LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kirjutuslaua taga ruumi tagumises osas, just nagu kummitus kasinas valguses. Mees oli seljaga nende poole. Ta kirjutas midagi arvutis. Kõik kolm tõstsid relvad. Kirjutuslaual mehe käeulatuses lebas püstol. Louis kordas käsklust: „PIKALI! OTSEKOHE!“ Mees ignoreeris neid ja jätkas kirjutamist. Nad polnud temast enam mitte rohkem kui kolme meetri kaugusel. Siis haaras mees püstoli ja tulistas endale pähe. See toimus nii kiiresti, et keegi neist ei jõudnud reageerida. Ta oli tegutsenud täiesti kõhklemata. Pea vajus küljele ja mees kukkus raskelt toolist välja. Laurent jõudis esimesena tema juurde. Ta asetas jala ikka veel püstolit hoidvale käele. Keha võpatas, kuid silmad seirasid juba tühjalt põrandat. Pea alla tekkis kiiresti vereloik.

      Mees oli araablase välimusega. Umbes nelikümmend aastat vana. Normaalse kehaehitusega. Veinpunases särgis ja kulunud teksastes. Paljajalu. Lõhenenud kandadega. Keha ei vappunud enam. Laurent vajutas raadiosaatja nuppu.

      „Major Serge, tulge.“ Lühike vaikus ja siis kuulis ta major Serge’i selget häält.

      „Siin Serge. Olukord?“

      „Sihtmärk on kahjutu. Korter on vallutatud.“

      „Okei. Me tuleme.“

      Laurent lõi püstoli jalaga mehel käest, kuid see oli üksnes rutiinne toiming. Mees oli surnud ja püstolit ta enam ei kasuta. Laurent hingas kergendatult, ta oli äsja juhtunust hämmeldunud. Ta oli segaduses. Ehkki ta oli juba neli aastat sisejõududes töötanud, nägi ta esimest korda nii lähedalt, kuidas inimene ennast maha laseb.

      Ta silmitses põrandal lebavat meest. Kuidas saab inimene olla nii külm? Ta istus kindlasti arvuti taga ja tegi tööd, kui Pierre Balzac uksekella helistas. Tõusis, läks läbi kogu korteri välisukseni, avas selle ja tulistas. Seejärel naasis ta oma kohale ja jätkas tööd – ka siis, kui uks maha lõhuti, pisargaasigranaadid plahvatasid ja raskelt relvastatud politsei korterisse tungis. Ja kui ta oma tööga valmis sai … Ennast niiviisi ilma mingite kõhklusteta maha lasta. See on nii neetult ebaloomulik. Laurent vaatas ruumis ringi. Diivanilaual lebas kohalik Hiina restoranide leheküljelt avatud telefonikataloog. Avamata šokolaaditahvel. Sigaretipakk. Marlboro. Pagan võtaks, millega see mees siis parajasti tegeles? Ta heitis pilgu kirjutuslauale. Arvutile. Monitori valge ekraan oli muutunud punasetäpiliseks. Ta kummardus lähemale ja nägi ekraani alumises nurgas väikest animeeritud sümbolit. Halli prügikasti, mis oli avanud kaane ja kugistas faili. Prügikast muutus punaseks ja seejärel taas halliks. Ilmus uus fail, prügikast asus seda neelama ja muutus taas punaseks. Laurent mõistis, mis toimub. Arvuti kustutas informatsiooni! Ta virutas tooli eemale ja sukeldus põrandale surnukeha kõrvale. Ta pressis end kirjutuslaua alla. Surnu käsi ragises tema põlve all. Laurent tegi grimassi ja otsis juhet, leidis seinalt pistikupesa ja tõmbas juhtme välja.

      Louis silmitses teda üllatunult.

      „Mis sinuga lahti on?“

      Laurent puges laua alt välja, tõusis põlvili ja uuris silmi kissitades ekraani. Prügikast maiustas edasi. Kas ta tõmbas välja vale juhtme? Ta libistas pilgu üle kirjutuslaua ja märkas kokkupandud sülearvutit, millega olid ühendatud monitor ja klahvistik. See töötas aku pealt. Just sel hetkel, kui ta oli sülearvutit üles tõstmas, et aku selle küljest lahti ühendada, muutus prügikast roheliseks ja arvutist tema käes kostis nõrk helisignaal. Kustutamine oli lõppenud.

      Peatelefon ragises.

      „Mehed. Tulge koridori vannitoa juurde.“

      Ta võttis oma automaatkarabiini ja riputas selle õlale. Nad läksid tagasi sama teed, mida mööda olid tulnud. Vannitoa uks oli lahti. Major Serge seisis selle juures ja rääkis mobiiltelefoniga. Neid nähes osutas ta peaga avatud ukse suunas. Laurent sisenes väiksesse kahhelkividega kaetud ruumi. Terve vann oli täis tahmast ja moondunud arvutitehnikat. Seal oli ka midagi, mis võisid varem olla kaustad või mapid. Vaid metallklambrid ja mõni kaustaselg olid põlengu üle elanud. Vanni põhja kattis hall löga, seinad olid kõrbenud ja tahmased. Siin oli olnud korralik põleng. Selle lõhn oli sundinud naabrinaist reageerima. Tehnikud peavad tundide kaupa vaeva nägema, et siit midagi kasutuskõlblikku leida. Ta taganes uuesti koridori. Major Serge seisis harkisjalu ukse juures, käed rinnal risti.

      „Ma rääkisin Monoriga. Minu hinnangul tegutsesite te selles olukorras täiesti õigesti. Kas sinuga on kõik korras?“

      „Pagana ebameeldiv elamus. Ma püüan sellest üle saada. Mis haige põrguline see oli?“

      Major Serge vaatas Laurentile rangel ilmel otsa ja patsutas teda siis õlale.

      „Ma uurin välja. Selle järgi, mis me magamistoast leidsime, võime öelda, et siin elas vähemalt kaks inimest. Kuhu on kadunud teine neist, seda meie ei tea. Me ei ole leidnud identifitseerivaid dokumente, pabereid ega loetavaid dokumente. Ainus väärtust omav ese, mille leidsime, on panga kiipkaart. TBI panga kiipkaart.“

      Laurent kibrutas laupa.

      „Araabia oma?“

      „Iisraeli. Aga ära mõtle sellest. Sõida koju ja emba Michelle’i.“

      Laurent naeratas ja noogutas. Ta liikus vaikselt läbi korteri, kus praegu toimus igal pool tegevus. Kõikjal seisis inimesi, kes pildistasid, rääkisid raadio teel, sobrasid raamatutes või tõmbasid rõivasahtleid lahti. Hallis kärus veeretati sisse suuri analüüsiseadmetega metallkaste. Ta trügis teiste vahelt läbi, noogutas neile, keda tundis, ja jõudis taas trepikotta. Pierre Balzaci keha oli ära viidud. Ainult tumepunane laik oli alles. Ta nägi kuivanud veres iseenda saapajälgi. Vaateava vastasukses põrnitses talle vastu. Nimesildil oli kiri „Marie Scribé“.

      Ta tundis rinnataskus värinat ja võttis telefoni välja. Michelle’i number vilkus närviliselt. Ta neelatas ja vastas.

      „Halloo?“

      „Laurent, kas kõik on korras?“ Tema abikaasa murelik hääl kõlas kaugelt ja erutatult.

      „Minuga on kõik korras, ma chérie.“

      Naine ohkas kergendatult.

      „Ma nägin seda telerist. Kas sa oled seal?“

      „Ma olen siin. Aga kõik on juba möödas.“

      „Tule koju!“

      „Muidugi. Ma pean ainult jaoskonnast läbi käima ja siis kohe tulen.“

      „Ma panen sulle vanni valmis. Ja Laurent …“

      „Mis on?“

      „Kas oled juba reisi eest maksnud?“

      Ta põrnitses vaateava, mis põrnitses teda pilkavalt vastu.

      „Ei. Ei jõudnud täna. Homme maksan.“

      „Okei. Au revoir.“

      Ta jäi seisma, mobiil käes. Pagan küll, kuidas sellest supist välja tulla? Kuidas seletada oma kallile abikaasale, et ta on perekonna kõik säästud maha mänginud? Milline kuradima idioot ta on olnud. Laurent avas rinnatasku, et mobiil tagasi panna, kuid see pudenes käest. Telefon kukkus tugevalt vastu marmorpõrandat ja aku lendas trepist alla.

      „Merde!“

      Laurent kummardus akut otsima. Ta leidis selle kolmanda trepiastme servalt. Akut üles võttes peatus ta pilk märkmikul, mis lebas sealsamas. See oli Pierre Balzaci märkmik. Pudenes maha kindlasti siis, kui nad laipa ära viisid. Uskumatu, kui lohakas ambulantsipersonal. Ta pistis märkmiku koos akuga taskusse ja liikus edasi trepist alla. Milline pärastlõuna! Vanniskäik on kuradima hea mõte.

      STOCKHOLM, ROOTSI

      Kas kofeiinist võib saada üledoosi? Eric oli veendunud, et see on võimatu. Ta oli igatahes andnud parima, et piire kontrollida. Nespresso kohvimasin köögis pritsis kiires tempos välja musta ristrettot. Ta jõi tassi tassi järel püstijalu ära. Kõike seda selleks, et end ärkvel hoida. Nüüd oli maja lõpuks ometi vaikne, telefonid kaasa arvatud, ja kõik magasid. Ta oli masinale asetanud kaks paksu froteerätikut, et mitte Hannat äratada. Käterätikute alt kostis urinat ja uus süst oli valminud. Eric tühjendas väikese hõbedase tassi ühe sõõmuga pilku läbi akna varasesse suvehommikusse heites. Mitte ühtki autot tänaval

Скачать книгу