LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ja ulatasin Michelle’ile paki taskurätikuid.

      Ta noogutas uuesti, aga ma teadsin, et ta on tõesti valmis tervenemiseks.

      Ütlesin mõttes: „Peaingel Raafael ja inglid Michelle’i ümber, ümbritsege Michelle tervendava valgusega, nii et ta saaks raskustest üle. Tänan teid kõiki.”

      Tervendav valgus ümbritses Michelle’i. Siis ütles tema isa mulle, kui uhke ta on tütre üle, kes on otsustanud alkoholisõltuvuse oma elust välja ajada, ning et see õnnestub Michelle’il kindlasti.

      „Jah, täpselt nii,” ütles Michelle. „Mulle aitab sellest kõigest. See tähendab – teen järsu ja kindla lõpu ega võta enam tilkagi suu sisse. Annan oma isale andeks. Tõesti.”

      Ta naeratas ja oli isa kohaloleku üle tänulik.

      Sel hetkel tulid inglid minu juurde tagasi järgmise sõnumiga: „Väga tähtis on see, et ta annaks andeks mitte ainult isale, vaid ka iseendale. Kui ta seda teeb, siis on poeg tema elus tagasi, aga ta peab endale andestama kohe.”

      Michelle tunnistas, et vihkab ennast. Michelle’i kaitseinglite ja tervendavate inglitega käsikäes töötades õnnestus meil aga vabaneda suurest hulgast naist ümbritsevatest emotsioonidest.

      Teadmine, et isal oli kahju ja et ta armastab tütart väga ning valvab tema üle taevast, oli Michelle’i jaoks nii lohutus kui jõuallikas. Isa abiga oli tütar veendunud, et ei astu enam isa jälgedes. Ta oli veel otsustanud nõuda tagasi poja hooldusõigus, sest ei suutnud ilma pojata elada. Positiivsed mõtted enda kohta ja palved inglitele aitasid Michelle’il teha elus kannapöörde. Mõned kuud hiljem tuli ta korraks mind vaatama ja rääkis, kui hästi tal läheb. Selgus, et ta oligi oma elu õigetele rööbastele saanud ja oli tõepoolest uuesti koos oma poja Connoriga.

****

      Mäletan Grace’i, daami, kellele vahendasin sõnumeid oma karjääri päris alguses. Ta oli väga tore inimene, kuid tal oli raske pärast mehe surma oma eluga edasi minna. Abielu oli kestnud 20 aastat.

      Tegelikult oli Grace väga skeptiline. „Ma ei usu tegelikult seda kõike,” olid tema esimesed sõnad. „Arvatavasti on see kõik lihtsalt totrus…”

      Üllataval kombel kuulen seda sageli. Ma ei solvu kunagi, sest arvan, et kui keegi on näinud vaeva ja pannud kinni aja, siis on tal ilmselgelt midagi vaja, ja minul on au olla loodetavasti see, kes inglite sõnumid edasi annab. Minu silmis on skeptikuid lihtsalt inimesed, kes vajavad enne nende jaoks mõeldud sõnumite vastuvõtmist natuke rohkem tõestust. Ei saa tingimata öelda, et nad ei usu; nad lihtsalt soovivad, et neid veendakse.

      Grace oli täpselt selline inimene.

      „Heakene küll, aga vaatame siiski, sobib?” ütlesin ja Grace võttis istet. „Kui teile on mõni sõnum, siis saate ise otsustada, kas see on totrus või mitte!”

      Naeratasin Grace’ile, kuigi nägin, et ta polnud skeptiline mitte ainult sõnumivahenduse protsessi suhtes, vaid lisaks sellele pidas mind veel liiga nooreks, et oleksin võimeline midagi korda saatma. Kuigi olin selleks ajaks juba hakanud inglilausujana tuntust koguma ja mind soovitati, kohtasin inimeste nägudel ikkagi üllatust, kui nad nägid, et olen nii noor.

      Grace ei paistnud sellest eriti üllatunud olevat. Ta seadis end mugavalt istuma ja vaikis, kuid tabasin tema silmis kurbuse ning selleks ei pidanud olema meedium, et näha – see naine varjas oma turtsaka välise koore all suurt emotsionaalset valu.

      „Saan teile lubada,” ütlesin, „et annan endast parima. Pakun teile selliseid detaile, mis peaksid andma tõestust hingede olemasolust ja aitama teil neisse uskuda. Ma ei valeta. Ma ei tüssa teid. Olen aus. Kui sõnumeid ei ole, ei hakka ma neid ka välja mõtlema. Aga kui leidub mõni sõnum, siis olge palun ka teie minuga aus ja võtke see vastu. Palun.”

      Ootasin, kuni Grace mu sõnu seedis.

      Lõpuks ta noogutas. „Olgu nii,” ütles ta vaikselt.

      Grace’i inglid tulid kohe. Nad ütlesid mulle, et Grace on otsusekindel naine (sain sellest juba paari esimese minuti jooksul aru!), kes pingutab väga, et saada üle igast emotsioonist, kuna talle tundub, et emotsioonid on tema elus vaid tee peal ees.

      Kuulsin selget sõnumit: „Ütle talle, et ta pole üksi. Tema elus on mees, kes armastab teda sügavalt.”

      Otsekohe pärast seda ilmus Grace’i abikaasa. Ta näitas mulle oma surma – see oli olnud väga kiire – ja ma nägin, et see mees oli olnud väga lugupeetud ja šikk härra, kellel polnud puudust mitte millestki materiaalses mõttes.

      Ta soovis väljendada armastust oma üksildase naise vastu ja andis talle loa alustada uut suhet. Rääkisin kõik Grace’ile edasi ja ta tunnistas, et tema mees olevat talle ikka öelnud – kui mehega peaks midagi juhtuma, ei tohiks naine jääda elu lõpuni üksinda.

      Kuid inglid ei olnud veel Grace’iga lõpetanud. Mulle näidati pilti Grace’ist töötamas. Nägin pilti tema käesolevast tööst, mis näis olevat rahuldust mittepakkuv ja kurnav. Sellel pildil oli mossitav ja jalgu järel vedav naine ning minagi tundsin seda vaadates, kuidas mu eluenergia nivoo järsult langes. Seejärel näidati mulle vastupidist pilti – sellel oli Grace ülemus. Nägin teda ühes kontoris, mis oli ilmselt maksuamet, valimas rohelist eraettevõtja blanketti. Sellel pildil paistis Grace väga õnnelik ja energiline, nii et ma teadsin – just see roll on talle elus parim.

      Grace tunnistas, et kunagi oli tal olnud oma juuksurisalong ning ta oli mänginud mõttega äri uuesti püsti panna. Tema peamiseks mureks oli aga, et kas taoline eluga edasiminek ei väljenda ehk lugupidamatust surnud abikaasa vastu.

      Edastasin Grace’ile tema inglite nõuanded. Inglid rõhutasid, et Grace peaks valima just selle tee ning oma õnnistuse andis kaasa ka tema mees. Andsin selle sõnumi edastamiseks endast parima ja püüdsin olla nii taktitundeline, kui oskasin.

      Hiljem kuulsin, et Grace oligi taas oma äri käima lükanud ja äri läks hästi.

****

      Töötasin selleks ajaks Glasgow lennujaamas ja tegin samal ka sõnumivahendusi ning esinesin avalikel üritustel. Minu esimene publikule esinemise kogemus pärines Spiritualistlikust kirikust ja seda kirjeldasin juba eelnevalt. Pärast esimese sõnumi vahendamist kogudusele sai minust nn „kollanokk” ning mõned kuud hiljem leidsin kohalikus selgeltnägijate kolledžis5 endale spirituaalse arenguringi6.

      Tänu sellele kolledžile sain aimu avalikule esinejale vajalikest oskustest, näiteks: kuidas pöörduda publiku poole väärikalt; kuidas jääda rahulikuks ja säilitada enesekontroll. Sel ajal juhtis kolledžit meedium Margareth. Ta oli üks suurepärasemaid õpetajaid, keda endale oleksin võinud soovida. Olen talle elu lõpuni tänulik tema õpetuste eest ja meenutan vaimustusega, kuidas ta viis läbi hämmastavaid koosviibimisi, kus kokkutulnud inimesed said nädalast nädalasse kuulda sõnumeid teispoolsusest.

      Alguses olin laval väga hüplev ja peaaegu kontrollimatu. Margareth aitas mul rahuneda, et saaksin taevaseid sõnumeid edastada õigel moel. Kui olin lõpuks jalad maa peale saanud, astus ta ise kulisside taha ning laskis mul mitme nädala vältel koosviibimisi juhatada ja end näidata. Tänu sellele hakkas mul tekkima oma klientuur ning ma kohtusin ka teiste meediumitega. Sellest said alguse minu sidemed sama ala professionaalidega, koguduste ja rühmadega, kes kutsusid mind oma kogunemistele esinema.

      Üks mu lemmik „tööotsi” oli esinemine June Moore’i šambalarühmale. Olin esimest korda kodust kaugemal ja Margareth tuli mulle toeks kaasa. Sel õhtul oli kohal umbes sada inimest. Rääkisin neile inglitest ja demonstreerisin meediumi tööd. Mulle hakkasid need inimesed kohe algusest meeldima – see sumin oli nii mõnus –, nii et käin sellele rühmale igal aastal esinemas.

****

      Ma ei unusta iial üht esinemiskorda, mil taevast jõudis minuni ühe noormehe sõnum, mille andsin edasi tema emale publiku hulgas.

      Noormees oli hilisteismeline. Ta osutas publikus oma vanaemale ja emale, endal näol ulakas naeratus. Ühest tema esihambast oli kild küljest ja ma ei oska kirjeldada teda teisiti kui võluvat võrukaela.

      Poisi

Скачать книгу