LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Stockholmis. Ta pidas koos abikaasaga aru, millised võimalused neile seal avaneksid. Erik Bergman lootis, et ta saab rohkem õppida, oma ametis areneda. Karin Bergman, kes oli Sophiahemmetis väljaõppe saanud meditsiiniõde, tahtis sattuda avaramasse ja stimuleerivamasse keskkonda. Eriti tahtis ta aga minna lähemale oma emale Anna Åkerblomile, kes elas Uppsalas suures ja valgusküllases korteris Trädgårdsgatanil.

      Kolimine toimus kõige raskemal kriisiajal ning unistus paremast ja rikkamast elust purunes juba saabudes. Korter aadressil Skeppargatan 27, mille nad Bergmani eelkäijalt üle võtsid, oli pime ja ebasõbralik. Kinnistu kena fassaad nägi küll külalislahke välja, kuid mulje lahtus tugevalt, kui liiguti läbi tänavapoolse maja sissepääsu üle hämara tagahoovi, kus jooksid ringi lihavad rotid, ja avati sünge viietoalise korteri uks hoovimaja teisel korrusel.

      Majaomanik oli ebameeldiv mees – liigkasuvõtja, kes tahtis saada 3000 krooni üüri ja kes kasutas Erik Bergmani sõnutsi «valitsevat elamispinnapõuda alatult ära». Karin Bergman nuttis, kui korterisse esimest korda sisenes. Vee lähedusest – maja asus vaid kolme kvartali kaugusel Strandvägenist ja ilusa ilmaga võis vilksamisi näha järve sätendamas – oli vähe kasu. Erinevus Skeppargatani masendava olustiku ning kena ja päikselise preestrikodu vahel Forsbackas oli taevakõrgune. Võib-olla oli nutt aga seotud ka seisundiga, milles ta parajasti viibis.

      Eelmise aasta sügisel oli Karin Bergman taas rasedaks jäänud. Ta veetis Erikuga kahekesi mõne nädala Öregrundis, sellal kui Dag vanaema juures elas. Populaarses kuurordis viibimise tulemus ei olnudki ehk nii väga ootamatu.

      «Ma vist ei olegi tunda saanud nii rahulikku kooseluaega Erikuga pärast Dagi sünnile eelnenud kuid,» kirjutas Karin emale. «Ja küllap olen ma tänulik, et esimesed vaevalised aastad on läbi elatud. Kindlasti on raskusi veel ka ees – ma tean, et neid tuleb palju –, kuid tundsin nende nädalate kestel sellegipoolest, et oleme kõigis neis katsumustes kokku kasvanud. Erik oli nii armas ja hoolitsev, et olen iga päeva eest tänulik.»

      Praegu, üheksa kuud hiljem, oli Karin Bergman läinud paariks nädalaks perekonna Våromsi suvilasse Duvnäsis, et pärast Stockholmi kolimist ja uue kodu kordaseadmist puhata. Kuid ta haigestus ja pidi Uppsalasse arsti juurde minema. Ta uriinist leiti valku, mis viitas kas kuseteede nakkusele või neeruvaagnapõletikule, ja abikaasa sõnutsi oli ta väga kurnatud.

      Karin Bergman võeti akadeemilisse haiglasse sisse ja 13. juuli ennelõunal kell pool üksteist algasid tuhud. Tema arst professor Carl David Josephson oli ühtlasi obstreetika- ja günekoloogiadotsent, teisisõnu olid olemas parimad eeldused, et ta võiks oma patsiendi eest hästi hoolt kanda. Ta viibis pidevalt naise kõrval ja Erik Bergman mõistis, et olukord on väga tõsine. Josephson, kunstnik Ernst Josephsoni nõbu, oli Dagi ilmale aidanud, ja neli aastat hiljem, kui sündis tütar Margareta, oli ta samuti juures; teda peeti heaks perekonnasõbraks. Pika öö kestel oodates käis ta koos Erik Bergmaniga koridoris Karin Bergmani palati ukse taga vestlemas.

      Veerand tundi pärast südaööd sündis Ingmar Bergman. Nabanöör oli 70 sentimeetrit pikk ja keerdunud kaks korda ümber kaela – see aga ei olnud midagi tavatut ega teinud lapsukesele viga.

      Isale jäi see päev meelde säravalt kaunina, see oli «põhjamaine kesksuvine päev». 46 aastat hiljem üritas Ingmar Bergman seda oma mälestustes taastada:

      Kui ma juulis 1918 sündisin, oli emal Hispaania haigus, mina olin raskes seisus ja hädaristimine toimus haiglas. Ühel päeval tuli vana perekonnaarst koduvisiidile, vaatas mind ja ütles: too on ju alatoitluse kätte suremas. Vanaema viis mu siis suvemajja Dalarnasse. Rongisõidu ajal, mis kestis tollal terve päeva, toitis ta mind vees leotatud küpsistega. Kui me kohale jõudsime, olin poolsurnud. Vanaemal õnnestus leida amm, lahke heledajuukseline tüdruk naaberkülast, mul hakkas küll parem, aga ma oksendasin ja mul olid pidevad kõhuvalud.

      Nii algab raamat ja see ei ole sugugi halb sissejuhatus. Kuid kõige järgi otsustades on see dramatiseeritud järelkonstruktsioon. Haigusloost ilmneb, et Karin Bergmani tervis oli akadeemilisse haiglasse saabumisel 11. juuli õhtul kell seitse «märkusteta» ja et poisslapse füüsilisele seisundile vahetult pärast sündimist pandi hindeks «hea». Karin Bergman ja tema äsjasündinud poeg, kes kaalus 3430 grammi ja oli 53 sentimeetrit pikk, jäid obstreetrikakliinikusse peaaegu kaheks nädalaks, kuni nad 27. juulil välja kirjutati. Siis kaalus Ingmar Bergman 3700 grammi, saanud nähtavasti piisavalt toitu, et kehakaalus peaaegu 300 grammi juurde võtta. Sünnituste žurnaalis ei leidu mitte midagi, mis viitaks, et Ingmar Bergmaniga võis midagi korrast ära olla.

      Ent tal oli õigus, et perekonda tabas ajapikku õudne gripp. Seda võib lugeda vähemalt isa biograafiast. Augustis sai Erik Bergman paar nädalat kauaoodatud puhkust pärast seda, kui oli suurlinnas veetnud terve palava suve, ja võis viimaks ometi koos naise ja lastega Dalarnas hinge tõmmata. Seda ta vähemasti lootis.

      Kuid just sel ajal hakkas end näitama ohtlik ja tundmatu haigus, niinimetatud Hispaania haigus, mis oli sõja tagajärg. See levis epideemiliselt, ma haigestusin Duvnäsis, küllap tõin nakkuse Stockholmist endaga kaasa, ja lamasin nädal aega voodis. Kui me seejärel Stockholmi tagasi jõudsime, jäime kõik üksteise järel haigeks. Igal pool lamasid tõbised inimesed. Oktoobris ja novembris möllas haigus kohutavalt. Tohutu palju inimesi suri. Mäletan pühapäevi, kus pidasin Norra Kyrkogårdeni surnuaial ühe matuse teise järel, kuni saabus videvik. Kirikukellade helinat kostis pidevalt ja kui surnuaiast väljusin, tulid vastu matuserongkäigud. Kogu sügis oli vihmast rõske ja udune, iga päev hõljus Stockholmi kohal just nagu kollakas sumu.

      Ingmar Bergman väidab oma mälestustes, et ta hädaristiti haiglas. Karin Bergmani haigusloos, päevikumärkmetes ega ka Erik Bergmani biograafias ei leidu aga mitte midagi, mis sellele viitaks. Vastupidi, Erik Bergman kirjutab, et nende teine poeg ristiti Duvnäsis 19. augustil, ja Karin Bergman kinnitab oma päevikus: «Mitte keegi ei ole tulnud meie Våromsi majja Duvnäsis nii vara kui Ingmar. Ta jõudis sinna kõigest 14-päevaselt ja ta ristiti ühel augustikuu õhtul päikeseloojangu ajal suure toa lillenurgas.»

      Kuid see on tüüpiline pilt sellest, kuidas hiljem maailmakuulsaks saanud režissöör ja dramatist on otsustanud lavastada sündmusi oma elust ning teatud juhtudel neid isegi täiesti teiseks muuta. Ta ise on korduvalt tunnistanud oma kalduvust valetada ja seletanud, et see arenes välja juba lapseeas.

      «Laterna magica» viimasel leheküljel kirjutab ta:

      Otsisin ema salajasest päevikust välja juuli 1918. Seal on kirjas: «Olen viimased nädalad olnud liiga haige, et kirjutada. Erik on nüüd teist korda Hispaania haigusse jäänud. Meie poeg sündis pühapäeva hommikul, neljateistkümnendal juulil. Ta sai kohe kõrge palaviku ja raske kõhulahtisuse. Ta näeb välja nagu väike luukere, kellel on suur tulipunane nina. Ta keeldub kangekaelselt silmi avamast. Haiguse tõttu polnud mul paari päeva pärast enam üldse piima. Siis tehti talle siinsamas haiglas hädaristimine. Tema nimi on Ernst Ingmar. Ma [Karin Bergmani ema, autori märkus] võttis ta Våromsi kaasa, ta oli leidnud seal ühe amme. Ma’d vihastab Eriku võimetus meie praktilisi probleeme lahendada. Erik on vihane Ma peale meie eraellu sekkumise pärast. Mina laman siin jõuetuna ja olen viletsas seisus. Nutan vahel, kui olen üksi. Ma ütleb, et kui poiss sureb, võtab ta Dagi enda hoolde ja minul tuleb jälle tööle hakata. Ta tahab, et Erik ja mina võimalikult ruttu lahku läheksime, «enne kui ta oma hullus vihas mõne uue meeletuse välja mõtleb».

      Kuid Karin Bergman ei kirjutanud oma salajases päevikus nii. Ainus, mida ta oma laste sündide kohta lühidalt üles märkis, on eesnimi, sünnikuupäev ja viide psalmile. Ja seepärast on teise poja kohta kirjas üksnes lakooniliselt: «Ernst Ingmar, sündinud 14. juulil 1918. Sv. Ps. 257:10.» Pealegi haigestus perekond Hispaania haigusesse alles pärast ristimist, nii palju kui võib oletada, ja äsjasündinu seisund oli niisiis ema haigusloost järeldades hea. Hispaania haigus tabas eeskätt muidu täiesti terveid 20- kuni 40-aastaseid mehi ja naisi. Nooremad kui viieaastased lapsed haigestusid millegipärast vaid erandjuhtudel ja oli lausa leitud imikuid elavana oma surnud ema rinnal.

      Võib üksnes oletada, mispärast Ingmar Bergman oma raamatus niiviisi kirjutas. Kas ta valetas sihilikult? Vaevalt tal oli tarvidust seda teha. «Laterna magica» on kergete memuaaride žanris meistriteos ja ta tuleb selle juures suurepäraselt toime

Скачать книгу