Hobusehullud - Marian Suitso

Скачать книгу

/p>

      Esmaspäeval, 31.08

      Homme algab jälle kool. Oi, kuidas ma ei taha! Paljas mõte sellest toob judinad selga. Isegi osa vaheaega rikub ära teadmine, et varsti, varsti algab jälle see orjus. Juba poolest augustist saadik on poed ja reklaamlehed täis vastikuid hüüdlauseid, nagu „Tere, kool!”, „Jälle kooli!”, „Kõik on uus septembrikuus!”, juures on veel pildid rõõmsatest lastest ja noortest, kes justkui ei jõua ära oodata, millal jälle kooli saavad. On alles silmakirjalikkus! Mida head on mul koolist oodata?

      Täiskasvanud lööksid selle peale ilmselt käsi kokku ja hüüaksid: „Loomulikult palju kasulikke teadmisi ja kogemusi kogu eluks!”

      Hea küll, teadmisi – jah. Need ju mööda külgi maha ei jookse. Aga kogemusi?! Kas seda, et mul pidevalt sees keerab, sest kogu aeg pean kartma kontrolltöid, tunnikontrolle ja vastama kutsumist? Iga õpetaja jaoks on ju tema aine kõige tähtsam ja nad ei arvesta üldse sellega, et ööpäevas pole nii palju tunde, et teha ära kõik, mis nad ühtekokku nõuavad. Või siis seda „meeldivat” kogemust, kui need, kelle seltskonda tahaksin hea meelega kuuluda, vaatavad minust läbi nagu õhust, sest ma olen nende meelest tühine ja igav nohik?

      Meil on klassis kuidagi nii kujunenud, et on rühm lõbusaid, julgeid ja enesekindlaid inimesi, kes otsustavad kõike. Nad on nagu liidrid või nii. Selline rahvas, keda peetakse ja kes ise ka muidugi peab ennast popiks. Kes nende hulka kuulub, sellel on hea elu, sest neid austatakse, nende arvamus loeb ja nad on selline tugev sõpruskond, kes hoiab kokku ja suhtleb ka väljaspool kooli. Nemad on need, kes koolis igasuguseid üritusi korraldavad. Muidugi nii, nagu neile meeldib. Teised ei söanda eriti vahele ka segada.

      Need „teised” – sealhulgas mina ja mu pinginaaber Eliis − on meie klassis just nagu nähtamatud. Me nohistame vaikselt omaette ning ei paista eriti millegagi silma. Mingit ühtset sõpruskonda pole, ainult pinginaabrid hoiavad paarikaupa kokku ja väljapoole eriti ei suhtlegi. Näiteks Heleri ja Anne käivad kergejõustikutrennis ning räägivad koolis ka omavahel pidevalt igasugustest aegadest, kõrgustest ja kaugustest. Nende sõbrad on peamiselt trennikaaslased. Silja ja Maret jällegi käivad kunstiringis ja nemad suhtlevad ka rohkem sealse rahvaga. Meie Eliisiga oleme küll käinud spordiklubis aeroobikatrennis, aga seal ei ole kahjuks kujunenud mingit tihedamat suhtlemist – tullakse kohale, vihutakse trenni teha ja siis minnakse jälle laiali.

      Eliisiga oleme sõbrad juba lapsepõlvest peale, sest elame samas majas. Tema ongi mu parim sõbranna, kellega saan kõigest rääkida ja koos igasuguseid asju teha. Aga mõnikord ma ikkagi tahaks, et meil oleks mingi veidi suurem sõpruskond.

      Tegelikult mulle meeldiks olla poppide hulgas, eriti just sellepärast, et nad hoiavad kokku ja paistab, et neil on kogu aeg lõbus. Nad julgevad klassis oma arvamust välja öelda ja teevad sageli nalja. See, et seltskonnas on ka poisid, teeb asja minu meelest lõbusamaks ja põnevamaks. „Nähtamatu” olla pole suurem asi. Ma tahaksin ju ka tunda, et minust hoolitakse, et mu ideed ja arvamused on oodatud ja et mind peetakse toredaks kaaslaseks. Meil on aga nii, et kes pole poppide hulgas, see polegi nagu keegi. Oma arvamust ei julge ma ammugi välja öelda, sest kardan, et mind ei toetata ja jään poppide ees naerualuseks.

      Piinlikku olukorda satun ma nende ees niikuinii piisavalt tihti. Kuidagi on nii, et poppide läheduses muutun ma kohmetuks ega saa eriti sõna suust. Võib-olla sellepärast, et ma nii väga tahaksin näidata, et ma olen ka nende vääriline, oskan vaimukas olla ja häid ideid välja pakkuda. Aga alati kukub just vastupidi välja. Kui keegi poppidest mind märkab ja kõnetab, mis juhtub muidugi ainult siis, kui neil on vaja koduseid töid maha kirjutada või kontrolltööde ajal etteütlemist, siis ma olen nagu totu ega oska isegi oma käsi kuskile panna. Annan oma vihiku või ütlen ette, aga niisama juttu ajada või arvamust avaldada ei õnnestu. Igasugused head vastused ja killud tulevad pähe alles hiljem, kui ma olukorrale tagasi mõtlen. Mis ime siis, et popid peavad mind natuke imelikuks ja ei tee must üldiselt eriti välja.

      Eliis ütleb, et tal on samamoodi. Tema oma paksude kuldpruunide juuste ja roheliste kassisilmadega on minu meelest küll nii ilus tüdruk, et võiks juba tänu välimusele vabalt olla poppide tüdrukute hulgas. Aga ta ei pane erilist rõhku moekatele riietele ja kosmeetikale ning on ka selline tagasihoidlik nagu mina. Nii me siis olemegi koolis kahekesi ninapidi koos ja imetleme vargsi poppe, kes meist aga väljagi ei tee. Või kui vahel harva teevad, siis ikka nii, et pärast tunneme ennast veelgi halvemini kui enne. Ma ei saa aru, kuidas just meie satume igasugustesse piinlikesse olukordadesse ja mitte kunagi popid.

      Kõige hullem on, kui Marko mind kõnetab. Võiks öelda, et tema on poppide juht. Ta on paras koomik, viskab kogu aeg kildu, vaidleb õpsidega ja teeb üldse elu huvitavamaks. Ta näeb hea välja ka, kuigi minu meelest on ta natuke liiga edev. Tal on heledad veidi turris juuksed ja aeg-ajalt teeb ta endale želeega mingid harjased või okkad pähe.

      „Näeb välja nagu kollatõves siil,” ütles ükskord Peeter, „nähtamatu”, kes Markost eriti lugu ei pea.

      Aga hoolimata želeega tehtud siiliokastest on Marko siiski hea välimusega ja lahe, nii et enamik meie klassi tüdrukuid on temast sisse võetud. Ma ise unistan ka vahel, et mis oleks, kui ma Markole meeldiksin… Siis satuksin hoobilt poppide hulka ja elu läheks ilusaks.

      Ilmselt ei juhtu seda aga kunagi, sest Marko ees teen ma margi pidevalt täis. Nagu näiteks siis, kui eelmisel kevadel kaheksandat klassi lõpetasime. Viimasel koolipäeval kandsin pükskostüümi. Marko tuli mulle vastu ja ütles: „Johanna, sul on püksilukk lahti.”

      Tol kevadel oli poistel lemmiknaljaks öelda mõnele tüdrukule, et tal on püksilukk lahti, ja kui tüdruk kummardus ehmunult kontrollima, siis oli neil jube lõbus. Ma ei tahtnud pakkuda Markole seda rõõmu ega hakanud kontrollima.

      „On ta jee,” ütlesin.

      „On, on, päriselt ka,” kinnitas Marko.

      Kujutasin ette, kuidas Aivar, Rait ja teised Marko parimad sõbrad luuravad läheduses ja ootavad, et saaks minu üle naerda. Ei, seda ei juhtu!

      „Mine metsa, Marko, ma ei usu sind niikuinii!”

      „Ise tead. Kui õhk niimoodi paremini läbi käib, siis las aga olla,” kehitas Marko õlgu ja läks minema.

      Siis ma muidugi kontrollisin oma püksilukku, mis oligi täiesti lahti, nii et alukad särasid vastu. Pärast ei suutnud ma Markole otsagi vaadata, nii piinlik oli.

      No ja nüüd tuleb jälle kooli minna ning taluda poppide vastikut ükskõiksust ja üleolevat suhtumist ning muidugi lõputuid piinlikke juhtumisi, millest ma kindlasti ei pääse ka sel aastal.

      Palju parema meelega jääksin edasi vanaema ja vanaisa juurde maale, uitaksin mööda metsi ja heinamaid ning aitaksin loomade eest hoolitseda. Selle koha pealt on mul küll vedanud – mu vanavanemad pole mitte ainult toredad, vaid lisaks elavad nad maal keset loodust ja peavad seal talu. Neil on kolm lehma, mõned lambad ja hulk kanu. Muidugi on neil ka koer ja mitu kassi, kellel on aeg-ajalt pojad. Üks üle-eelmise aasta kiisu sai, muide, Eliisile. Eliis käib mul suviti vahel maal külas ja see aeg on eriti tore. Me mõlemad armastame väga loodust ja loomi. Tegelikult ma ei tahakski elada linnas, vaid hoopis maal. Praegu pole mul kooli tõttu lootustki päriselt linnast ära tulla, aga vähemalt vaheaegadel saan põgeneda asfaldi ja vingugaasi käest lõhnavatele heinamaadele ning üleolevate klassikaaslaste juurest ära sõbralikke ja siiraid loomi kallistama. Mu väike koer Lehvik tuleb muidugi alati minuga kaasa.

      Lehvik on praegu umbes kaheksa-aastane ja me kasvasime koos üles. Ta on meil väga armastatud pereliige. Võtsime ta varjupaigast, kui ta oli umbes üheaastane. Mäletan seda päeva selgesti. See oli 25. augustil, minu seitsmendal sünnipäeval. Ema ja isa olid lõpuks nõus täitma mu härdaid palveid ja me läksime oma kodukandi loomade varjupaika. See oli ühtaegu väga rõõmus päev, sest sain endale lõpuks koera, aga samas ka üks kurvemaid ja tõsisemaid päevi mu elus. Tolle ajani ei olnud ma inimeste julmusega otseselt kokku puutunud, nüüd aga jõudis see karm reaalsus minuni. Varjupaiga töötajad näitasid meile sealseid asukaid ja paratamatult tuli jutuks ka see, kuidas ja millises seisus üks või teine loom varjupaika sattus. Oli loomi, kes olid kaua nälginud ja võpatasid hirmunult iga veidigi järsema liigutuse peale, sest neid oli varem pekstud. Oli selliseid, kes olid autodest välja visatud või lihtsalt kuskile maha jäetud, kuna nende omanikud ei viitsinud neid enam pidada või tahtsid vanema looma asemele juba uut nunnut kutsikat või kassipoega võtta, et sellega pärastpoole samuti käituda.

Скачать книгу