LITMIR.BIZ

      SAREE väljus peatoimetaja kabinetist võidurõõmsalt juubeldades ja… joodeldades. Tal oli selline komme, et kui õnn rinnust meeletutes kogustes valla pääses, siis kippus ta baierlaste kombel laulma. Valesti ja vaikselt, endasse pööratult, kuid ikkagi.

      Vanamees oli artikli heaks kiitnud! Ütles, et surm ja lein kui selline on väheräägitud teema. Mainis, et „just sellel põhjusel, nagu sa kirjutasid, kulla tüdruk – surmaime“. Kuid lugu ei pidavat üldsegi mitte sellega lõppema. Vanamees tahtis lisa. Talle meeldivat ekstravagantse hirmu võidukas invasioon.

      „Kui sa oled paotanud ust, millest tahad lasta läbi teoloogide ja bioloogide olulisemat vaidlusmomenti, siis pead sa väravad lõplikult lahti lööma ja laskma oma sulel voolata elu ja surma radadel. Lähene järgmises artiklis religioosselt. Mõtiskle mütoloogiliselt. Vaatle surma kui sümbolit, loo temast koondpilt. Raiu end manajana inimeste mällu!” Viimane lause oli muidugi oraatorlik liialdus, kuid vanamehele meeldis esineda, miks muidu ta kõikides meediat ja ajakirjandust õpetavates õppetoolides aulektorina kohal oli ja vähemalt ühe loengu semestris valikainena luges.

      Saree suundus töölaua taha. Oli vaja uurida teoloogilist vaatenurka, sest agnostitsismi kalduva ateistina ta polnud endas veel usujõudu leidnud. Tõenäoliselt pidi ta raamatukogust ühte-teist vaatama, ilmselt oleks Google’ist kasu. Vahest ei teeks halba mõne kirikuisandaga vestelda ja religioosseid tagamaid uurida. Religioon. Surm. Mütoloogia. Usundid. Matused. Kombestik. Kuidas, kus, miks ja kas…

      Saree mõtted töötasid palavikulise kiirusega, nagu aksonite ja retseptorite ülekandemehhanismid inimese närvisüsteemis ikka. Mõttevoolud inimaju jõgedes võisid teha hämmastavaid asju, avastada, leiutada, uudishimust vaadelda pähekukkunud õuna, näha liivateras maailma ja maailmas liivatera. Puud ja mets, mets ja puud. Suured ideed ja üllad aated, organiseerumise võimed targaks inimeseks. Vajadus kõnetada ühiskonda, olla osa inimkonna dialoogist. Vajadus näidata, et kõne pole pelgalt keelekasutus, vaid ka infokanal.

      Saree korrastas kibekiirelt oma laua, noppis ära pliiatsipuru, rohked õunasabad. Pani raamatud korralikku riita, pliiatsid topsi, paberid dokumendisahtlitesse. Mis tahes olukord Sareel ka peas või tundeelus ei valitsenud, segamini ümbruses ta töötada ei saanud. Samal ajal meisterdas ta mõttes uue artikli esimest lauset, kuid kindlapiirilisi fraase sõnad ei moodustanud. See oli keerulisem, kui nooruke ajakirjanik ette kujutas – surm ja religioon.

      Ta vajas kohvi. Caffè latte’t – ¼ espressot ja ¾ vahustatud piimaga jooki, kõrgest klaasist. Kuna allkorruse puhvetis istuda Saree ei soovinud – sööklalõhnad on ikkagi sööklalõhnad –, siis taris ta vähemalt neli korda päevas papptopsis rüübet enesega kaasa. Rahalises mõttes kulukas, kuid Saree kõhn figuur lubas oletada, et söögiga ta ei liialdanud ega sellesse liigselt ei panustanud.

      Kassas oli pikk saba, aeglane ning ülekaaluline naisisik, kelle madal hääl ja võltsblond juuksetukk ei lasknud tema õiget vanust objektiivselt hinnata, loivas kulbiga siia ja sinna ega suutnud näljastele ajakirjanikele ning maja muudele asunikele hommikuputru tõhusa rutuga ette anda. Saree võdistas kannatamatult jalgu, ütles lõpuks soovi, andis kaks eurot ja ruttas üles tagasi. Kohv olemas, asus ta jagamatult klahve toksima ning need, kes teda kõrvalt vaatasid, võisid märgata erakordselt tugevat ja filosoofilise pühendumusega tekkivat loomingumeditatsiooni.

      Sareel olid liftis ja vahepeal tualetti põigates tekkinud mitmed assotsiatsioonid. Enne veel, kui ta arvutisse asus, läks ta kohalikku raamatukokku teatmikke, sõnaraamatuid ja entsüklopeediaid täis riiulite juurde, leidis sobiva köite ning otsutas, et artiklit alustades tuleks ikkagi olla sissejuhatuses faktiteaduslikult täpne ja põhjalik. Ta masseeris oimukohti, leidis sobiva asendi ja alustas tööd.