Reis Tjan-Šani - Pjotr Semjonov-Tjan-Šanski

Скачать книгу

kuiva kohta hamba all.

      Järgmisel päeval ma vaatasin Ridderski kaevandusi, kuid halvaks läinud ilm ja asjaolu, et külmetuse tõttu tundsin end üpris haiglasena, sundisid mind loobuma esialgsest kavatsusest sõita Prohhodnoi beloki kaudu Tšarõši orgu. 27. juulil sõitsin Ridderskist välja, olles enne seda külastanud veel Uba orgu, aga 30. juuli õhtuks pöördusin tagasi Zmeinogorskisse, kus valmistusin kiiresti sõiduks Semipalatinskisse, et teostada oma ihaldatud salajast unistust – jõuda Tjan-Šani.

      Esimesel augustil sõitsin Zmeinogorskist välja ja kaks päeva (2. ja 3. augusti) kasutasin veel Altai edelapoolsete eelmägede vaatlemiseks Nikolajevski ja Sugatovski kaevanduse lähikonnas.

      4. augustil lahkusin Nikolajevskist ja ületasin sellest kolme versta kaugusel Uba jõe mulle juba tuttavas üleminekukohas. Jõe parempoolsel, vastaskaldal tõusis kaljumägi, mis koosnes peeneteralisest tumerohelisest diabaasist (Grünsteinist). See mägi oli viimne, mis asus Uba ääres; edasiselt voolab see jõgi Irtõši poole juba mööda steppi. Sõitnud üleminekukohast viisteistkümmend versta edasi, jõudsime Krasnojarskaja külla, Altai mägiringkonna viimse asulani, mis oli saanud oma nime suurest punakast liivajärsakust, mis kulges kaarena piki Uba paremat kallast. Ümberringi, kuhu ka ei vaataks, nägi silm ääretut steppi ja ainult asulat ennast varjasid mõned pajud. Stepi taimestik oli väga ühetooniline: nende hulgas oli väsitavalt valdavaks stepirohi (Stipa capillata), huulõielised – tuliürt (Phlomis tuberosa), enela (Spiraea crenata) väikesed põõsad ja teised. Horisondil udusinas Irtõši taga paistsid mäed. Tee Krasnojarskaja külast kulges algul umbes kaheksa versta piki Uba jõge, mille kaldal kasvasid veel põõsad: kuslapuu (Lonicera) ja kibuvits (Rosa soongarica), seejärel tõusis madalavõitu kiltmaale ja jõudis kahekümne kuue versta järel esimese Irtõši ääres asuva kasakate asunduse Pjanogorskini. Veidi edasi, poolel teel algas juba laineline laskumine Irtõši suunas. Selle laskumise laugjatel kõrgendikel paistsid mulle silma pimestavalt valgete kivide hunnikud. Need olid suured valge kvartsi tükid, mis olid siia nähtavasti visatud inimese käe poolt. Päriselanike kinnituse järgi olid need vanad kirgiisi kalmistud. Meie ees helkles ja hõbetas Irtõš, aga selle kõrval asusid vana Pjanogorski eelposti kaunid valged majakesed. Ümberringi laiuv stepp oli väga liivane, mis avaldas mõju ka tema floorale, kuhu ilmusid liivale iseloomulikud taimed: vareskaer (Elymus arenarius), käokuld (Helichrysum arenarium), lagritsapõõsas (Glycyrrhiza echinata), tähtpea (Scabiosa ochroleuca), mõned pujuliigid (Artemisia) ja isegi mõned okasmaltsad (Salsola).

      Umbes neli versta teisel pool Irtõšsi kerkis Džamantaši («rumal kivi») mägi, mille sadulal paistis kirgiisi jurtasid. Eelposti lähedal leidus ulatuslikke tubakaistandikke.

      Pjanogorski järel läks meie tee juba piki Irtõšši kulgevat kasakate eelpostide liini. Pjanogorskile järgnev Šulba eelpost asus sellest kahekümne viie versta kaugusel. Poolel teel kahe eelposti vahel märkasin graniitkaljusid, mis kerkisid umbes kuus meetrit teele liginenud Irtõši jõeharu veepinna kohal ja mida olid uhtunud Irtõši veed. Graniit oli harukordselt jämedateraline: tema koostisse kuuluvad kahvaturoosa põldpagu ja hõbevalge vilgukivi andsid talle heleda ilme. Kui neid kaljusid ei oleks uhtunud Irtõši suurvete lained, oleksid nad mattunud liivauhete paksude kihtide alla, mis olid täis väikesi ja suuri munakaid. Kõige suuremad neist munakatest koosnesid mustast amfiboliidist. Taimestik oli siin mitmekesisem kui stepi veelahkme osas. Sellesse huvitavasse maastikku ulatus kirdest laialdane Šulba suur tihe okaspuumets. Šulba jõest endast sõitsime koolme kaudu raskusteta läbi; siit jäi Šulba eelpostini veel kaks versta.

      Et Šulba ja sellele järgneva Talitski eelposti vahel, kogu kahekümne viie versta ulatuses levib piki Irtõši paremat kallast tuiskliiv, siis tuli meil, et vältida raskusi sellest läbi sõites, minna Irtõši vasakule kaldale (jõe laius oli siin üle 600 meetri) ja sõita edasi mööda seda kallast, mis oli täis kasvanud haabu, hõbepapleid ja mitmeid pajuliike, aga samuti toomingaid ja tatari kuslapuid. Kogu tee kuni Talitski eelpostini oli maastik väga maaliline ja sarnanes loomuliku aiaga, mida kaunistas Irtõši lai hõbedane pael, loogeldes kallaste ja saarte vahel, mis oli kaunilt täis kasvanud kõrgete puudega. Jõe teisel küljel oli näha kaugel mööda lauskjat tasandikku Irtõši suunas alla laskuv Šulba suur tihe okasmets. Jõudnud kohani, kus vasakult Irtõšši voolab stepijõgi Tšar-gurban (kakskümmend versta Šulba eelpostist), me pöördusime jõe paremale kaldale Talitski eelposti juurde, ja sõitnud sel päeval veel ühest postijaamast läbi (24 versta), jõudsime videvikus Ozjornõi eelpostini, kus ka ööbisime, aga järgmise päeva, 5. augusti koidikul saabusime Semipalatinskisse.

      TEINE PEATÜKK

      ESIMESED SÕIDUD TJAN-ŠANI

      Semipalatinsk. – Kohtumine F. M. Dostojevskiga. – Teekond lõunasse. – Ajaguz. – Lepsa eelpost. – Semiretšje Alatau. – Arassan. – Kopal. – Polkovnik Abakumov. – Tšolokasakad. –Alamani mäeahelik. – Ili jõgi. – Vernõi kindlus. – Ili-tagune Alatau. – Vaade Tjan-Šanile. – Issõk-Kuli järv. – Tšu jõgi. – Boami kuristik. – Karakirgiisid. – Tagasipöördumine Vernõisse. – Teekond Kuldžasse. – Tagasipöördumine Kopali kaudu Semipalatinskisse. – Teine kohtumine F. M. Dostojevskiga. – Tagasipöördumine Barnauli.

      Semipalatinskis, kus mul ei olnud mingeid asjaõiendusi, välja arvatud kuberneri külastamine, sest kindralkuberner oli mind talle soovitanud, ja kus linn, samuti nagu selle ümbruski, ei pakkunud mulle mingit huvi, kavatsesin ma viibida ainult ühe ööpäeva. Seejuures ma leidsin kubernerilt Peastaabi kindralmajor Panovilt, kellele oli minu saabumisest ette teatatud, kõige lahkemat vastuvõttu. Ta saatis mulle vastu oma adjutandi, suurepärase armeeohvitseri Demtšinski, kes palus mind armastusväärselt enda juurde peatuma jääda, sest Semipalatinskis ei olnud tollal mitte ühtegi võõrastemaja. Ent kõige rohkem rõõmustas mind üllatus, mis Demtšinski oli mulle delikaatselt valmistanud: ta esitles mulle täiesti ootamatult oma korteris minu kallist Peterburi sõpra Fjodor Mihhailovits Dostojevskit, kes kandis sõdurisinelit ja keda mina tema Peterburi tuttavatest nägin esimesena pärast tema väljatulekut «surnud majast». Dostojevski jutustas mulle linnulennult kõigest, mis tal oli tulnud oma pagendamisest alates läbi elada. Ühtlasi ütles ta mulle, et ta loeb oma olukorda Semipalatinskis täiesti talutavaks, tänu sellele, et temasse suhtuvad hästi mitte ainult ta otsene ülem, pataljonikomandör, vaid ka kogu Semipalatinski administratsioon. Muide, kuberner luges endale ebasobivaks pidada reameheks degradeeritud ohvitseri oma tuttavaks, kuid ta ei takistanud oma adjutandil temaga peaaegu sõbralikes suhetes olla. Tuleb märkida, et Siberis tollal suhtusid üldse ülemused juba vabaduses viibivatesse pagendatutesse või valvealustesse heatahtlikult. Nii oli kindral Panovi juures «alatiseks külaliseks» meedik, kes võttis õhtuti osa tema igapäevastest vistipartiidest ja kes ühtlasi valvas kuberneri nõrga tervise järele. Kui ilmus Aleksander II kroonimismanifest, teatati Panovile ametlikult, et sellelt meedikult, kes oli tema esilduste tõttu jõudnud riiginõuniku auastmeni, võetakse maha politseivalve, mille olemasolust kuulis kuberner sel puhul esmakordselt, sest tema arvates, nagu ta mulle naljatades ütles, ei olnud mitte meedik tema kuberneriks nimetamise ajast alates tema valve all, vaid vastupidi, tema seisis meediku valve all.

      Fjodor Mihhailovitš Dostojevski avaldas lootust, et läbisõidul tagasi lepib ta minuga kokku külastada mind minu talvekorteris Barnaulis, lubades sellest aegsasti mulle kirja teel teatada.

      Lahkunud 6. augustil Semipalatinskist, sõitsin ma oma tarantassiga mööda pikettidega ääristatud postiteed Kopali linna suunas. Tollal ei tohtinud reisijad seda teed mööda teisiti sõita kui kahest kuni viiest kasakast koosneva konvoi saatel. Postijaamad sellel teel kujutasid endast põletamata telliskividest majakesi, mis olid ehitatud steppi üksteisest kahekümne viie kuni kolmekümne viie versta kaugusele ja kus asus kaheteistkümnest kasakast koosnev pikett. Hobuseid peeti neis jaamades vähe, aga tarbe korral võeti neid otse tabuunidest, mis kuulusid läheduses rändavatele kirgiisidele. Tabuunist püütud troika, kes ei olnud kunagi rakmeid näinud, rakendati ette sel viisil, et neil seoti silmad kinni ja nad paigutati peaga tarantassi poole ning pöörati alles siis tarvilikku asendisse; kui kõik oli valmis, eemaldati hobuste silmadelt side ja lasti kogu rakend teele minna. Hobused tormasid steppi nagu pöörased.

Скачать книгу