LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Al-Jihad initsiaatoreid, paljud pidasid teda Al-Qaida juhtkonda kuuluvaks. Noorena oli ta õppinud imaamiks ja praegu oli ta midagi vabakutselise džihadisti taolist. Ahmad istus samuti vaikselt ja uuris ülikonnas meest. Ta oli tüdinud Arie kiledast häälest. Ta teadis projekti kohta juba kõike ega tarvitsenud müügipresentatsiooni kuulata. Hezbollahil oli oma peaaegu kolmekümneaastase ajaloo jooksul esimest korda õnnestunud korda saata midagi head. Korraldada võtmetähtsusega värbamiskampaania. Nüüd aga ei olnud neil raha, et sealt edasi minna. Nad olid pöördunud Arie poole, et too leiaks neile finantseerijad. Arie oli pajats.

      Ahmad keskendus hoopis Arie kõrval istuvale mehele. Too oli oma toolil kühmu vajunud. Ülikond oli liiga suur ja lips halvasti seotud. Ahmad teadis sellest isikust kõike. Tema jaoks oli otsustava tähtsusega alati kõike teada. See kortsunud ülikonda kandev luukere oli praegu üks Hezbollahi ohtlikumaid relvi. Ta nägi välja alatoitununa. Ta oli ilmselt mingi imelaps. Arvutigeenius. Patsifist, seni kuni kaotas perekonna. Kas teda võib usaldada? Seda näitab aeg. Oma kogemuste põhjal oli Ahmad veendunud, et usaldada ei tohi kedagi.

      Ta avas mapi ja luges veel kord Mona kirjeldust. Arvutiviirus ei olnud iseenesest mingi uudis, need olid mitmesugusel kujul juba üle kahekümne aasta olemas. Varem tuntud viirused olid põhimõtteliselt lihtsad programmid, mille kood ei ületanud sageli neljasadat baiti. Kahekümnemegabaidine Mona oli midagi täiesti uut. Kahe viirusekategooria – ussi ja viiruse − jõuline hübriid. Uss toimis viiruse enda kandjana. See tungis läbi turvaaukude ja kloonis siis end. Kõigest mõne minuti kestel suutis uss luua tuhandeid kloone, mis roomasid seejärel edasi uutesse serveritesse ja kloonisid seal end uuesti. Ussi funktsionaalsus hõlmas üksnes kolm protsenti kogu koodist. Ülejäänud osa kuulus viirusele Mona, mis oli ussi kesta all ootel nagu Trooja hobune.

      Ahmad sulges mapi ja silmitses taas kortsunud ülikonnas meest. Tal oli raske uskuda, et see kurnatud välimusega liibanonlane oli kõik selle loonud.

      Samir Mustaf tundis Ahmadi silmade maolikku jahedust. See rikkus tema tuju. Ahmad kuulus Al-Qaidasse ja pindmisest rahulikkusest hoolimata kiirgus kogu tema olekust agressiivsust. Samir pööras uuesti pilgu Ariele. Näis, et tollel oli õnnestunud köita Enesi huvi. Nad vajasid meeleheitlikult raha, et projektiga edasi minna. Viimastel kuudel oli ta töötanud ööpäev läbi ja vaid projekt oli see, mis teda hinges hoidis. See, mis tema kesta hinges hoidis.

      Arie lükkas pruuni mapi saudi miljardäri suunas.

      „Kõike on detailselt kirjeldatud nendes dokumentides. Palun teid tagada, et sellele pääseksid juurde üksnes teie kõige usaldusväärsemad isikud.“

      Enes asetas mapi seda avamata kõrvale. Vaikselt ja rahulikult lausus ta:

      „Lubage mul lühidalt korrata. Ma soovin veenduda, et olen kõigest aru saanud. Meie auväärne vend,“ ta viipas käega Samiri suunas, „on välja töötanud mingisuguse arvutiprogrammi. Viiruse, mille ta on ristinud Monaks. See on kõige ohtlikum viirus, mida maailmas nähtud. On see nii?“

      Arie noogutas ergutavalt. Enes jätkas:

      „Viirus injitseeritakse …“ ta vaatas Samirile otsa, „kas ma ütlesin õigesti?“

      Samir noogutas.

      „Viirus injitseeritakse Iisraeli panga- ja finantssüsteemi. Seal võtab see pantvangi suurel hulgal arvutiandmeid. Samuti hävitab see strateegilist teavet ning manipuleerib börsi- ja laenuandmetega. See põhjustab okupatsioonivõimule suurt kahju. Iisrael kaotab usaldusväärsuse ja välismaine kapital kandub üle stabiilsematele turgudele. Hävivad suured väärtused, nii nagu kaob ka usaldus Iisraeli juhtide vastu.“

      Enes rääkis pisut teatraalsel hääletoonil. Samir pani tähele, et ta kordas sõna-sõnalt mitut Arie väljendit. Ta ei olnud kindel, kas ta tegi seda sellepärast, et nood talle meeldisid, või oli ta hoopis irooniline.

      Enes jätkas: „Kui turbulents on parajasti kõige ägedam, astub esile Hezbollah ja pakub antiviirust. Ravimit, mis vabastab digitaalsed pantvangid ja taastab pangasüsteemi. Vastuteeneks on nõutav täielik taganemine 1967. aasta piiridesse. Lisaks peavad sionistid vabastama suure hulga meie nimeliselt teadaolevaid vendi, keda praegu kohtuotsuseta vangis hoitakse. Kas ma olen õigesti aru saanud?“

      Arie ja Samir noogutasid korraga.

      Enes jätkas: „Ja selle suurejoonelise ning hämmastava projekti teostamiseks on teil vaja raha. Kui palju te vajate ja milleks täpsemalt raha kasutatakse?“

      Enes vaatas Samirile otsa, kuid vastuse andis Arie.

      „Me vajame kolm miljonit dollarit. Seda kapitali kasutataks selleks, et hankida varustust ja toitu, tasuda elamiskulude ja reiside eest ning maksta hüvitist tervele hulgale abistavatele kätele. Samuti peame olema võimelised andma pistist turvapersonalile. Lisaks peab meil olema viiesaja tuhande dollari suurune puhver ettenägematuteks kulutusteks. Kõike on dokumentides täpsemalt kirjeldatud.“

      Ta jäi vait ja vaatas Samirile otsa, too noogutas vaevumärgatavalt. Enes naeratas.

      „Minu oskus kõiki neid tehnilisi mõttekäike mõista on üpris kasin. Ja ei ole mõtet teha katset mind selles valdkonnas harida. Seevastu tunnen ma finants- ja läbirääkimiste strateegiat. Kui see viirus teeb seda, mida väidate, ei jää peaminister Ben Shavitil muud valikut kui meie nõudmised rahuldada, et saada antiviirus oma kasutusse. Ütlen otse välja, et …“

      Oli näha, et järgmisi sõnu lausub ta mõnuga.

      „… olen valmis projekti finantseerima. See võib purustada okupantide korrumpeerunud struktuuri ja viia meid võidule.“

      Samir ohkas kergendatult ja jälgis Ariet, kes kargas püsti, läks teisele poole lauda ja embas naftamiljardäri. Enes vastas embusele, ent tõstis seejärel käed tõrjuvaks žestiks.

      „Kuid mul on üks soov.“

      Hääletoon andis märku, et see oli rohkem kui lihtsalt soov. „Huvitatud isikud, keda ma esindan, mina ise kaasa arvatud, tunnevad suurt usaldust selle mehe vastu.“

      Ta asetas käe Ahmadi õlale.

      „Ta on meie võitluses ilmutanud suurt otsustavust ja tõelist pühendumust. Seepärast ma tahan, et ta osaleks selles kuulsusrikkas projektis.“

      Ahmad ei tõstnud pilku Samirilt. Kui ta rääkima hakkas, kõlas mehe hääl üllatavalt leebelt ja vaikselt.

      „Kõigepealt soovin tänada Enes al-Twaijri selle usalduse eest. Soovin ka kiita sind, Samir Mustaf, su oskuste ja lojaalsuse eest. Ja sind, Arie al-Fattal, selle eest, et teil on õnnestunud värvata niisugune andekas mees.“

      Arie naeratas, kuid tema pilgust võis välja lugeda närvilisust.

      „Teie plaan on hästi sõnastatud. Ma siiski ei usu, et telemäng, mida te pakute, on piisav, olgu see nii hea kui tahes.“

      Ta keerutas kiiresti sõrmede vahel pliiatsit. Samir jälgis pliiatsi liikumist käeseljalt pihku ja sealt tagasi. Efekt oli hüpnootiline ja tal oli raske pliiatsilt pilku tõsta.

      „Et fantastiline Mona viiks meid tõepoolest võidule, mille poole me kõik püüdleme, tuleks lisaks arvutirünnakutele appi võtta valitud šahhiidid. Kaasa aidata reaalses maailmas. Teha destabiliseerimist tugevdav panus.“

      Arie rüüpas sõõmu vett, köhatas ja vaatas Ahmadile otsa.

      „Šahhiidid … Niisiis märtrid. Mis on nende sihid?“

      Ahmad seiras lauaplaati enda ees.

      „„Tõesti, me valmistasime uskmatutele kammitsad, ahelad ja tule.“ Koraan ütleb ka: „Kui Jumal tahaks, teeks ta teid üheks kogukonnaks, kuid ta ilmutab oma armulisust vaid nendele, kellele tahab. Uskmatutel aga pole ei eestkostjat ega abilist.““

      Ruumis võttis võimust vaikus. Ahmad sulges silmad ja Samirile tundus, et ta loeb sosinal omaette veel üht koraanitsitaati. Kitsad huuled liikusid. Enes köhatas, kui vaikus kippus pikale venima. Ahmad avas taas silmad ja naeratas neile.

      „Allah tunneb taeva ja maa varjatud tegelikkust. Kuid on olemas midagi, mida ei tunne veel teie. Midagi, mis meid võidule viib.“

      Kõik

Скачать книгу