Kirju - Evelin Ilves

Скачать книгу

mis justkui kõlaks nüüdselt korporandilt valitsevale nomenklatuurile. „Teenida riiki“ polnud ilus tegu veel mõnikümmend aastat tagasi. Teha seda nüüd aga meie kõigi kohustus. Korporant on kasvanud teadmisega, et igasugusest erahuvist kõrgemal asub Eesti asi. Teenida riiki on alati õilsam kui äri ajada. See on teistsugune mõtlemine. See vihastab ja vastustab paljusid. See on nüüd varjatud ja vähemus. Aga siiski kõva tuli tuha all.

      Teenida riiki

      MÕNI AEG TAGASI KÜSIS ÜKS Mulgimaa õpetaja minu käest mure-likult: „Mida teie arvate Carmen Kassi kandideerimisest Euroopa Parlamenti? Mis on valitsuse sõnum seoses sellega?“ Vastasin naljatamisi, et minul sellega küll muret pole – ma ju tean, kelle poolt hääletan. Kuid ta ei lasknud mul minna. „Mida ma vastan õpilastele, kes minu jutule hariduse väärtusest just Kassi karjääri ette viskavad? Et isegi kõige kõrgemaile riiki esindavaile kohtadele on tähtsam omada saledat pihta ja tutvusi, mitte koolitarkust. Ja üleüldse – jutud sellest, et ka meie riik on lõpuks hakanud väärtustama haridust ja kuulutanud sõja narkootikumidele, ei vasta siiski tõele? Me pakume ennast esindama ühe narkopere liikme? Teate, lastele on seda raske selgitada…“

      Kindlasti raske, kui mitte võimatu. Sest lapsed, erinevalt paljudest täiskasvanuist, otsustavad tegude, mitte sõnade järgi. Kuid mulle meenutas see jutuajamine hoopis üht ammu loetud raamatut, mis kõneles Ameerika presidendiperedest. Ühe peategelase mõte, mis mälust kustuda ei taha, kõlas järgmiselt: igas korralikus – ma mõtlen haritud ja järjel peres – läheb kõige andekam laps riigiteenistusse. Vahel ka mitu, kuid vähemasti üks alati. Sest kõigest üle ja õilsaim on teenida riiki.

      Nõukogude Liidu rusudel ja Eesti teise iseseisvuse lävel, segadusis, mis valitsesid hinges ja ümber, oli see kummastav mõte. Lapsele, kes kogu elu oli harjunud riigi heaks töötavaid inimesi reetureiks ja pugejaiks pidama, oli see tõeline „raamatutarkus“. Või targutus. Sest ainult seal eksisteerisid riigid, millele inimesed rõõmuga oma tööd ja elu pühendasid. Tundub, nagu oleks ka praegune Eesti paljudele vaid romaanides eksisteeriv virtuaalriik. Ilma päris inimeste ja päris eluta. Kuidas muidu saab nõnda põlglikult temaga käituda?

      HARIDUS JA AATED. Me räägime kodanikust ja tema rollist ühiskonnas. Meil on juba arvestatav kolmas sektor, keda valitsejad on kartma löönud. Aga ikka veel või üha enam ja enam saab inimesi PR-trikkide ja pettemanöövritega ära petta või suisa ära osta. Et buumile pohmell järgneb, unub ikka veel andestamatult kiiresti. 1990ndate alguses ülikooli lõpetanud olid aateid pilgeni täis. Just selle pärast ei tundunud üllatav, et saime Euroopa noorima peaministri ja Jüri Luige puhul lausa verinoore kaitseministri. Kombinatsioon haridus + aated sai edukalt hakkama kogemuste puuduse kompenseerimisega. Kuid ainult naiivne (nagu näiteks mina) võis loota, et meist noorematest kõik enesestmõistetavalt aatelised saavad. Praegused noorsandid riigitüüril tõendavad, kuidas sovetism on edukalt karjerismiks moondunud. Kuhu need ideaalid siis nii kähku said?

      Võib-olla seda väljendaski tuttava õpetaja mure? Et infotulv, mis õpilasi iga päev ümbritseb, räägib enamasti särast ja vähem sisust. Et sära ongi kergem seedida kui mistahes ajalootundi. Ja kas õpetaja üleüldse peabki jaksama riigiarmastust ja aateid süstida, kui seesama kiidetu talle isegi väärilist palka anda ei raatsi?

      Minuvanused ei saanud samuti koolist palju Eesti jaoks kaasa. Ka programmiline Lydia Koidula luule omandas tegeliku sisu alles õpetaja kodus peetud poolsalajases „kirjandusringis“. Ka ülikooli ajal toimis kodanikukasvatus peamiselt vaid korporatsioonides. Sealt, kus see kunagi pooleli jäi, algas see nagu lõigatud filmis, uuesti. Soov kasvatada oma liikmeist haritud, ühiskondlikult aktiivsed, isamaalised naised, kes siiski kunagi kodu tähtsust ja oma rolli selles ära ei unusta, osutus 1989. aastal sama vajalikuks, nagu see 1920ndal olnud oli. Kas pole imelik, et 2004. aastal see ikka veel paljus samamoodi on? Kas sellepärast ongi kõik korporandid ja organiseerunud endised üliõpilased nii endise kui praeguse nomenklatuuri põlu all?

      Mida siis õpetajale Kassi kohta vastata? „Igaühel on õigus kandideerida. Ja tore, kui inimene usub oma võimetesse. Mis aga haridusse ja enesekriitikasse puutub, siis mina arvasin ka arstiteaduskonna neljandal kursusel, et võin kohe ravima asuda – nii kohutavalt palju olin ma enda arust eelnevail aastail inimkehast teada saanud. Kui sellise pagasiga arstid haiglasse lasta, jääks ilmselt rida laipu järele. Enesekriitika tuli hariduse ja aastatega. Eks temagi jõuab veel õppida. Tähtis on teenida oma riiki.“

      Eesti naine, aeg on ärgata!

      „EMADEL ON ROHKEM VASTUTUSTUNNET kui noortel meestel,“ vastas ühe kõrgkooli rektor kolmekuise lapse mamma küsimusele, miks just teda tööle tahetakse. Tänase Eesti kohta iseenesest väga eesrindlik ja julge mõte, kuigi sisult puhtalt pragmaatiline. Naise-likust suhtumisest ja olemusest räägib see lühike lause aga enam kui paljusõnalised etlemised võrdõiguslikkuse seaduse ümber.

      OMA KOOLIAJAST mäletan, et Eesti oli nõukogude ajal üks suuremaid naistööhõivega riike, kui mitte kogu maailmas, siis Nõukogude Liidus küll. Sama puudutab naiste haridustaset. Kui ma meenutan oma maal veedetud suvesid, siis tuleb tuttav ette küll, et põhitegijad taludes on ikka naised olnud. Kui me saartest ja rannikualadest räägime, siis seisis kalastamise ajal lausa kogu majapidamine vanaemade õlgadel, kuid ka sisemaal on tegelik juhtimine ikka nagu rohkem naise käes olnud. Meestel on küll näiline võim ja viimane sõna, kuid see on rohkem vapilooma rollilahendus.

      Hakkasin naise praeguse rolli üle rohkem mõtlema pärast Läti brändiraporti lugemist. See sisaldab terve peatüki naise osast lätlaste ajaloos ja tänapäevas, kasutades otsesõnu matriarhaadi terminit. Naine on Läti selgroog läbi aegade, ka praegu on nende parlamendi liikmetest tervelt 20 protsenti naised, rääkimata üle Euroopa säravast presidendist. Ka Põhjamaad hiilgavad naiste kaaluka rolliga ühiskonnas, seda nii parlamendi, valitsuse kui ka ettevõtluse tasandil. Tõsi, õige palju naisi sai ohjad haarata pärast sookvootide kehtestamist, mis meile täitsa ogara teona kätte paistis. Vähemalt kümme aastat tagasi ei pooldanud isegi naiskorporandid sääraste meetmete võimalikku rakendumist ka Eestis.

      KUS ME SIIS PRAEGU OLEME? Kui vaadelda naise rolli siin ja praegu, oleme oma lõuna- ja põhjanaabrite vahel kui valge vares oma marušovinistliku meestemaailmaga. Mis sunnib selliseid sõnu valima? Lihtne ülevaade toimuvast: Eesti valitsuses on üks naisminister 14 mehe vastu, vähe naistest parlamendiliikmeid ning… naisettevõtjaid. Kui vaadata ajakirjandust, siis seal domineerivad aastaid juba mehed, kui mõni üksik amatsoon välja arvata. Huvitav, kuhu on saanud meie tublid emandad, kes kunagi õrna meessoo sovetlikust hävingust oma säilitet kodutraditsioonidega ära päästsid? Naiste võimekuses pole mingit kahtlust – meie lapsi õpetavad koolides enamasti naised, ka meie tervise eest kannavad just nemad enim hoolt; et Eesti naise käe all töötab Eesti parim kirjastus ja ilmub üks edukamaid ajalehti, on ka faktid.

      Olin viimasel nädalal kõrvuni meedia sees. Ja mis ma nägin? Neli onu arutavad Vikerraadios sundimatus stiilis, mida noor ema vanemahüvitisega teha võiks ja kuidas ta ennast enne ning pärast sünnitust tunneb ja kuidas selle lapsetoitmisega ikka esimestel kuudel läheb. Ühes parteis arutavad verinoored meespoliitikud abortide keelamise võimalust ja meediasse jõuab teade nende raevukast vastu-seisust abordile kui sellisele. Lisaks meenub samade noormeeste kurikuulsa „instrumendi panemise alla 24aastastele naistele, et stimuleerida neid sünnitama“ autorsus ja tagatipuks teatab rahvastikuminister kõnepuldist ilma häbenemata, et meil on vaja osale emadele kordades kõrgemat vanemapalka, kuna „meil on oluline ka laste kvaliteet!“. Halloo, naised! Kui kõik eelnev teid külmaks jättis, siis meie väärtuse hindamine raha järgi skaalal „mida kõrgem palk, seda kvaliteetsem ema“ on ju ennekuulmatu! Viiskümmend aastat tagasi nimetati säärast selektsiooni selgelt fašismiks. Kuid kuidas me oleme ta praegusesse Eestisse tulla lasknud?

      PÕHJUS ON IMELIHTNE. Ühiskond on kummuli kukkumiseni kaldu seepärast, et Eesti naised valivad järjekindlalt vaid mehi end valitsema. Mida aeg edasi, seda nooremaid. Noorte meeste juhtivaks omaduseks on teadagi võitlev sõjakus, uljus ning järelemõtlematus. Vastutustundest ning stabiilsusest on samuti raske rääkida. Erandeid on, kuid enamik noori mehi tahab siiski omal nahal kõik äärmused ära kogeda ega kannata silmaotsaski vanemate õpetusi. Nii me siis vangutame

Скачать книгу