LITMIR.BIZ

Скачать книгу

seisis uksel, samuti öösärgis.

      „Ma ei ole silmatäitki maganud,“ ütles ta süüdistavalt. „Ega sa kuhugi lähe?“ Pöördusin ümber ja läksin uuesti trepist üles oma tuppa.

      Pidin tegelikult hoopis minema… võib-olla tööle? Võib-olla üheksaks nagu ikka? Ma ei mäletanud enam, kuhu minema pidin. Aga kui ma väljuma asutasin, ütles ema:

      „Ei lähe kuhugi.“

      Ja võttis välisuksel võtmed eest.

      „Ega sinust täna minejat ole. Mina ei lähe töölegi, olen täitsa haige. Ja eks sina oled ka. Haige. Helistad, et ei saa minna. Et oled haige.“

      „Ei helista. Lähen Tartusse.“

      „Siis helistan ise. Sa ei lähe kuhugi.“ Pool üheksa kuulsin teda helistamas: „Kuule, Hilda, ma ei saa täna tööle tulla, tead, ma ei saa seda rääkida… jah, lihtsalt ei suuda praegu rääkida. See on hirmus… Ma ei suuda lihtsalt midagi teha. Tunnen end nii halvasti.“

      Ja jälle mulle rääkima, et olen haige ega lähe kuhugi, vaid mõtlen kodus oma tegude üle. Ta võib koguni ise töö juurde helistada, kui mina seda ei tee. Ma ei öelnud talle, et sellest pole nagunii kasu, sest olen sealt ammu lõpparve saanud.

      Poole kümne ringis läks ta uuesti helistama. Selleks ajaks olin end riidesse pannud. Ta jõudis öelda: „Tere hommikust. Mina olen Triinu ema…“ Siis tormasin telefoni juurde ja katkestasin kõne.

      Ta vaatas üsna närviliselt ja kasvava tigedusega mu poole, aga valis uuesti numbri. Panin käe aparaadi peale. Ootasime mõlemad. Mulle torkas pähe, et ajal, mil ta telefoniga räägib, võiksin proovida majast väljuda. Aga olin võtme oma tuppa jätnud.

      Ta valis ja sai ühenduse. Peaaegu kohe.

      Ta helistas ajalehe vastutavale sekretärile, kes kandis kõigi peale keelt, kus vaja. Mind ta ei sallinud. Kui olin alles tööga alustanud, püüdis vastutav sekretär mind oma käe järgi kasvatada ja rääkis, kui halvad kõik teised toimetuses on. Ta soovitas mul kaugõppesessi ajal Tartus külastada „Edasi“ toimetust ja omandada kogemusi sealselt legendaarselt keeletoimetajalt.

      „Täna ta tööle ei tule, ta on haige,“ kuulsin ema telefoni ütlemas.

      Mind ootas ees päev emaga, kes märatses ja nuttis tükk aega, pidas vahet ja nuttis jälle. Muutus haledaks ja palus andekski. „Sa ei saa ju kuhugi minna, näed ise. Mul on sinust kahju. Niisuguse näoga ei saa mitte keegi välja minna.“

      Kõik oleksid ju näinud, et olen kakelnud.

      Mitte et ma ei oleks teinud katset jõuda telefonini või uksest välja. Aga ema oli kiirem.

      „Miks sa midagi ei söö?“ käias ema. Tegelikult oleks tema pidanud tööle minema, aga tal oli kerge sellest pääseda – lihtsalt helistas, et „ma täna ei tule“.

      Taipasin, et enam ei aita muu kui kavalus, ja kiitsin takka: „Nojah, ei saa tõesti, silm on sinine.“

      Läksin oma tuppa ja hakkasin õiget hetke varitsema. Kui võtmega alla jõudsin, rääkis ema telefoniga. Ukseni jõudsime ühel ajal. Ta jäi paljajalu välisukse juurde seisma. Panin suuri lootusi kivipõrandale: äkki hakkab emal külm.

      Pistsime jooksu mööda alumist korrust, mina ees, otsides akent, kust välja hüpata. Ainult et akna lahtitegemine oleks võtnud aega. Mida polnud. Näis, et meie jooks ei lõpegi. Viimaks jõudsime ringiga jälle välisukseni.

      Ema parastas: „Küll sa oled ikka loll! Mina ei saa aru, mida sa ühest toast teise jooksed. Ja veel missugusena! Vaata, keda sa endast kujutad – oled toas kingadega!“

      Ta keeras välisukse lukust lahti ja tõstis esikus olnud ämbri ukse taha. Üritasin mööda trügida, aga ta lükkas mu kõrvale ja keeras ukse kähku kinni.

      Äkki keegi koputas ja ütles: „Tee lahti!“

      Onu oli ootamatult pealinnast tulnud kõrvalmajas elavat vanaema vaatama. Tavaliselt käis onu nädala lõpul, sest oli muul ajal tööl. Ilmselt ütles vanaema onule, et asjad on kuidagi kahtlased.

      Eelmisel õhtul oli vanaema ukse taga käinud, aga ema ei teinud sellest välja. Kuulsin, kuidas vanaema ka hommikul ukse taga kloppis – ta käis iga päev vaatamas, mida me teeme ja mis uudist. Aga ei midagi.

      Onu ei lahkunud, vaid hüüdis: „Tehke lahti, mina olen!“

      „Ta ei lase mind välja!“ karjusin vastu.

      Ema kohmitses luku kallal, uks avanes ja ma lendasin sellest välja nagu välk. Vanaema karjus oma õuel, naabrid olid kogunenud aedadele… Kogu tänav sai osa sellest, mis meil sünnib.

      Väikese asula kirjutamata reegel on see, et tüli majast väljaviimist peetakse väga häbiväärseks. Mina aga tahtsin alati tüli majast välja viia. Kohe hirmsasti.

      Ringi vaatamata panin ajama. Vaevalt onu emaga pikalt kõneles, sest onule ema eriti ei meeldinud. „Ega ta minu naine ole,“ ütles onu tavaliselt, kui kuulis, kuidas ema teda süüdistab, et ta pärast isa surma meile nii palju abiks ei ole, kui ema tahaks.

      „Isegi mu oma naine ei ole mulle sugulane,“ ütles onu, „mis siis veel vennanaisest rääkida.“ Ema tahtmised olid enamasti nii suured, et neid polekski keegi jaksanud täita.

      Tartusse jõudes helistasin kombetäiteks Pälsoni ühiselamusse:

      „Komandant? Mina olen seesama…“

      „Jah, mäletan teid küll. Mul on siin nimekirjas kolmkümmend inimest. Saage ka minu olukorrast aru – teeksin kõik, mis võimalik, aga tube lihtsalt ei ole…“

      „Ma arvan, et saan teie olukorrast juba piisavalt hästi aru…“

      „Aga ärge kaotage lootust, olge järjekindel, võib-olla avaneb mingi võimalus.“

      „Helistan siis vahel…“

      „Aitaksin teid tõepoolest, ja kui teil üheks ööks ei ole kuhugi minna, siis seda ehk saaksin korraldada.“

      Toas olid tuled ära kustutatud. Madis ja Vladimir lamasklesid vooditel ning lintmakil mängis Jarre „Concert in Houston & Lyon“.

      7. peatükk. Nemad

      Linnale laskus udu ja jäi mitmeks päevaks.

      Olin haige. Kappidevahelisse prakku ilmus Madise sõbralik nägu, vaatas mu voodi poole – panin silmad kinni – ja kadus.

      „Magab.“

      Hääled muutusid vaiksemaks. Kuulsin Madist sosistamas. Kedagi ega midagi ei olnud näha. Lamp kustus. Mõnikord liikus läbi udu mõni kogu, et sekund hiljem muutuda varjuks, seejärel eimillekski.

      Kuid meie põrand oli puhas. 644 tuhka ja poriseid jalajälgi täis põrand, kus prahi hulgas helkis pudelikilde, peenraha, väikesi naelu ja kirjaklambreid, nägi välja nagu põrgu eeskoda.

      „Tal tuleks siit ühikast võimalikult kiiresti jalga lasta,“ kuulutas tume hääl pahaendeliselt. Keegi räntsatas kõrvalvoodisse, niheles seal ja mähkis end üleni teki sisse, nii et jäi paistma ainult pikk hele juuksekahl, rögises ja ägas. Uksest sisenes järgmine hääl, mis teatas:

      „Vanasti oli nii, et kui haige olid, siis kadus suitsuisu täiesti, aga keppimisega polnud mingeid probleeme, kuigi ise ei jaksanud voodistki tõusta. Nüüd on vastupidi. Sugufunktsioon kaob, aga suitsuisu jääb.“

      „Mine ära, Ronald. Meie toas ei suitsetata.“

      „Mis laatsaret teil siin on? Kas keegi kuskil terve ka on?“

      Imestasin endamisi asjaolu üle, et elan ikka veel toas nr. 654. Olin haigena mitu korda tõusnud, et lahkuda, aga siis ümber mõelnud.

      „Ma ei taha süüa. Isegi kotlettide lõhn ajab mul südame pahaks. Kõik kohad valutavad. Eile öösel olin ühikavalves, hommikuks olin omadega täiesti läbi,“ ohkas Säga kõrvalvoodis ja pööras teise külje.

      „644-s

Скачать книгу