba naise elu, millest võttis viimast ka Olivia. Lapsed olid kõigil, välja arvatud Maanusel ja minul. Nii nagu poliitikul Ameerikas, on ka kodukootud väikelinnas raske, lausa võimatu saavutada seltskondlikku positsiooni ilma perekonnata. Uued kolleegid tutvustasid mulle mõningaid pereelu väärtusi. Ma ei kadestanud neid. Minu elulaadis nägi varjatud väärtusi ainult Mardika mees.

      Žurnaalis oli igasuguseid sissekandeid, näiteks korduvate klientide kohta. Väikelinnas ei olnud keerulisi tabeleid, mida Tallinnas täita tuli, vaid kõik kirjutati ilusasti lahti. Ei tulnud kaua mõistatada, mida tähendab lause: „Eneserahuldaja möllas terve öö“, sest varsti sain ka mina sellelt tüübilt kõne. Tavaliselt juhtis ta vestluse telefonikonsultandi riietusele ja hakkas tal siis ükshaaval hilpe seljast noppima. „Aga mis värvi pesu teil on?“ oli tema tavaline küsimus. „Kas rinnahoidja on püksikestega sama värvi?“

      „Te olete nagu metsalangetajad,“ ütles Mardika mees, kui kolmekesi nende köögis viinapitside taga istusime ja Mardika sünnipäeva tähistasime. „Alati on teil kiire: suits ette, pits hinge alla ja jälle minema.“

      Ta hakkas šampust avama ja pilgutas mulle silma: „Triinu juba teab, kuidas see siin majas käib.“

      „Ära jälle laua peale vala!“

      „Et uuel aastal pluus ikka seeliku sees püsiks!“

      „See on ju mood!“ hakkas Mardikas naerma ja lõi meiega kokku.

      Olin üsna nurka aetud. Avameelne Olivia küsis mu käest ükskord:

      „Kas tead, kui ohtlik on Mardika sõber olla?“

      „Tema pakkus võimalusi, mina võtsin need vastu.“

      „Tere, Triinu!“ ütles hääl

      ühel õhtul telefonis. „Madis räägib. Moskvast. Käisin jõulude ajal Eestis ja sain su kaardi kätte, sind ennast mitte. Pärisin sinu järele, aga keegi ei teadnud midagi. Mul sai kõrini! 17. jaanuaril sõidan Eestisse. Kui sul midagi paremat teha pole, siis võiksid samal õhtul mulle külla tulla.“

      Kokkulepitud päeval helises telefon. „Kui varem saad tulla, võid seda kohe teha,“ ütles Madis rõõmsalt. Mitme ümberistumise tõttu sõitsin Lasnamäelt Mustamäele – Madis elas Kadaka teel – ikka üle tunni. Kõhnemaks jäänud Madis avas ukse ja viis mind kohe oma tuppa. Vanemad olid maal suvilas, kuigi valitses südatalv.

      „Kahju jah, et Karl nii vara koju tuli. Mõnes mõttes hakkas alles pärast seda nalja saama. Meie Tamjärvega kukkusime vaikselt napsitama. Kõik sai alguse odavast viskist. Sõitsime taksoga mööda Moskvat ja elasime laia elu. Karli see ei huvitanud,“ jutustas Madis.

      Teadsin ise, et Karli oli võimatu sellistesse üritustesse kaasata.

      „Teiselt poolt, Karl tuli ära õigel ajal. Sügis on ehitusel kõige hullem aeg. Alatasa sajab, aga just sajuga on välitööd. Ilusa ilmaga tehakse siseviimistlust. Temal hakkas tervis jantima. Võib täitsa kindlalt öelda, et tegelikult tegi ta seda ise. Mängis meelega tervisega, sest tahtis ära sõita. Käis paljajalu läbi lompide ja külmetas.“

      Madis istus vanematekodu pehmes tugitoolis ja rüüpas viskit. Taustaks mängisid biitlid.

      „Mis Eestis vahepeal on juhtunud?“ küsis ta.

      „Suurt midagi. „Edasi“ vahetas nime ja on esimesest jaanuarist „Postimees“. Asjad lähevad kallimaks, raha väärtus langeb.“

      „Nii ja naa,“ arvas pealinna poiss Madis, kui kirjeldasin Slavorzky muljeid „McDonald’sist“. „Proovisin ühte hamburgerit ja see oli küll erakordselt maitsetu. Mitte õige sai, vaid nätske plönn, millel pole mingit toiteväärtust.“

      „Tamur astus Kaitseliitu,“ ütlesin. „Mina taastasin end kaugõppesse.“

      „Peaksin ka Tartusse minema, aga puhkan paar kuud,“ leidis Madis. „Sain vahepealt kelleltki kirja. Näh, loe.“

      Uurisin aadressi: „See ei ole Tartust!“

      „Ei olegi. Psühholoog on saarel kooliõpetaja – täpselt nagu Magnuse naine, kes lõpetas ülikooli ja kolis Magnuse juurest ära, nüüd on mingis maakoolis õpetaja.“

      Võtsin ümbrikust kirja ja hakkasin lugema:

      „Tere.

      Mõtisklesin hulk aega tühja lehe ees. Igasugused mõtted kihutasid läbi pea, jättes järele vonkleva, kergelt suitseva, äärtest hõõguva jälje. Võta kinni, mis mõtted need täpselt olid. See oli kuidagi kõigega seoses: sarnasuste ja erinevuste, olemasolu ja selle mõtte ning ikkagi praktilise, reaalselt eksisteeriva kapsasaba, turvalisusevajaduse, vanuse, töökohtade, üksluisuse, mittetahtmise, jätkamise, eesmärgipäratuse, mineku, abielusõrmuse, absoluudieituse ja – ihaluse, tagasipöördumiste, ringtunnelite, vanade mälestuste, uute mälestuste ja ilmselt millegagi veel.

      Õigupoolest ei tea ma täpselt, kas Sina oledki olemas, ja Jooga, Aarne ja Ronald ja Filoloog, tuba number 644 ja Tartu linngi. Ja kui te siiski olete (isegi Vladimir!), kas eksisteerite praegu või ainult minu unenäos, või mina teie omas? Teid on aga liiga palju, kes näevad mind unes, nii et küllap on pigem vastupidi.

      Kui siia kooli tulin, ei suutnud ma kuidagi õpetajarolli omaks võtta. Käisin pahategelikult itsitades mööda koolimaja ega saanud kuidagi tunde antud. Tüdinesin juba 15 minutit pärast tunni algust ja saatsin seltskonna minema. Olin tõsiselt hämmeldunud, avastades, et nii teiste õpetajate kui ka õpilaste jaoks olin täiesti loogiline nähtus omal kohal. Ainult ma ise ei saanud sellest kuidagi aru. Mul oli tunne nagu asudes kusagil ebareaalses maailmas, kus kõik peale minu mängureegleid teavad. Tean küll reegleid, aga ei saa aru nende mõttest.

      Tajun seda kõike hulleminigi, aga Sina ära pane tähele. Kirjuta mulle, kas minust ka räägitakse. Mida võisin küll ise rääkida? On kindel, et päris kõike ei mäleta. Aga samas ei pruugigi see olla oluline. Ah, küllap on see päris ükskõik!

      Kõik asjad on mitmetised. Püüdsin end siis tagasi Tartusse mõelda. Seegi pole reaalsus, võib-olla hoopis mõni neljas maailm, aga mitte reaalsus.

      Hakkasin juba asjade käiguga leppima: et „vana maailm“ on kaotsi läinud, ja tühja kah, aga täna tunnen, et olen midagi segi ajanud. Tean, et ei taha olla õpetaja ja ei taha veel paljut muudki. Aga ma ei tea, mida tahaksin, või kuidas seda saada, mida ma ei tea ennast tahtvat – ega isegi seda, kuidas üldse midagi muuta!

      Muutumine on raske ka ning mulle ei meeldi teha raskeid asju.

      Kogu see kaos pole ometi meeldiv, on hirmutav.

      Kogu aeg oleks nagu midagi puudu.

      On veebruari algus. Ehk läheb järgmiseks

Скачать книгу