LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Ent sellisest vahetusest kõnelemisel ei saa ikkagi vältida mõisteid nagu eliitkultuur või rahvakultuur!

      Teie uurimustööde seas on üks õige suuremaid ettevõtmisi kahtlemata keele ja suhtlemise sotsiaalajaloo uurimisprojekt. Te olete selles valdkonnas avaldanud üksi või kollektiivselt terve rea uurimusi, kuhu kuuluvad näiteks koos Roy Porteriga koostatud kolm kogumikku keele ja ühiskonna suhetest, esseeraamat „Vestluskunst” (1993), monograafiad „Teadmiste sotsiaalajalugu” (2000) ning „Keeled ja kogukonnad varauusaegses Euroopas” (2004), Asa Briggsiga kahasse kirjutatud „Meedia sotsiaalajalugu” (2002) ja värskelt ilmunud loenguraamat „Varauusaegse hollandi keele sotsiaalajaloost”. 42 Kuidas te seletateoma suurt huvi keelte ja suhtluse vastu? Tean, et see huvi ei ole ainult teoreetiline, sest oskate ise mitmeid keeli ja reisite väga palju.

      Väikese lapsena sõjaaegses Londonis elades kujutlesin ma, et olen sõdur, kes oskab palju keeli – arvatavasti teadmisest, et mu isa, kes teenis luureüksuses Egiptuses ja hiljem Itaalias, õppis araabia ja itaalia keelt, seda lisaks saksa ja prantsuse keelele, millest ta tsiviilelus peamiselt tõlkis. Kuuldes ema vanemate käest pisut jidišit ja pannes tähele isa vanemate tugevat iiri aktsenti, teadvustasin ma arvatavasti selgemini keelelist mitmekesisust. Koolis õppisin ma ladina, kreeka ja prantsuse keelt, sõjaväes natuke malai keelt, sest kuulsin seda kogu aeg enda ümber, ja ülikoolis itaalia keelt, et uurida renessanssi, ning nõnda kujunes mul välja kalduvus õppida juurde uusi keeli – seda iseõppijana ja suhteliselt hooletuna grammatika peensuste vastu. See muutis mind keeleteadlikumaks (kuigi väikese lapsena proovisin kirjutada ka luuletusi ja mind paelusid loitsud, nii et huvi keele väe vastu ulatub kaugele minevikku!).

      Keele sotsiaalajalugu on uue kultuuriajaloo üks vorme, mis püüab, nagu ma eespool mainisin, laiendada ajaloouurimist mitmesuguste ühiskonnarühmade argielupraktikatele. Nii suuline kui ka kirjalik keel on ülimalt tähtsad kultuuripraktika vormid ja väärivad seetõttu ajaloolaste tähelepanu. Ma eelistan selle lähenemisviisi nimetusena pigem „keele sotsiaalajalugu” kui „keele kultuuriajalugu”, sest igasugune keeleuurimine puudutab kultuuri nii ehk teisiti, ent sotsiaalajalugu nagu sotsiolingvistikagi eeldab tegelemist erinevustega mitmesuguste sotsiaalsete rühmade praktikate vahel ja „välispidist” lähenemist keelele (millega ma ei eita sisemise ajaloolise lingvistika tähtsust, kuid see jäägu parem lingvistidele, samas kui keele sotsiaalajalugu võivad uurida ja peavadki uurima nii ajaloolased kui ka lingvistid). Usun, et siin saab jäljendada sotsiolingvistika lähenemist, isegi kui nende meetodid (kuulamine, talletamine) on parimal juhul kasutatavad üksnes lähimineviku uurimisel. Samuti ma usun, et leidub allikaid, mis korvavad ajaloolastele makilintide puudumise, nagu näiteks kohtuprotokollid (ülekuulamiste vastused), mitteametlikud kirjad ja näidendid. Kõik need allikad on teatud määral moonutavad ja vajavad allikakriitilist lähenemist, ent neid kolme üheskoos kasutades saab rekonstrueerida mineviku kõnestiile. Niisugusel kollektiivsel uurimistööl on seni õnnestunud näidata vähemalt seda, et keel muutub ühiskonna muutudes (nt. võrdlemisi hierarhilisest suhteliselt egalitaarseks). See ei tähenda, et keel lihtsalt peegeldab ühiskonda („kajastab” kõlaks siin paremini!). Korduva igapäevase keelekasutuse muutumine tõukab ka ise tagant sotsiaalset ja kultuurilist muutust (Prantsuse revolutsionäärid tegid õigesti, kui võtsid revolutsiooni kinnistamiseks kasutusele egalitaarsed pöördumisviisid, nagu „kodanik”, citoyenne). Teine huvitav järeldus, milleni on jõudnud nii keele sotsiaalajalugu kui ka sotsiolingvistika, näitab, et samad inimesed kõnelevad või kirjutavad erinevates olukordades erinevalt.

      Alates 1990. aastatest olete oluliselt aidanud kaasa ajaloolaste tähelepanu tõmbamisele ikonograafiliste allikate vastu. Te olete ühes mitme teise kolleegiga panustanud visuaalkultuuri ajaloo uurimisse, seda nii konkreetsete uurimustega, nagu näiteks raamat „Louis XIV fabritseerimine”, kus te analüüsite „päikesekuninga” erinevaid representatsioone tema kaasajal 43 , või metodoloogiline ülevaateteos „Silmaga tunnistamine”, milles tutvustate piltide kasutamisvõimalusi ajalooallikana 44 , kui ka toimetajana (pean silmas teie tööd kirjastuse Reaktion Book juures 1995. aastal asutatud raamatusarja „Picturing History” juures). Miks on visuaalkultuur pälvinud korraga ajaloolaste huvi ja mida pakuvad pildid kultuuri- ja sotsiaalajaloo uurijale?

      See, mis pealtnäha avaldub ootamatu huvina piltide vastu, on tegelikult järkjärgulisem nihe, mis on minu meelest seletatav reaktsiooniga filmide vaatamisele (minu põlvkonna puhul) või televisioonile (järgmise põlvkonna puhul, kes on sellega koos üles kasvanud). Ent minu enda juhtum on seletatav teisiti, sest alates üheksandast või kümnendast eluaastast olen ma harrastanud kunsti, mõelnud hakata kunstiajaloolaseks, vaimustunud 1950. aastate lõpus Oxfordis Edgar Windi ikonograafia loengutest ning enne 1980ndaid ma telekat peaaegu ei vaadanudki (v.a. kuninganna Elizabeth II kroonimine 1953. aastal)!

      Usun, et pildid ja kujutised (s.h. „kunstiteosed”, kuid mitte üksnes need) väärivad ajaloolaste tähelepanu kui nähtused, millel on ajalugu, aga ka ajaloo (poliitilise ajaloo, teadusajaloo, sotsiaalajaloo jne.) allikana. Visuaalsed allikad vajavad allikakriitikat nii nagu ka kirjalikud dokumendid, ning mina ja teised püüame tänini töötada välja sellise kriitika reegleid, täpselt nagu Mabillon, Ranke jt. töötasid välja Quellenkritik’i reeglid ametlike dokumentide kasutamiseks. Piltidega ei ole kerge töötada, kui eesmärk on kasutada neid lisatõenditena tekstis, kuivõrd teabe tõlkimine on alati riskantne. Ent ajaloolased ei saa jätkuvalt ignoreerida allikaid, mis sisaldavad tekstides puuduvat informatsiooni või tõstatavad teistsuguseid küsimusi kui tekstid.

      Teie töid lugedes torkab silma teie pikaajaline ja pidev huvi ajalookirjutuse ajaloo ja teooria vastu. 1970. aastate alguses aitasite tutvustada Inglismaal prantsuse Annales’i koolkonna töid45, hiljem pühendasite sellele koolkonnale koguni eraldi raamatu.46 Ühtlasi olete koostanud ülevaatlikke kogumikke Inglismaa ja Lääne ajalookirjutuse uuematest suundadest.47 Kõige enam torkab aga silma teie tööde interdistsiplinaarne suunitlus, üldreeglina on need alati sündinud dialoogis teiste humanitaar- ja sotsiaalteadustega. Üleskutsena sellisele dialoogile võib näiteks käsitleda teie 1980. aastal ilmunud raamatut „Sotsioloogia ja ajalugu”, millest hiljem on ilmunud täiendatud kordustrükke.48 Seega on õigustatud teie käest küsida, kuhu teie arvates Lääne ajalookirjutus praegu liigub? Mis on suuremad väljakutsed ja tõsisemad probleemid, millega ajaloolane tänapäeval silmitsi seisab?

      Optimistina meeldib mulle mõtelda niihästi võimalustest kui ka väljakutsetest ja probleemidest. Üks selliseid on keskkonna ajalugu – hea näide sellest, kuidas üks pakiline olevikumure muudab minevikukäsitust. Seda suundumust jälgin ma suure huviga, kuigi ei kavatse sellesse ise panustada. Veelgi suurem väljakutse ja võimalus on aga kirjutada tõeliselt globaalset ajalugu, mitte ainult kogu maailmast kirjutamise mõttes (ja sellist globaalajalugu tuleks rohkem õpetada ka koolides, et lapsi maailmakodanikeks ette valmistada), vaid kirjutamaks ajalooalaseid tekste, mida mõistetaks kõikjal maailmas, ning aitamaks kaasa paremale mõistmisele maailma eri piirkondade vahel.49 Selleks peab üritama esitada ühe teksti raames erinevaid vaatepunkte ehk kui soovite – „polüfoonilist” narratiivi. Sellesse suundumusse püüan ma ka ise panust anda.

      Teine väljakutse ehk võimalus on teie poolt mainitud dialoog ajaloo ja teiste sotsiaalteaduste (või sotsiaaluuringute) vahel. 1979. aastal, kui mul paluti kirjutada sotsioloogiast ja ajaloost, ja isegi veel 1990. aastatel, kui mõned Cambridge’i kolleegid püüdsid vastu seista ajaloolise antropoloogia kursuse sisseviimisele ülikoolis, tundsin ma ennast omamoodi ristisõdijana. Ent tundub, et see lahing on sammhaaval võidetud. Praegu viidatakse akadeemiliste ajaloouurimuste joonealustes sageli sotsioloogidele, antropoloogidele jt. ilma mingi silmatorkava võõristuseta!

      Te avaldasite hiljuti artikli, kus kuulutasite samuti „performatiivset pööret” tänapäeva ajalookirjutuses. Скачать книгу