LITMIR.BIZ

Скачать книгу

>

      Hurme ei teadnud, mida selga panna. Alates esmaspäevast oli ta õhtuti peale tööd kogu oma riidekapisisu selga proovinud, meeldivat leidmata. Hurme ei armastanud pikki pükse, need tegid ta ahta tagumiku olematuks ja istusid laisalt kottis, kuigi rätsep oli pükse figuuri järgi kohendanud. Tema meelisriided olid kostüümid, seelikud, kraeta pluusid, džemprid ja suurte nööpidega kampsun. Tal olid ka ühed teksapüksid, aga neid kandis Hurme haruharva, vaid siis, kui tuli pühapäeval ilmtingimata poodi minna, ja lillat jopetki sai siis tuulutatud. Jalanõud olid kõik kõrgete kontsadega, ja ainsad tossud, mis ootasid esikukapis juba mitu aastat kasutamist, tuli üles otsida. Hurme valis välja kaks suvekleiti, pika teksaseeliku, mõned topid, särgid ja suurte nööpidega kampsuni. Kindlasti tuli veel võtta ujumistrikoo, rannaplätud ja kingad. Missugused kingad? Valged rihmikud punase kõrge kontsaga või natuke madalamad roosad? Hurme võttis mõlemad. Igaks juhuks. Ja vihmavari ikka ka. Kes teab, missugune ilm võib Hiiumaal olla.

      Oli juuli lõpp, 29. juuli, neljapäev, suur suvi juba läbi saamas, kuigi ilmajaam oli lubanud lämbeid ilmu veel augustiski. Hurme paigutas kõik vajaliku reisikotti, jättes kosmeetikakoti ja hügieenitarbed hommikuks.

      Ta oli eile tütre juures iluravil käinud. Juulia töötas kosmeetikuna ja tütre tuttav juuksur oli Hurmele juuksepikendused teinud. Hurme vaatas peeglisse. Blondid juuksed ulatusid nüüd natuke allapoole õlga. Ta oli endaga rahul. Mida veel võib kuuekümne ühe aastane naine soovida. Hurme oli kogu elu välimusele suurt rõhku pannud. Kõige suuremat muret tegi talle vöökoht, mis kuidagi ei tahtnud rasvarullikestest vabaneda. Kui ta Juuliale oma murest rääkis, ütles tütar: „Ema, sa oled ju üle kuuekümne, mida sa ometi tahad? Sul on ideaalne figuur oma aastate kohta. Vaata, ka minul on rasvavoldid. Kanna siis avaramaid rõivaid, sulle ei sobi enam liibukad, iga on selline.”

      Tütrel oli muidugi õigus. Temast palju, palju nooremad olid nagu moosipirukapallid ja ei mingit häda. Nurme raamatukogu juhataja Nora, kelle alluvuses Hurme töötas, oli temast poole noorem, kuid mitu korda vormikam, aga kandis julgelt liibuvaid toppe, kitsad püksid esitlemas trullakat tagumikku.

      Hurme ohkas, vaatas peeglisse ja ohkas jälle. Kas oli ikka õige tegu lasta juuksepikendused panna, kui vaid kuus kuud vastu peavad? Aga olgu, vähemalt kolm päeva peab ta väga hea välja nägema.

      Hurme istus ja hakkas fotoalbumit lehitsema. Ta ei olnud seda peaaegu nelikümmend aastat kapist välja võtnud. Oli unustanud kooliaegse albumi koos mälestustega. Album oli nahkköites, suur ja paks. Esialgu oli ema kleepinud fotosid mahukasse nahkköites albumisse, hiljem tegi Hurme seda ise. Esimesel lehel esimene, teisel teine klass ja nii edasi. Ta uuris mustvalgeid, küllaltki halva kvaliteediga pilte. Jah, klassivend Suureke oli harrastusfotograaf.

      Suureke. See oli hüüdnimi. Aga kuidas oli Suurekese õige nimi? Hurme katsus meenutada. Sellest polnud kasu: Suureke jäi Suurekeseks. Ta lehitses edasi.

      Ines. Hurme ja Ines olid pinginaabrid kaheksa pikka aastat. Nad ei olnud küll südamesõbrannad, aga pinginaabriks olla oli nagu kohustus. Jah, paljud pidasid pinginaabriks olemist lausa kohustuseks – esimesest klassist kuni lõpuni. Inesega oli ta kokku puutunud raamatukoguhoidjate koolitusel kümmekond aastat tagasi. Nende vahel oli olnud küll jällenägemisrõõm, aga pikemalt ei teinud juttu kumbki. Ines oli veel vallaline, Hurmel juba lapsed koolid lõpetanud. Kui Hurme oli küsinudki teiste klassikaaslaste kohta, ei teadnud Ines rohkemat, kui et Jete töötab linnaäärses mööblipoes ja on Pärtlist juba ammu lahus.

      Hurme otsis klassipildilt Jetet. Väike ümar näoke, naeratus huulil. Jete abiellus paar päeva pärast lõpupidu klassivend Pärtliga. Mitte keegi klassist ei teadnud Jete ja Pärtli salasuhtest. Pärtel, ilus, pikk, tõmmu, pruunide tuliste silmadega, oli olnud klassi tüdrukute lemmik. Teade Jete ja Pärtli pulmadest üllatas kõiki. Klassijuhataja Liiva oli öelnud tookord: „Jete ja Pärtel oleksid võinud vähemalt meile mainida. Me poleks ju pulma läinud, vaid ainult õnnitlema. Ikkagi üksteist pikka aastat koos koolis käidud.”

      Veel rabavam oli teade, et Jete oli viis kuud rase olnud ja mitte keegi klassist, isegi sõbranna Henna ega õpetajad ei märganud midagi. Hurmele tuli meelde, et Jete sünnitas tütre.

      Jete kõrval seisis Henna. Hennast oleks võinud saada laulja. Tal oli imepärane hääl. Henna laulis igal aktusel, ja koolipidudel saatis teda kooliorkester, kus Pärtel mängis soolokitarri. Hennale oli looduse poolt kaasa antud lavaline sarm ja esinemisjulgus. Henna oli omamoodi ilus: loomulik punapea, rohelised silmad, taltsutamatu temperament ja väga terav keel. Ta oli klassis A ja O, kuid õpetajatele pinnuks silmas. Kümnendas klassis alandati ta käitumishinnet rahuldava peale ebasündsate sõnade kasutamise pärast keemiaõpetajaga, ja ta sai esinemiskeelu. Henna aga ütles: „Käige persse!” ja laulis kooli nääripeol pedagoogide kiuste. Sellest tuli suur jama. Henna vanemad kutsuti kooli, aga tüdruk jäi endale kindlaks:

      „See Kits käigu kuradile! Pangu või puudulik käitumishindeks, laulan ikka edasi!”

      Keemiaõpetaja Kalmus, keda õpilased Kitseks kutsusid, kirus küll, kuid Henna ei jätnud oma. Kitse ja Henna vaheline kätš sai lõpuklassis, üheteistkümnendas, erilise hoo. Henna sai ainult kahtesid, õppis ta või mitte. Klassijuhtaja Liiva toetusel pääses Henna siiski üle noatera lõpueksamitele.

      Poisid. Neid oli viimasesse klassi kaheksa järele jäänud. Lõpetasid vaid kolm: Silver, kes klassikaaslased nüüd Hiiumaale, Kassarisse kutsus, Rami ja Ivari. Lõpuõhtule ja ühispildile olid kutsutud ka need, kes said lõputunnistuse alles sügisel, peale järeleksameid.

      Viimasesse klassi jõudis neid kaheksateist, kuigi esimesest oli alustanud kolmkümmend viis õpilast.

      Õpetaja Liiva tiris neid viiendast alates klassist klassi kõigest väest, aga ikkagi pudenes neid välja, kõige rohkem peale kaheksandat.

      „Kurb,” mõtles Hurme, „ainult mina, Ines ja Rahel läksime kõrgkooli edasi õppima, poistest Rami ning Ivari.”

      Hurme keeras albumilehti. Portreefotod Ivarist, Pärtlist, Inesest ja kõigist teistest, kellega sai koolipinki lõpuni nühitud.

      Ivari. Mälestused. Hurme tõmbas erilise vaevata foto albumilehelt lahti.

      „Haavatud uhkus teeb meid sageli karmiks ja jätab meid sageli ilma sellest, mida me üle kõige ihkame. Hurmele Ivarilt. 18. juuli 1969,” luges Hurme.

      Haavatud uhkus? Huvitav?!

      Hurme lõi albumi tugeva plaksuga kinni ja pani kappi tagasi.

      „Mis läinud, see läinud,” ohkas ta ja hakkas küüsi lakkima.

      Neoonlilla mõjus päevitunud käte taustal vapustavalt. Kosmeetikakotis ootas umbes sama tooni huulepulk ja – läige, mille ta eile oli ostnud. Siis veel proteeside hooldusvahendid. Ta leotab ja peseb proteese Corega tableti lahuses, et võltshambad säraksid. Ei tohi unustada kaasa võtmast Corega Sensitive proteesiliimi.

      Hurme ohkas jälle ja vaatas peeglisse.

      Kui tal riided olid seljas, oli väljanägemine priima, aga alasti… Hurme vihkas oma alasti keha. See oli vana ja kole. Aga kes ikka tema keha vastu huvi tunneb? Mitte keegi. Isegi abikaasal Viktoril polnud aimugi oma naise keha bioloogilisest muutusest. Nad magasid eraldi juba viisteist aastat. Viktor, kes oli elupõline tõlkija kirjastuses, nooruses ka luuleraamatuid ja mõne novellikogu välja andnud, elas oma toa maailmas. Tal oli seal kõik vajalik. Voodi, raamaturiiulid, kirjutuslaud, arvuti, baarikapp, kiiktool ja õllepudelid. Abielu algaastatel häiris Hurmet Viktori liigne õllejoomine, aga Viktor nimetas õlut inspiratsiooni allikaks. Kui pole õlut, ei ole ka inspiratsiooni. Kui Viktori sõbrad ja kolleegid külas käisid, joodi ohtralt muud kraamigi ja siis polnud Viktoril mitu päeva inspiratsiooni peal. Hurme oli harjunud sellise eluga. Algul, kui lapsed, Joosep ja Juulia, väikesed olid, vaatas Hurme mehe tegemistele kõrvaltoas läbi sõrmede. Tal polnud aega ega ka tahtmist mehe ellu sekkuda. Kui majanduslikult oli mõõnaseis, viis Hurme mõned oma paremad riided komisjonikauplusse ja elas lastega jälle edasi.

      Lapsed kasvasid, lõpetasid koolid, rajasid oma kodu. Aeg lendas halastamatult ja siis tundis Hurme, et kuigi lapsed on oma elu peal, on tal kodus ikkagi üks suur laps, Viktor.

      Viktor ei tahtnud enam Hurme poolt valmistatud õhtusööki, näksis niisama oma toas õlle vahele juustu, soolakala ja muud maiust. Siis loobuski Hurme õhtusöögi valmistamisest, pesi vaid mehe pesu, kui sedagi õnnestus kätte saada. Tuba koristada Viktor ei lubanud, sest naine pidavat ta tähtsad asjad segi pöörama.

Скачать книгу