LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ja elu nautimast.

      Siis laskus Emake Päike jälle Maa peale, kutsus kõik kokku ja ütles neile: „Maa lapsed, kas ma ei toonud teid maa seest välja? Kas ma ei säranud teie vormitutele kehadele ja ei puhunud neile elu sisse? Rahulolematud olevused, ma andsin teile elu ja õiguse ise valikuid teha. Tehke nagu heaks arvate, kuid te ei tohi oma valikute pärast kurta.“

      Kõik putukad, linnud, roomajad, kalad ja loomad valisidki selle, mida nad soovisid. Nii mõnigi neist muutus seeläbi väga kummaliseks ja naljakaks olevuseks – mõelge näiteks kängurude, sisalike, kõikvõimalike nahkhiirte, suure nokaga pelikanide, nokkloomade või rumalate vombatite peale. Kuna mõned hiired soovisid lennata, said nad endale tiivad, kuid neil ei ole sulgi. Hüljes soovis ujuda nagu kala, kuid ta peab ikka veest väljas hingamas käima. Öökull soovis suuri silmi, et öösel näha, kuid nüüd ei näinud ta enam päevavalges, sest ta silmad ei talu päikesesära ja heledat valgust, nii et ta peab päeval puuõõnes või mõnes muus hämaras kohas konutama. Koaala leidis aga, et on häbiväärne omada nii uhket saba, nagu tal oli, ja seepärast jäi ta sellest hoopis ilma, kuid see muutis koaala häbelikuks, eriti dingo juuresolekul, sest dingole meeldis teiste loomadega kohtudes oma kaunist saba lehvitada.

      Kui Emake Päike nägi, millisteks tema lapsed muutunud olid, ütles ta: „Oh teid! Ma saadan teile osakese endast. Enne homset saate osa minu südamesoovist.“ Järgmisel hommikul, kui loomad, linnud, putukad ja kõik teised elukad üles ärkasid, nägid nad Nullarbori tasandiku kohal hommikutaevas tähte säramas. Kõik püüdsid küll tähte kõnetada, kuid too ei vastanud. Ta püsis paigal, pilk ainiti itta suunatud. Kui Emake Päike tõusis, lausus ta: „Ma andsin teile Hingede Maailma poja, kes on nüüd üks teie hulgast.“ Siis ütles ta Tähele: „Mu poeg, valitse siin seni, kuni ma sulle sõbra saadan. Valva, ja kui ma läänetaevast kaon ning Maad katab pimedus, näed sa läänetaevast tõusmas helendavat kuju. See on Öödaam, kes aitab sul särada ja jagab sinu rõõmu valgusest.“

      Ja nii juhtuski. Kui Maale laskus pimedus, saabus lubatud külaline ja heitis oma hõbedase sära üle maailma. See oli Kuu, kellest sai Hommikutähe naine, ja neil oli neli järeltulijat, kellest said inimeste esivanemad. Kui inimene sureb, läheb ta tähena oma kohale taevas.

      Kuidas taevas üles tõsteti

      Kaua aega tagasi oli taevas nii madalal, et inimene ei oleks saanud püsti tõusta, kuid sellest ei olnud midagi, sest kõik elusolendid kas roomasid või käisid käpuli. Ja kuna Taeva tõstmine leidis aset talvel, siis roomavad maod, kes tõstmise ajal talveund magasid, ikka veel mööda maad. Linnud olid aga sel ajal kõige erksamad ja suudavad tänu sellele lennata, sest nad järgnesid taevale, kui seda üles tõsteti. Tegelikult nad hoopis klammerdusid taeva külge ja et nad saaksid tagasi Maa peale, anti neile tiivad. Ja nad tulidki tagasi, sest neil läks kõht tühjaks ja taevas ei ole ju midagi süüa.

      Õhk oli osa merest, mis taeva küljes rippus ja kukkudes laiali pudenes või aurustus, nii et see hõljub siiani mere ja taeva vahel. Imekspandav on aga see, et tol ajal ei elanud Maal mitte mustanahalised inimesed, kes praegu seda lugu jutustavad, vaid suguharu, kes elas Murrumbidgee jõe ääres.

      Suurel Pealikul oli väga kaunis naine ja ilmselt oli tema nimi Krubi, sest vaid kõige kaunimad naised kandsid seda nime. Ja see naine oli tõesti kaunimatest kaunim.

      Parasjagu hakkas kätte jõudma corroboree-aeg. Tol ajal ei olnud kombeks noortele meestele õpetada ei suhtlemist, ei jahipidamist, ei sõjapidamist ega ka enesega toimetulekut. Pealiku kaunis naine oli see, kes andis märku, millal puhkama minna või kuhu istuda, ning ta pidi ka koju tulevate inimeste hõikeid märkama.

      Mitte ükski valge mees ei ole neid hõikeid kuulnud; mitte ükski valge mees ei ole näinud tõelist corroboree’d, sest nende saabudes olid põliselanikud juba nii taibukad, et nad ei lasknud sellisel asjal juhtuda. Kõik suured saladused olid hoitud, neid valvati hoolega ning ainus, mida valgenahalised olid näinud, oli midagi vale-corroboree sarnast. Tantsud, ka tseremoniaalsed, olid muidugi iseasi. Mitte ükski teine rahvus või suguharu ei ole oma tavasid kiivamalt varjanud kui Austraalia aborigeenid ning nende tegelikud tõekspidamised ja uskumused on teadmata ja tundmata.

      Kui Krubi oli corroboree toimumise asukoha välja valinud, laitis pealik selle maha ja pahandas Krubiga, et too ei tea, milline koht sellise sündmuse jaoks sobilik on. Krubi oli nördinud, kuid tema kaasa oli tema käskija ning seepärast pidi ta teda kuulama.

      Mees saatis ta uut, sobilikku kohta otsima ja selgitas enne väga täpselt, milline see olema pidi. Seega ütles ta põhimõtteliselt asukoha ette. Teised suguharu naised teadsid aga, et see koht ei ole õige, ning püüdsid temaga kaasa minna, kuid Krubi peletas nad eemale. Ta läks üksinda.

      Samal ajal liikus lähikonnas ringi üks teine pealik. Ta oli sissetungija, kes otsis Murrumbidgee inimeste aladelt saakloomi. Just siis, kui Krubi oli jõudnud kohta, mida tema mees oli kirjeldanud, kohtas ta seal võõrast, nägusat meest.

      Mees andis märku, et tal on head kavatsused, ning jalutas otseteed naise suunas. Krubi teadis, et see mees ei olnud tabu, sest ta ei olnud veresugulane. Vaid tema enda suguharu mehed oleksid selle kohtumise vastu olnud. Ta oleks pidanud võõra saabumisest teada andma.

      Kuid Krubi ei kavatsenud seda teha. Ta oli enne teiste naiste ees häbisse jäänud ja oma mehega tülli läinud, nii et ta hakkas võõraga hoopis kõnelema. Naine küsis, kust mees tuli, kuid näis, et too ei mõistnud teda. Naine korjas ühe lilleõie ja ütles selle nime ning mees ütles „Mannen“ ja just nii nimetas seda ka Krubi. See oli verepuu õis.

      Siis korjas mees ühe teise õie ja ütles „Mewah“ ja naine noogutas.

      Siis kõneles mees oma keeles: „Ma tulin kaugetest mägedest ja ma ei ole sinu inimesi kohanud. Kus nad on?“

      Naine osutas orus voolava jõekese poole ja ütles: „Me peame sinna minema.“

      Samal ajal ootas pealik oma naist koju ning muutus üha kärsitumaks. Lõpuks tõusis ta püsti ja tormas välja. Kõik andsid talle teed, sest nüüd oli ta juba päris vihane. Ta läks kohta, mida ta oma naisele oli kirjeldanud, ja ronis kõige suurema kivi otsa, millelt ka Krubi oli enne ümbrust uurinud. Ta vaatas igasse ilmakaarde, kuid ei näinud oma naist mitte kuskil. Ta hüppas korraks kõrgele õhku, ning kukkus kuivanud okstele ja lehtedele. Siis hakkas ta naise jälgi otsima ja leidiski paigast nihkunud lehe ja murdunud oksakese. Ta leidis isegi verepuu murtud õie ja mõistis, et selle oli murdnud ja maha visanud inimene. Pealik otsis edasi ja leidis veel väikese punase nahatükikese. See oli vallabi- nahk ja pealik teadis, et Krubil ei olnud ühtegi asja, mis oleks sellest nahast tehtud. Mitte kellelgi nende suguharust ei olnud.

      Kiiresti edasi liikudes leidis ta peagi pehmelt pinnaselt jalajälje. See oli mehe jalajälg.

      Ta tõi kuuldavale sõjakisa. Kõik suguharu mehed haarasid relvad ja ruttasid pealiku juurde. Koerad haukusid, naised karjusid, lapsed olid hirmunult vait. See oli ootamatu sõjakutse! Ei mingit corroboree’d ega ettevalmistust noortele meestele!

      Pealik jagas küll käske, kuid kui mehed taipasid, et mingit sissetungijat ei olegi, rahustasid nad naisi ja palusid neil mitte muretseda. Ja siis asusid nad põgenikke jälitama.

      Krubi ja tema kaaslane olid aga saanud suure edumaa. Alguses kulges tee mööda tasandikku, kuid kui nad taipasid, et neid jälitatakse, kasutasid nad oma esivanematelt õpitud jälgede segamise kunsti. Nad murdsid paar suurt puuoksa ja vedasid neid enda järel. Siis aga ronisid nad üle kivide, liikusid mööda jõekest või üle selle ja tagasi. Seejärel aga peitsid nad ennast hoopis vette ja jäid liikumatult lebama nii, et vaid ninad olid veest väljas.

      Enne seda olid nad visanud kaldale kive, iga järgmise eelmisest pisut kaugemale, nii et lehed ja oksakesed laiali lendasid, just nagu oleksid nad sealt joostes edasi läinud. See võttis parasjagu kaua aega, enne kui jälitajad pettusest aru said, kuid selleks ajaks olid põgenikud vee all ujudes juba hoopis kaugele jõudnud.

      Ja kui tuletada meelde, et taevas oli väga madalal, nii madalal kui vombati selg, ja verepuu oli vaid jala kõrgune, siis on selge, et jooksmine ja otsimine oli väga keeruline, keerulisem, kui see oleks praegu. Peale selle hakkas päike looja

Скачать книгу