LITMIR.BIZ

Скачать книгу

juhul. Seda taktikat nõuan teilt ja kõikidelt ohvitseridelt vägedes.”

      Seejärel soovis Laidoner saada värsket ülevaadet väeosade valmidusest.

      Kindralmajor Aleksander Pulk kirjeldas ülesandeid Narva lõigus: Jaanilinna ette kavandatud sillapea jaoks tuleb kiiresti rajada täiendavad kuulipildujapesad, Narva jõe sildade õhkulaskmiseks on vaja kohale asetada lõhkeaine, teelõik piirist kuni sillapea positsioonideni kuulub mineerimisele, teeäärsed lagedad alad samuti – vajalik kogus tankimiine on ladudes olemas, tulepesad Narva jõe läänekaldal tuleb üle vaadata ja mehitada alaliselt. Osa neid tegevusi peab toimetama öösiti. Kunda lahe ja Narva Jõesuu piirkonda peaks saatma meredessandi ohu tõttu laskurrühmad valvesse. 1. diviisi ülem rääkis veel veovahendite rekvireerimisest, raudteesõlmede kaitsest ja reservväelaste kokkuharjutamisest enne katteüksuste täiendamist.

      Sõna võttis kindralmajor Jaan Kruus. 55-aastase mehe juhtimise all oli Eesti sõjaväe 2. diviis, mille vastutusala hõlmas Tartumaa ning Lõuna-Eesti, Avinurmest Petseri ja Valgani välja – kokku ligi 300 km. Diviisi operatiivjuhtimisele allus ka Peipsilaevastiku divisjon.

      Kruus kirjeldas lühidalt vägede moraalset seisukorda, hinnates seda heaks. Puudusena märkis ta vähest tankitõrjevõimekust, mis muudab võitluse vastase soomusvägedega väga raskeks. See asjaolu võis Kruusi arvates olla saatuslik vastupanule tervikuna:

      „Kui meie ei suuda vaenlase massiivseid tankirünnakuid peatada, ja see on küllalt tõenäoline, siis läbimurde korral võivad vene soomusmasinad olla Võrus juba nelja-viie tunni pärast ja tee Tartu peale ongi valla.”

      Laidoner kortsutas kulmu ja parandas kohe: „Ei maksa neid venelaste tanke nii väga karta. Kui me julgelt tegutseme ja kasutame ära sealse maastiku võimalused varitsusrünnakuteks, siis saame Jumala abiga hakkama.”

      Kruus noogutas nõusolevalt, kuigi oleks muus olukorras ülemjuhatajale vastu vaielnud.

      Laidoner küsis kattevägede kohta:

      „Praegu on piiril seismas peaasjalikult meie piirivalveüksused. Rünnaku korral peavad nemad esimese löögi vastu võtma. Üldmobilisatsiooni ei peetud Saksa-Poola sõjaga seoses vajalikuks välja kuulutada, nüüd tuleb reservist mehi kordusõppustele kutsudes viia katteväed vajaliku arvuni. Nagu siin juba kõneldi, võtab see aega. Seepärast tuleb katteväed piirile saata rahuaegsete koosseisudega. 1. ja 2. diviisi koha pealt on siin asi selge. Alustage juba homme ettenähtud kattekavade rakendamist. Kagusuund nõuab tugevdamist ja ühenduses sellega tuleb osa 3. diviisi jõudusid saata Võru alla juhuks, kui vaenlane sealt läbi murdma peaks. Kindral Brede, see ei ole küll kaitseplaanides nii ette nähtud, aga Tallinnat otsene maaväe rünnak kohe vist ei ähvarda. Kardan, et hiljem ei ole meil selliseks manöövriks enam piisavalt aega. Katsuge kõige lühema ajaga vajalikud reservid teile alluvatest väeosadest kohale saata.”

      Kindralmajor Herbert Brede juhtimise all olnud 3. diviisi väeosad paiknesid põhiliselt Tallinnas ja Harju- ning Läänemaal. Sõja korral pidid diviisi väeosad tagama Lääne-Eesti ja Tallinna kaitse Valga-Pärnu-Haapsalu joonel ning vajadusel olema ülemjuhataja reservis võimalike läbimurrete likvideerimiseks idas ja kagus. Diviisi ülesannete hulka kuulus ka Saaremaa kaitsmine. Seepärast muretses Brede reservide enneaegse liigutamise pärast:

      „Kas siiski parem ei oleks, härra ülemjuhataja, kui teie poolt mainitud varujõud esialgu paigale jäävad? Vajan mõned päevad aega, et üksuste kohta kindlad plaanid teha. Aga tundub, et ühe jalaväepataljoni Pärnust võiks kohe Tartusse saata. Võru on liialt lõunas, et näituseks vajadusel mehi Narva alla appi saata.”

      „Jäägu nii, aga ülehomseks olgu ettepanekud mul laual,” ühmas Laidoner.

      Brede rääkis veel meredessandi ohust. Arvatava kohana pakkus ta välja kas Kolga lahe või kui laevad Naissaare alt läbi pääsevad, siis Paldiski:

      „Kolgal tuleks rannakaitset tugevdada miinipildujarühmaga ja paha ei teeks kaitseliidu üksuste viimine lahega piirnevatesse küladesse, et saaksime kohe jaole. Saan aru, et miinipildujaid on vähe, aga meredessandi tõrjumisel on isegi mõnest sellisest riistast palju kasu. Paldiskis on muidugi palju paremad võimalused rünnakut tagasi lüüa. Aga seda, et vene suuremad laevad Naissaare joonelt läbi pääsevad, mina ei usu.”

      Brede jätkas: „Õhukaitse on meil kahjuks liialt nõrk, et lennukite massiivrünnakule vastu seista. Olen mõlgutanud mõtet, et kas nüüd, sõjaähvarduse all, meie ei peaks need relvad, mis Miinisadamas seisavad, üle võtma.2 Seal on Boforsi kahurid koos laskemoonaga, minu teada 12 tükki. Kui paigutaksime neist seitse-kaheksa Tallinna ja mõned veel rannapatareide kaitseks, oleks minu süda palju rahulikum.”

      Laidoner vaatas etteheitva pilguga Bredele otse silma ja oli juba valmis mõtte maha laitma, kui sekkus kindralmajor Pulk:

      „Korralikud kuulipildujad saaksime vägedesse laiali jagada. Seal pidi ka mitukümmend välihaubitsat olema.”

      Nüüd pöördus ülemjuhataja kindralmajor Kruusi poole: „Võõrast varandust ei ole sünnis tahta, aga kui ka sina sealt mõnda haubitsat ihkad, olen valmis Eenpaluga rääkima, ehk annab midagi ära teha.”

      Kruus laiutas käsi, kuid ütles, et kes see ikka praegu sõjavarustusest ära ütleb.

      Nõupidamine jätkus asjalikus meeleolus. Sõjavägede staabiülem Reek tahtis teada, mida teha piiri rikkuvate vene lennumasinatega, mille peale Laidoner vastas, et selle kohta tuleb lähiajal erikorraldus. Kaptenmajor Johannes Santpank rääkis vajadusest asuda Tallinna faarvaatrit ida suunalt mineerima:

      „See eeldab aga vastavalt kokkuleppele soomlaste informeerimist. Kerkib küsimus kogu sõjalisest koostööst Soome lahe suudmes. Koheselt peaks rajama miinivälja ka Naissaarest põhja poole. Aga siingi tuleb arvestada meie koostöö salajase iseloomuga. Pean vajalikuks, et „Kalev” ja „Lembit”3 lähevad praegu Osmussaare juurde ootele, nii öelda igaks juhuks.”

      Santpank avaldas lootust, et kokkulepped soomlastega on endiselt jõus ja mõlemad maad toimetavad sõjaolukorras koos. Isegi kui Soome jääks ametlikult neutraalseks, on lahe põhjakaldalt saabuvad luureandmed rannakaitsesuurtükkide tulejuhtimiseks väga olulised. Selleski oldi kokku lepitud. Tõsi, täiemahuline ühistegevus eeldas Nõukogude Liidu üheaegset rünnakut nii Eesti kui Soome vastu.

      Kolonel Alfred Luts rääkis valmispandud käivitamistelegrammist, mis saadetakse vajalikul hetkel katteväeosadesse ja mis annab otsese käsu kaitselahinguteks, lisades: „Parooli muudeti ja nüüd on selleks „Tormilind”.”

      Arutati veel Kaitseliidu valmisolekut. Kindralmajor Orasmaa andis ülevaate reservväelaste kokkukutsumisega seotud tegevuskavast.

      Laidoner tuletas meelde, et vastavalt piirikatteplaanile tuleb kaitseliidul välja panna oma lahingüksused neis piirilõikudes, kus on oodata vaenlase rünnakuid:

      „Olen teadlik viimastel aastatel toimunud õppuste headest tulemustest. Peaasi, et kõik mehed ettenähtud ajaga kokku tulevad. Siingi tuleb ootamatusteks valmis olla. Andke malevatele edasi minu kindel toetus ja usk, et eesti mees jälle kord kodu kaitsele asub.”

      Nõupidamise tulemusena määrati kindlaks esmased tegevused varjatud mobilisatsiooni läbiviimiseks ja käivitati aega viitmata piiri kattekavad. Kindral Laidoner andis välja ülemjuhataja operatiivkäsu nr. 1, mille staabiülem kohalviibinutele ette luges ja mis veel samal ööl vägedele edasi saadeti. Käsu tekst oli järgmine:

      1. Vabariigi sõdurid, allohvitserid ja ohvitserid. Praegu peab

      Vabariigi Valitsus Nõukogude Liiduga läbirääkimisi baaside ja vastastikuse abistamise pakti sõlmimise asjus. Paljutki sellest, mida Nõukogude Liit meilt nõuab, ei saa Vabariigi Valitsus sellisel moel vastu võtta. Kui kokkulepet ei saavutata, siis teadke, et meie oleme teinud kõik, mis võimalik, et vältida relvastatud konflikti.

      Kui nüüd puhkeb sõda, siis meie haarame relvad, et kaitsta Eesti iseseisvust ja eestlaste vabadust. Meie võitleme siis samas vaimus, nagu tegime seda Vabadussõja päevil. See sõda saab olema väga raske ja

Скачать книгу