ТОП просматриваемых книг сайта:
Röövlid. Anders Rydell
Читать онлайн.Название Röövlid
Год выпуска 2015
isbn 9789949538881
Автор произведения Anders Rydell
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Tõsi oli see, et ekspressionismi antiideaaliga ümber käia ega seda ära kasutada ei suutnud ei natsism ega kommunism.
Saksa ekspressionismis andsid tooni kaks koolkonda. Uue sajandi alguses loodud kunstirühmitus Die Brücke (Sild) esindas ekspressionistlikku maalikunsti, mis oli peamiselt kujutav. Eeskuju võeti Edvard Munchist, Vincent van Goghist ja Paul Gauguinist. Grupi tuntumate liikmete hulka kuulusid Ernst Ludwig Kirchner ja Emil Nolde. Teist koolkonda esindas rühmitus Der Blaue Reiter (Sinine Rüütel) abstraktsema ekspressionismiga. Rühmituse liikmete hulgas olid Franz Marc, Paul Klee ja Vassili Kandinsky. Pärast esimest maailmasõda mõlemad rühmitused lagunesid, kuid just siis lõid rühmituste liikmed ise avalikult läbi.
Huvitaval kombel ammutas ekspressionism jõudu samast tundest, millest sündisid paremäärmuslikud jõud, nimelt moodsa aja halastamatust „ebainimlikustamisest”. Kuid ekspressionistid heitsid traditsioonid, institutsioonid ja realismi kõrvale ning eelistasid tegelikkuse kujutamisel täiesti isiklikku lähenemist. Nende kunst ei pidanud peegeldama objektiivset reaalsust, vaid inimese sisimaid tundeid.
Rosenbergi jaoks tähendasid ekspressionism ja teised moodsad kunstivoolud ennekõike ideaalse ilu kadu.
Selle kaootilise arengu tuum on ilmajäämine suveräänsetest iluideaalidest, mis nii paljudes vormides on olnud kogu Euroopa kunstiloome kandev alus. Juutide sihikindla hävitustööga ühinesid demokraatlikud, rassiliselt destruktiivsed doktriinid ja rahvuslikult lõhestavad metropolid. Tulemusena langesid põrmu riigi ideoloogiad ja ideed, aga ka Põhjala, lääne kunst.
Rosenbergi seltsi ümber kogunenud Völkischi rühmitused võisid end selle analüüsi põhjal identifitseerida. Uued kunstivoolud mõisteti hukka rassilistel põhjustel, nagu näiteks Aafrika ja Aasia primitiivsed mõjud. Nende võõras veri oli nakatanud Saksa kultuuri. Kõige selgemalt esitas rassilist kunstiideaali arhitekt ja kunstiteoreetik Paul Schultze-Naumburg. Sajandi alguses oli Schultze-Naumburg olnud Saksamaa juhtiv kultuurikriitik ja keskklassi maitse kujundaja. Kuid modernismi läbilöögi tõttu sõdadevahelisel ajal tundus tema kodanlik vaade kultuurile üha iganenum. Temast sai moodsate väljendusvormide innukas kriitik ja 1928. aastal ilmus temalt raamat „Kunst ja rass”, milles ta ühendab bioloogia ja kunstiteooria. Raamatus võrdleb ta modernistlikke kunstiteoseid fotodega inimestest, kel on mingit laadi arengupeetus. Schultze-Naumburg väitis, et modernism on haiguse sümptom, meeltesegadus, mis tõstab esile inimese kõrvalekalded. See on ennekõike väärastunud. Bioloogia ja kunsti võrdlemine ei olnud midagi uut, seda oli teinud juba Julius Langbehni kaasaegne, arst ja kirjanik Max Nordau. 1892. aastal ilmunud raamatus „Entartung” diagnoosis Nordau moodsal kunstil vaimuhaiguse. Ta ründas uusi kunstivoolusid sümbolismi ja naturalismi ning tuvastas „ajastule omased” sümptomid, nagu degeneratsioon ja hüsteeria. Esimese all kannatavad modernistlikud kunstnikud, teise all aga nende austajad.
Degeneratsiooni idee tekkis Darwini teooria hägusas järellainetuses ja rajanes mõttel, et nii füüsilises kui ka moraalses mõttes on inimkond kallakul. Nordau hoiatas, et modernistlik kunst võib ühiskonda nakatada ja rahvastiku, eriti just noorte hulgas degeneratsiooni levitada.
Ideed kasutades ei lasknud 1920. aastate natsid end häirida asjaolust, et Max Nordau oli juut ja üks sionismi eestkõnelejaid. Paul Schultzte-Naumburg mainis siiski rassielementi ja arvas, et õiget kultuuri suudavad luua üksnes rassipuhtad indiviidid.
Natside rüpes sai Paul Schultze-Naumburg tagasi mõjuka kunstija arhitektuurikriitiku positsiooni. Schultze-Naumburg valiti seltsi Kampfbund für deutsche Kultur juhatuse liikmeks ja üheks seltsi aktiivsemaks kõneisikuks. Wilhelm Frick määras ta juhatama Weimari kunstikõrgkooli, mis tuli Walter Gropiuse kuulsa Bauhausschule asemele. Uues ametis värvis Schultze-Naumberg kõigepealt üle Saksa ekspressionisti Oskar Schlemmeri fresko kooli trepi juures.
Baierimaa natsionaalsotsialistlik siseminister Adolf Wagner ulatas Thori hõbevasara pidulikult Adolf Hitlerile ja ütles, et see vasar sümboliseerib natsismi tulevikku.
Kolm kõmisevat lööki vastu lubjakivi pidid panema aluse Saksa kunsti templi vundamendile. Ja uuele Saksa kultuurile, mis uhub minema Weimari kultuuri degeneratsiooni.
Kõvasti vasara varrest kinni hoides lajatas Adolf Hitler vasaraga vastu kivi. Löök oli nii tugev, et vasara pea hetkega küljest murdus ja minema lendas. Ebausklik füürer kahvatus ja ülikülluslikult kaunistatud laval võttis maad piinlik vaikus. Nagu midagi poleks juhtunud, keeras füürer kanna pealt ringi ja istus oma kohale tribüünil, jättes pidamata ettevalmistatud kõne. Saksa meedia piinlikku juhtumit ei kajastanud, aga New York Times avaldas artikli pealkirjaga „Dedicatory Hammer Broken by Herr Hitler”.
Goebbels püüdis juhtunust mitte välja teha, kuid Hitler ei võtnud seda niisama lihtsalt. Ta oli veendunud, et see on halb enne. Kui Paul Ludwig Troost paar kuud hiljem suri, ütles Hitler Albert Speerile ilmselge kergendusega: „Surm oli talle ette määratud.” Hitler oli kartnud midagi hullemat.
3. PEATÜKK
Mandumine
KUI KARL SUUR MÜNCHENIS üle Königsplatzi ratsutas, sillerdas tema kullast kroonil päike. Frangi riigi kuninga õlgadel oli elegantselt kaunistatud paks keep. 1937. aasta 18. juuli päikesepaistelise pühapäeva pärastlõunal oli Müncheni tänavatele näitemängu vaatama kogunenud vaata et sada tuhat inimest.
Karl ratsutas Prinzregentenstrasse ja Englischer Garteni poole, teda saatsid Richard Lõvisüda ja Saksa-Rooma keiser Friedrich I Barbarossa. Üle Königsplatzi sammusid rongkäigus kunstnikud Lucas Cranach vanem, Hans Holbein noorem, Albrecht Dürer ja teised. Nende järel veeti 26 lava, kus seisid elavad skulptuurid, kannul muusikud, preestritarid ja keskaegsed narrid. Astronoome, nagu Keplerit ja Kopernikust ülistas kolme meetri kõrgune planetaarium, ümber neli poolpaljast nümfi. Loomist kujutaval laval nõjatusid paarile lühikesele seenetaolisele puule Aadam ja Eeva.
Germaani kangelaste paraadi määratu ülespuhutus meenutas Disney stiilis Wagneri fantaasiamaailma. Pärast etendust, mis kandis nime „2000 aastat germaani kunsti”, marssisid 4000 sõdrurit, SSi mustsärklased, SA pruunsärklased ja Wehrmachti üksused. „Kas kunstnikud ja sõdurid pole mitte vennad?” küsis partei ajaleht Völkischer Beobachter retooriliselt.
Prinzregentenstrassel sirutas tiibu viie meetri kõrgune kullast kotkas ja hõljus kuue ardenni tõugu hobuse veetuna aeglaselt ülespoole. Ristirüütlite ratsavägi tõstis füüreri tervituseks tulipunased haakristiga lipud. Adolf Hitler istus ettepoole nõjatudes, sõrmed reite vahel kokku põimitud ja nokaga vormimüts laubale tõmmatud, tema ümber suurt kasvu SS-sõdurid. Hitleri taga paistis lumivalges mundris ja mustade ratsasaabastega Hermann Göring. Vasakul istus propagandaminister Joseph Goebbels koos abikaasa Magdaga. Ja paremal riigiminister Rudolf Hess.
Adolf Hitler oli seda päeva oodanud. Päeva, mil ta õnnistab sisse muuseumi, mille tarvis ta neli aastat tagasi tol ebaõnnestunud lõpuga päeval oli löönud maasse Saksa lubjakivi.
Muuseumi avamine kavandati sama külluslikuks. Välja kuulutati kolme päeva pikkune Saksa kunsti päevade nimeline linnafestival, kus Saksa kultuuri taassünni puhul olid kavas paraadid, kõned ja näitused. München ei olnud toimumiskohaks valitud juhuslikult. Seal sündis ja õitses natsionaalsotsialistlik liikumine. Köningsplatzist sai natsipartei kultuspaik. Partei korraldas seal massiüritusi juba 1920. aastatest alates ja pärast võimu ülevõtmist 1933. aastal teatas Hitler, et väljakust saab „liikumise tseremoniaalne keskpunkt”. Muru kaeti 20 000 massiivse graniitplokiga. Königsplatzi ümber pandi paika partei tähtsamad kultuskohad. Väljaku idaküljele püstitasid natsid mausoleumid 16 natsile, kes said surma 1923. aasta õllekeldriputši ajal. Hooned projekteeris Paul Ludwig Troost.
Kõigest kiviviske kaugusel asus partei teine tähtis ehitis, natsipartei riiklik peakorter Pruun maja. Selles majas oli kuni Adolf Hitleri surmani tema kabinet, mille seinal rippus autotöösturi ja antisemiidi Henry Fordi suur portree. Hoones hoiti ka Verelippu, natside püha reliikviat, õllekeldriputši ajal verepritsmetega kaetud haakristilippu.
Königsplatzi