LITMIR.BIZ

Скачать книгу

koer nimega Dick, fetiš nimega Dick, maskott nimega Dick. Ühesõnaga Dick, üks vahva suur kutsu, kelle kapten El Gringo laevaostuga samal päeval Thiernay’ koerte varjupaigast leidnud oli. Raske on sõnades kirjeldada, mida see Belgia lambakoer kolmele sõbrale tähendas. Dick oli nendega alates purjeka ostmisest kõik katsumused kaasa teinud. Ta jagas nendega kõrg- ja madalhetki, elas koos nendega üle selle kärekülma talve, nägi pealt kõiki neid joominguid ja sõprade – ning eriti sõbrannade – sisse-välja saalimist, hingas koos nendega sisse värvi- ja lakihaisu ning sigaretisuitsu … Kui mitmeid kordi oli ta kuulnud, kuidas mehed elu üle arutlesid ja maailma asju paika panid.

      Dick oli oma uue eluviisiga küll kohanenud, aga arusaadavalt oleks ta kohati rohkem iseseisvust soovinud. Nii eelistas ta pigem mööda Touloni kaipealset lonkida ja restoranide terrassidelt toitu otsida kui talle ostetud krõbuskitega maiustada. Võib-olla võttis ta eeskuju oma peremeestest, kes juba mitu kuud sponsorite lahkuse najal elasid.

      „Koer laevas on muide väga mitmeotstarbeline: annab ohust märku, kaitseb, on teki eest, epideemia puhul sureb enne inimesi ja … nälja korral võib teda isegi süüa!” armastas Le Groin ajakirjanikele jutustada. Dick oli niisiis koos Lona IV endaga tähelepanu keskpunktis ja kahtlemata parimaks pingemaandajaks. Aga keegi ei teadnud, kuidas reageerib Dick sellele, kui peab püsivalt laevas elama ja kui silmapiiril enam ühtegi kallast ei ole. Kas tema on esimene, kes reisi lõpusirgel palavalt oodatud maismaad haistab?

      Kas üldse oli mõeldav end sellisesse seiklusesse paisata ilma mingi „kõrgema” heakskiiduta? Äkki oleks pidanud end Jumala hoole alla usaldama – Neitsi Maarja jalge ees paar küünalt süütama ja natuke aega palvetama? Meie kolm sõpra olid hoopis parema väljapääsu leidnud. Tähendab, „leidnud” all pean ma silmas seda, et nad tegid kõik endast oleneva, et leida meremeeste „isa”, Alain Bombard isiklikult, et temalt siis õnnistus saada.

      Bombardi isik oli tol ajajärgul üsna poleemikat tekitav. Jah, ta oli mees – võimalik, et esimene –, kes on päästepaadiga üle Atlandi ookeani sõitnud, süües seejuures vaid planktonit, mida ta endale vaevaliselt kahvaga püüdis ja juues puhast merevett. Aga samas põhjustas tema hullumeelne katse ületada päästepaadiga kurikuulus Bar d’Etel14 mitme kogenud meremehe surma SNSM-i päästemeeskonnast. Tegelikult tahtsid mehed Alain Bombardilt lihtsalt julgustust ja kinnitust, et lootus Lona IV-ga Atlandi ookean ületada ja Riosse jõuda ei ole ülearu utoopiline. No ja lisaks Püha Bombardi heakskiidule lootsid nad temalt kingituseks ka ühe päästepaadi saada!

      Nii see siiski ei läinud! Võib-olla ei olnud ohvriannid piisavalt järjepidevad või polnud palve korralikult selgeks õpitud. Või ei olnud Lona IV väärt, et tema ustavuses kahelda. Äkki nägi Bombard meeste tagamõtet läbi? Igatahes pidas ta õigemaks saata neile hoopis trükised meresaaste ja vaalaliste kohta, keda nad oma odüsseia jooksul kindlasti kohtavad.

      Hoolimata sellest suruti 1978. aasta 21. septembril lugematul arvul käsi, suudeldi ülepeakaela kõiki Stalingradi kaipealsele kogunenud sugulasi, sõpru, kallimaid ja sponsoreid ning Lona IV asus teele tundmatu silmapiiri poole, pardal mehed, kes talle uue elu olid andnud.

      Kõik ei olnud siiski nii idülliline, kui tunduda võib. Vaevu liikuma saanud, pääses Didier’ käest plehku suurpurje tross ja ta pidi uuesti masti otsa ronima, et see liitploki rattast jälle sisse saada.

      „Stopp! Pange kaamerad kinni! See ei olnud hea! Teeme uuesti! Läks lahti! Vaikust kail! Lona IV, teine katse! Läks!”

      Sellises navigeerimisele mitte just kasuks tulevas kerges šokiseisundis suurelt Touloni reidilt teele asudes jättis Lona IV maaga jumalaga. Siis läks pardal lahti tõeline „triivimispidu”. Üks sõber sõitis oma 12-meetrisel Tandala-nimelisel purjekal natuke maad Lona IV-ga kaasa. Kuna õhk peaaegu ei liikunud ja manööverdamiseks ei olnud mingit põhjust, korgiti tuult oodates lahti mõned head Burgundia veinid ja avati ka üks Pastis’ liköör ning otse keset reidi läks lahti vägev pummelung. Lisaks oli see Le Groin’ 25. sünnipäev! Pole kahtlustki, et see päev jääb talle igaveseks meelde!

      Kella kümne paiku õhtul andis tuul ennast veidi rohkem tunda ja seega jõudis Lona IV järgmisel hommikul kella kuue paiku Embiez’i saarele. Et viperusega alanud esimese stardiga kaasnenud emotsioonidest taastuda, otsustasid kolm meremeest siin kahepäevase peatuse teha, jõudu koguda ja veel mõned lahkumiseelse ärevusega ununenud viimased pisiasjad korda ajada.

      Pärast kuut kuud kooselamist ja rohkeid vaidlusi, mis nii värvikate karakterite puhul on ilmselt möödapääsmatud, oli meeste sõprus nüüdseks tugevam kui kunagi varem. Tüütuid töidki oli oluliselt vähem ja need mõnedki olid pigem meeldivad, sest austusest Lona IV vastu tahtis igaüks endast parima anda. Purjeka pardal valitsev suurepärane õhkkond oli rõõmuks ka teistele sadamas olevatele meremeestele. Näiteks hüppas Didier ühegi kõhkluseta järele naaberlaeva omaniku käest vette libisenud vintsivändale. Viimane kinkis talle tänutäheks pudeli Embiez’ veini, mida esimese merel peetud õhtusöögi kõrvale avama rutati!

      Kell kuus õhtul astuvad kolm sõpra lõplikult Suurele Seiklusele vastu. Ilm on imeline, meri kaunis ja kerges edelabriisis kihutab purjekas viiesõlmese tunnikiirusega palavaltigatsetud lõunakaare suunas. Kõik on ornungis: Michel koostab vahikordade tabelit, Didier on kambüüsis ja kapten Groin kohandub vaikselt manööverdamisega, sest Lona IV püsib suurepäraselt kursil ka täielikult fikseeritud roolipinniga. Dick haugub paari kašeloti peale, kes aeg-ajalt vööri ees vee peal nähtavale ilmuvad. Sellistel täiuslikel hetkedel ununevad kõik eelnenud katsumused, lihtsalt nauditakse … millelgi muul ei ole enam tähtsust! Ja kolme-pooletunnised vahikorrad tunduvad neil hetkedel tühiselt lühikesed!

      Järgmisel hommikul, kui mereudu taas hajunud on, maiustatakse Didier’ valmistatud täidetud pannkookidega. Tuunikala parv on kašelottidelt vahetuse üle võtnud. Tõotab tulla suurepärane päev ja Dick, kes on lõpuks maha rahunenud, lubab endale laevasillal põit tühjendada. Üheainsa päevaga on läbitud sadakond miili ja sõbrad veedavad õhtu kajutiruumis väikese õlle ja kaardipaki taga. Väljas on ilm jahenenud ja lõpuks on aeg rumpel kätte haarata. El Gringo võtab esimese vahikorra enda õlule ja asi on kaugel eelmise päeva mõnusast jõudeistumisest. Kiiresti pannakse üks, peagi ka teine rehv peale. Siis lastakse groot alla, ainult fokk jääb heisatuks. Tuul tõuseb seitsme, siis kaheksa pallini. Mehed muutuvad natuke murelikuks …

      See on hea võimalus heita pilk teistsugusesse reaalsusesse, millega meeskonnal seni ei ole tulnud tegemist teha. Ühiselt otsustatakse suund Baleaaridele Menorca saarele võtta ja seal väike peatus teha. Lona IV peab end sügavsinise taeva all ja tugeva mistraali meelevallas tegelikult väga hästi üleval. Just siis, kui silm saabuvas ööpimeduses juba saaretulesid seletab, keeldub mootor käivitumast. Esimene äpardus!

      „Ma teadsin, et selle pagana mootoriga tuleb jamasid,” rehmab Le Groin, kes kohe seikluse alguses endale mingisuguse gripi külge on hankinud.

      „Peame purjedega randuma, mehed! Ja nende möllavate tuultega ei saa see mitte lõbus olema. Eriti kui selja taga on nelikümmend tundi ränka tormi. Nii, läheb lahti! Peame kurssi muutma! Ranniku suunas! Vallame! Vallame! Vallame siis, kurat võtaks! Liiga hilja! Mida sa muned?” karjub Le Groin Didier’le, kes ei olnud käsku lihtsalt kuulnud.

      „Jumal küll! Nüüd oleme otse tuules! Didier, lase soodid järele! Laseme end triivida!” ütleb Michel.

      „Kena olukord küll! Keset ööd, praktiliselt võõras kohas … Sellest tuleb õppust võtta!”

      Täielikult tuulte meelevallas triivib Lona IV nüüd lainete tahte kohaselt ühes väikeses lahes. Kõik pardalolijad kardavad, et kiil hakkab iga hetk vastu põhja käima ja üritavad juba eos olukorra tagajärgi ette näha. Ja siis see juhtubki. Tundub justkui peksaks hiiglaslik haamer vastu kiilu. Iga löök jõuab otse meeste südamesse, aga eelkõige saab hoobid endale siiski laevakere. Rooliuime välispind saab kannatada. Esimesed obadused võtab ta vapralt vastu, aga peagi annab ta löökide pöörasele survele alla. Michel’il õnnestub kuidagimoodi trossideni jõuda ja neid tõmmata ning sellega ketši olukorra hetkeks stabiliseerida ja surmamõistetutele veidi ajapikendust anda. Siis märkab Mitou natuke kõrgemal rannikul üht maja.

      Meeleheitel

Скачать книгу