Maailm, mis on hea. 1. osa - Piret Bristol

Скачать книгу

Uus tuttav kloppis tükk aega tagajärjetult ühele uksele. Avama ei tulnud keegi. Ta ohkas sügavalt ja ütles: „Tuleb mõelda.“

      Ta arutles kuuldavalt, kas talle meenub veel keegi, kelle juurde mind öömajale panna. Ma ei öelnud midagi, sest olin imestusest tumm: kuidas asjad on hakanud järsku tuulekiirul liikuma, kui olid seni täiesti paigal, et mitte öelda koguni tagurpidi minemas. Aga nüüd tuleb keegi, kellele ei lähe üldse korda, et valitseb südaöö – tema aina liigutab, nii et kõik lausa lendab käes. Juba on külastatud kohti, kus ma võiksin elada. Jalutasime linnas ringi – kõndisime päris kaua. Noormees muudkui rääkis oma elust ja oli ilmselges vaimustuses ilusast ööst. Ja mina ka…

      Jõudsime ringiga taas Komsomoli tänavale. „Äkki oleks asja sõbrannadest?“ mõtiskles Jooga, siis aga muutis meelt. „Kui sa väga väsinud pole, võiks veidi botaanikaaias istuda.“ Märganud suurt ilusat paplit, ronis ta kibekähku mööda tüve üles, hüppas oksalt botaanikaaia müürile ja tõmbas kättpidi sinna kõrgele ka minu. Nagu muinasjututegelane Rumcajs. Ta toimetas mu täiesti vigastamatult üle müüri teisele poole alla, kuigi mul oli seljas pikk seelik ja temal ülikond.

      „Ma olen elanud munga elu, olen elanud lausa askeedi elu,“ kõneles ta sugestiivselt, juhtides mind mingite lilleklumpide ja põõsaste vahelt läbi.

      Oli, jah, osav poiss. Dünaamiline: nii palju tegusid nii lühikese aja jooksul. Olin vist juba armunud. Botaanikaaias langesid aga lehed. Tasa-tasa tuli sügis. Meile vastu aga mitte ühtegi hinge. Ronisime mingisse imelikku mäkke, lehed jalge all krabisemas. Kusagil all läikis tume vesi.

      Tuli välja, et oleme Joogaga ühevanused. Tiigi ääres hakkas jahe. Nõjatusin tema õla vastu. Äkki haaras ta mul nii kõvasti ümbert kinni, et mu ribikondid ragisesid. Järsku – röökiv leegion! Peaaegu siinsamas, aga siiski müüri taga, Komsomoli tänaval. Need olid korporandid, kes laulsid isamaalisi laule. Korporantide kisa saatel hakkas Jooga mind osavalt lahti riietama.

      „Hoiduge juhuslikest vahekordadest,“ meenutas ta, kui me kõrgendikul niiskes rohus lebasime. Korporandid kaugenesid.

      Taas pimedas pargis jalutades teatas Jooga, et tahab koos minuga hästi kaugele rännata ja et see paik asub kusagil rabasaarel. Seal pidi olema talumaja, kus armastajad harilikult mesinädalaid veedavad. Mitte keegi polnud veel tahtnud minuga mesinädalaid veeta. Olin vaimustuses: võiksime sõita kohe järgmisel päeval! Sellega oli Jooga esiotsa päri. Ta pildus mind viuh! ja viuh! õhku, ise rääkides, kui tore on kedagi armastada. Hämaruses joonistusid valge pargipingi kontuurid. Noormees vedas mind kättpidi mööda botaanikaaeda, imestades absurdse juhuse üle, mis meid oli kokku viinud, ja sobrades ühtlasi vestitaskus, kuni leidis oma luuletused.

      Üks luuletus oli hästi pikk ja ta luges seda mitu korda. Ballaad kõneles armsamast, kes lamab hauas, ja temaga koos ta sündimata laps, ja nad on juba vaklu täis, ning siis kaevab teine osapool armukadedalt ja kättemaksuhimuliselt haua lahti ja astub kohutavas meeleheites vahekorda kõduneva laibaga.

      Poeet oli väga põnevil ja vaatas mulle ühtelugu maia näoga otsa: kas pole kihvt? Oli näha, et ta ei esita oma taiest esmakordselt. Näe kui palju asju korraga: armastus, luuletajast armastaja (seda ei leia mitte igaüks) ja kõik selle öö seiklused, mis tundusid täiesti uskumatud! Muidugi ei olnud enam mingit korterit vaja. Koos hommikuga liikusime Leningradi maantee ühiselamu poole. Jooga juhatas mu tuppa nr. 651, kus magasid kolm meest. Üks näis vana olijana: tegi korraks silmad lahti ja norskas edasi. Kaks ülejäänut käsutas Jooga ühikaköögist reformvoodit tuppa vedama. Ase seati paika, toodi madratsid ja tekid ning pandi mind magama. Toaelanikud vaatasid mind kerge hämmeldusega. Minu uus luuletajast sõber lubas tulla hommikul.

      Kui kaheksa paiku ärkasin, olid rebased sõitnud kolhoosi kartuleid võtma. Oli ju alles viies september. Ainult vana olija istus laua taga ja luges. Ta pakkus mulle ploome, mida rebased olid eelmisel päeval kolhoosist toonud. Sõin neid ja mõtlesin: kus on Jooga? Muidu oli ju kõik korras, aga see armastuse asi. Kas kõik on ikka tõsi? Millal algavad mesinädalad rabas?

      Jooga oli öelnud end ööbivat toas nr. 644. Veel oli ta tahtnud, et ma ta hommikul üles ajaksin.

      „Tule poole tunni pärast,“ ütles Jooga uniselt, paljas karvane rind teki alt paistmas. Poole tunni pärast oli ta juba üleval, tõmbas mu tuppa ning pani voodile istuma. Teised kapi taga magasid veel. Jooga pakkus „Rumbat“ ja pani teleka mängima. On vaja kuhugi minna – temal –, täna veel ei saa sõita, ütles ta. Vaja asju ajada. Ta oli võidunud dressipluusis ja teksades, liikudes kassilikult mööda tuba.

      Loengutes vaatasin kursuseõdesid varjamatu üleolekuga. Vendi oli ainult kaks ja nemad istusid viimases reas, mõlemad tuima ilmega ja paksu halli kampsunisse mässitud. Kõik oli täpselt nagu keskkoolis: poisid ja tüdrukud eraldi, ja ilmselt polnud heaks tooniks omavahel läbi käia. Poisse oli nii vähe, et nendega suhelda tohtisid ainult väljavalitud.

      Õhtul sain taas kokku oma kallimaga. Kusagilt ilmusid välja kaks tema sõpra. Esimene oli hästi pikk, nahkses mantlis ning süsimusta teravatipulise habemega. Teda hüüti Mišelliks. Teine oli lühem, blondi habeme ja lahke naeratusega. Teda kutsuti Hartziks. Blondi habemega sõbral olid pikad lainelised juuksed. Ta nägi välja täpselt nagu musketär või härra de Beaufort Vincennes'i lossi tornikambris. Härra de Beaufort ei saanud teatavasti oma juukseid ega habet pügada, sest tema kätte ei usaldatud terariistu. Nagu näitasid järgnevad sündmused, langes ka Hartz varsti ebasoosingusse. Mišell kandis lühikesi lokkis musti juukseid, nähes välja kaval ja tark. Igatahes paistsid mõlemad väga võimsate meestena.

      Jõudsime väikesesse tuppa, kus oli pime, ent rippus rohkesti põnevaid eesriideid. Kitsasse ruumi oli mahutatud terve korteri jagu mööblit. Ukse kõrval oli tilluke köök. Inimesed istusid patjadel ja vaibal, kuulates hiirvaikselt kedagi, kes kõneles pimedas nurgas tasasel häälel. Tundus, et inimesi on palju. Neid ei olnud hästi näha. Vahepeal luges luuletusi Jooga, siis keegi teine. Seejärel aeti niisama juttu ja joodi teed. Tundus, et koos on targad inimesed.

      Varsti lahkusid kõik ükshaaval. Jäid ainult Jooga, Hartz ja Mišell, kes rääkisid usust, filosoofiast ja muudest keerulistest asjadest. Nende tasase jutupomina saatel uinusingi. Kui ärkasin, olid nad jutu lõpetanud. Jooga magas minu kõrval põrandal. Ees ootas uus paljutõotav päev.

      See oli pilvine. Joogal tekkis hulk plaane, aga kõigepealt kavatses ta kelleltki raha laenata. Selleks tuli minna ülikooli peahoonesse inimesi otsima, sest mõni käis ju ka koolis. Kui väljapuhanult ja võidukalt peahoone ette jõudsime, mina keskel ja mu mõlemal käel ekstravagantse välimusega mehed – Hartz, Mišell ja mu armastatu –, märkasin trepil rühma ajakirjandusüliõpilasi. Need olid viienda kursuse poisid ja paar üpris seksikalt riietatud esmakursuslast. Klaus tervitas mind viisaka kummardusega, läkitades mu kaaslaste poole küünilise muige.

      3. peatükk. Zen-mees

      „Miski torgib külje all,“ kaebasin Joogale.

      See oli kümnekopikaline. Tõstsin selle üles ja ütlesin: „Näe! Kümme kopikat, kas pole naljakas?“ Ja naersin. Olime just ärganud.

      Jooga oli väga korralik ja andunud ja küsis, miks ma neitsi ei ole. Ise ta oli – neitsi. Tähtkujult. Rääkisin siis talle, et tegelikult olengi peaaegu süütu. Sest mu süütust ei võetud tavapärasel viisil, vaid selle röövis raamatukogu valvur.

      Kui ennast toimetusest töölt lahti võtsin, sain koha pealinna, riigi suurimasse raamatukokku. Ööbisin seal mõnikord. Ruume käis tihti inspekteerimas töömees, kes ükskord ootas, kuni kõik teised olid töölt lahkunud, ja kutsus mind Tallinna esindusrestorani „Gloria“. Jõime kalleid jooke. Siis viis ta mind raamatukokku tagasi ja võttis luksuslikult sisustatud külalistetoas mu süütuse. Pärast seda muutus ta tüütuks külaliseks, käies meie toa naistele äritsemas piiritaguseid hilpe, mis olid minu meelest inetud, kuigi ta pakkus neid mulle odavalt. Ta kinkis mulle käekella, mida ma vastu ei võtnud, aga et ta jättis selle lahkudes lauanurgale, võtsin kella kaasa ja viskasin minema, arvates, et see võib olla varastatud. Küllap oli asi lihtsam: tegu oli välismaise kassikullaga, mis ei maksnudki midagi.

      Taibates, et mul pole Tallinnas

Скачать книгу