LITMIR.BIZ

      Geobioloogiale panid sadakond aastat tagasi Euroopas aluse arstid, täpsemalt onkoloogid. Just nemad märkasid, kuidas sama koha peal haigestusid ja surid järjest inimesed. Kuna sel ajal ei olnud veel elektroonilisi seadmeid, kasutati biosensitiivset analüüsi pendlite abil.

      Onkoloogid uurisid rohkem kui tuhande patsiendi kodu. Põhiküsimuseks oli: kui palju vähihaigetest magas neutraalses, inimesele sobivas keskkonnas? Selgus, et nad kõik magasid geopatogeensete punktide peal, nagu orgi otsas.

      Vahurile olid need põhitõed juba teada meie esimesel kohtumisel üheksakümnendate alguses, kui elasin veel Prantsusmaal. Vahur tassis mind pendeldama Eesti Televisiooni majja. Kõik tundus olevat tavapäraselt normaalne, kui aga sisenesime stuudio režiipulti, siis elektrilist pollutsiooni mõõtes sain nii halva näitaja, millist ma kunagi varem ei olnud kogenud.

      Geobioloogi ülesandeks on leida üles nn geopatogeensed kohad, uurida välja halva mõju põhjused ja määrata koha harmoniseerimise võimalused – olla tõeline majatohter.

      Eestis on päris palju isehakanud sensitiive-geobiolooge, kes võib-olla on võimelised ära tundma halva, aga ei tea, mis seda põhjustab ja mida peaks ette võtma. Kõik halb pannakse nn veesoonte süüks, kuigi põhjuseid võib olla kümneid ja igale põhjusele peab leidma õige ravi, täpselt nagu meditsiinis.

      Kui me Avega alustasime Vahuri eluruumide geobioloogilist uuringut, üllatas meid erinevate looduslike, tehis- ja vaimsete negatiivsete mõjude rohkus. Vahur on teatud mõttes vastuoluline isik, ta mõtleb rohkem teistele, püüab anda neile kõige kasulikumat teavet, aga enda erinevad elupaigad ehitas valmis ja hakkas nende elukõlblikkust uurima alles siis, kui ilmnesid esimesed kõrvalnähud.

      Ka kõige paremini valitud apteegi- või maarohud ei suuda täita neile pandud ülesannet, kui inimene on blokeeritud geopatogeenses väljas.

      Erinevaid füüsikalisi, psüühilisi ja vaimseid negatiivseid mõjusid harmoniseeritakse erisuguste kaitsevahenditega. Vahuri elukoha vibratsiooniväljatõstmiseks inimesele sobivale tasemele tuli meil kasutada akupunktuuri. Selleks otsisime üles maapinna 0-tasemega vibratsioonivälja ja tagusime maasse korraliku raudtoru jupi.

      Meilt on päritud, et kui palju võiks feng shui filosoofia ja praktika aidata kaasa haigustest paranemisele. Arvame, et feng shui’d tuleks rakendada pärast eluruumide geobioloogilist harmoniseerimist füüsilisel tasapinnal. Feng shui mõju avaldub põhiliselt psüühilisel ja spirituaalsel tasapinnal. Üksinda feng shui ei aitaks.

      Pärast Vahuri eluruumide harmoniseerimist võisime Avega alustada tema füüsilise kehaga tegelemist. Vahuril oli sel ajal peal tugevate keemiliste ravimitega kuur, mis ühelt poolt aitas paraneda, teisalt aga nõrgestas organismi.

      Inimese keha on väga tark ja intelligentne, ta teab, mis tal viga, mida tavajaks, millistes doosides ja kui kaua ning lõpuks – mis kellaajal peaks mida manustama. Inimkeha teab kõike seda, aga enamasti keegi ei küsi! Pendli abil on võimalik suhelda otse inimese organismiga. Organism ei valeta ega varja, öeldes näiteks, millistest maarohtudest võiks talle paranemisel tuge olla. Hiina maarohud, mida meie soovitasime, ei ravi otseselt haigusi, neid võiks nimetada ehitusmaterjalideks, mida organism vajab, et end ise korda teha.

      Meie arvamuse kohaselt on tähtsaim Vahuri enda julgus, sihikindlus, tahtejõudja optimism. Raviarstide suurepärane töö ja hoolitsus, elukõlblikuks tehtud eluruumid, geopatogeensete tsoonide harmoniseerimine, Hiina meditsiini toetav mõju, perekonna ja sõprade-nõuandjate hool ja armastus – kõik see kokku loob tulemust.

      Vahur, kallis sõber, on kõigele lisaks ka meie inimsuhteid käsitleva provokatiivse raamatu „Õnne feng shui“ ristiisa. Nimelt oli just tema see, kes ei soovitanud meil mitte ainult kirjutada artikleid ajakirjadele, vaid luua ka midagi jäävamat. „Kirjutage raamat!“ ütles ta. „Selline, millest oleks kasu ja rõõmu paljudele ning mida kannataks lugeda ikka ja jälle.“

      Reinu asjatundlikkus inspireeris mind sagedamini pendliga vestlema. Mitte et ma iga väiksemagi küsimuse korral nöörisabast haaraks – omal ka mõistus peas –, aga teinekord on hea tark mees taskust võtta.

      Mina ei tea, kelle või millega me pendeldades suhtleme. On see Suur vaim, Minu Sisemine Teadmine, Muuilm, universumi infokeskus, alateadvus või Kapo vaimse kontrolli osakond?

      Minule on see eelkõige nõupidamine iseendaga. Lisaks toetavad füüsiliselt nähtavad pendliringid usku, et tegelikkus koosneb ikkagi enamast kui vaid seesama vorst ja kartul, mida silm taldrikul nii selgelt seletab.

      Igaüks võib kogeda, et pendel ei pea olema kuldsõrmus või lihvitud mäekristall. Suvalise nööri otsas võib rippuda mis iganes. Lepid temaga kokku, mida milline liikumine tähendab, esitad selge, ühemõttelise küsimuse. Mina jätan alati tagaukse valla, andes variandi, et vastust pole.

      Tuleb arvestada ja leppida sellega, et teinekord peksab pendel segast, mõnedele küsimustele raiub aga aastaid ühte ja sama vastust.

      Kuivõrd saab niidi otsas keerlevat kuulikest usaldada?

      Tiit Teras manitseb suhtlemisel teiste tegelikkustega olema ettevaatlik, isegi umbusklik. Meil pole õrna aimugi, kes parasjagu meiega kontaktis kükitab, milliste mõtete ja plaanidega. Miks peaks toopoolne maailm olema vähem segane ja ohtlik kui meie endi tegelikkus või näiteks küberruum?

      Vahur oli tulnud esimesest siirdamisest jõuliselt välja ja lootsime, et saame jätkata oma õnneliku eluga. Suvel korraldasime meid väga palju aidanud vanaemale suure 75. sünnipäeva peo, üllatuskülalisena esines Vello Orumets. Sugulased tõstsid topsi, kiitsid onu Toomase grillikunsti, päev säras taevas ere ja rõõmus. Vahuri tehtud fotod jäävad seda meeleolu igavesti meenutama.

      Mammale tänukõnet pidades sain aru, et veri haavadel oli küll hüübinud, kuid valu tegid nad ikka. Tahtsin Mammale kõige ees aitäh öelda, aga ma ei suutnud. Pisarad muudkui voolasid. Vajalikud nutud olid jäänud nutmata.

      Mamma 77. sünnipäeval oli Vahur haiglas ja saatuse tahtel ka 80. sünnipäeval.

      Eelmisest elust rippus minu nimel pool 72ruutmeetrisest Kadrioru korterist. Vaatega pargi roosiaiale. Akna taga hüppasid oravad, mõnikord varahommikuti näksisid jänesed rohtu. Nagu ei elakski linnas! Aga see varandus lohises mul sabas kui surnud elevant. Seaduse järgi ei tohtinud ma oma poolt ei üürida ega müüa, isegi mitte sinna siseneda. Võisin vaid pöörduda kohtusse ja nõuda oma osa väljamaksmist.

      Nii ma ka tegin.

      Jaan Lindmäe oli ainus advokaat, keda isiklikult tundsin. Olime Antslast pärit Jaaniga üksjagu koos spordisaalis higi valanud. Palusin kogenud juristi appi ka eelmise elu umbsõlmede kohtuvälisel lahtiharutamisel, kuid hobusekannatusega Jaan loobus peale paarikordset üritamist. „No ei ole võimalik. Lihtsalt ei ole võimalik,“ vangutas ta pead.

      Ajaks, kui jõudsime kohtusse, oli minu tervis sedavõrd heitlik, et istungitel viibimine ei tulnud kõne allagi. Jaan ja tema abi käisid ja esindasid.

      Hiljem kohtutoimiku juurde tehtud fotodelt nägin, kuidas minu disainitud kirsipuust mööbel oli ära viidud ning sõber Mati Küti poolt meie ühisest Rolling Stonesi kontserdikülastusest inspireeritud maal „Babüloni sillad“ asendatud ajakirjast väljalõigatud kassipiltidega. Kaltsuhunnikutega nurgas anti korterile asotsiaalne ilme.

      Kas tõesti kohus laseb end sellisest teatrist petta?

      Uue Kadrioru maja kolmetoalise korteri parkimiskohaga soklikorrusel

Скачать книгу