LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ma suhteliselt terve, suuri vigastusi ette ei tulnud. Sportimise algusaastatel juhendasid mind ka Ando Palginõmm Pärnus ning omaaegne legendaarne heitja Helgi Parts ja Aleksander Tammert seenior Tallinnas. Kõik nad andsid oma parima, et mind õigele teele juhatada.

      Mul vedas ka edaspidi. 2000. aasta suvel hakkas mind juhendama Uno Ojand, kelle raudne põhimõte oli jõukohane ja tark treening. Täpselt samamoodi mõtles ka islandlane Vésteinn Hafsteinsson, kes hakkas mind treenima 2000. aasta lõpus. Tema elas tookord Rootsis, mina Eestis.

      Alguses töötasime väga palju nii, et Vésteinn Hafsteinsson saatis mulle treeninguplaani, Eestis jälgis minu tegevust aga Uno Ojand. Algul suhtlesime treeneriga telefoni teel, hiljem Skype’i vahendusel. Läkitasin välismaale ka treeninguvideoid. Kui Vésteinn saatis esimesed treeninguplaanid, tundus mulle, et ta ei jaga eriti asja. Mulle näisid need liiga lihtsad. Arvasin, et suudan kindlasti rohkem. Ühesõnaga, tema juhendid näisid mulle valed. Hakkasin tema plaane “parandama” ehk treenisin tunduvalt rohkem, sest tahtsin kiiremini võita.

      Näiteks tavaliselt lisasin plaanis ette nähtud kangikilogrammidele vähemalt 10 kilo ja pingutasin kogu aeg maksimaalsete võimete lähedal. Sama oli ka heidetega – kui oli ette nähtud n-ö 90 protsenti pingutada, et tehnikat lihvida, siis mina heitsin alati vähemalt 100 protsendiga. Treener sai sellest teada ja meil tuli suur tüli. See oli meie esimene ja üks vähestest tülidest, ent tõsine. Ta tegi mulle selgeks, et spordis pole tähtis teha palju, vaid tähtis on teha plaani järgi. Ja treeninguplaan pole vaid selleks, et jõuda rohkem, vaid ka selleks, et olla terve. Parem olla terve kui ravida mitu kuud vigastust. Treener arvestas minu kehalist seisundit: seda, kes ma tookord olin.

      Aga mina tahtsin tol ajal kõik kohe kätte saada. Vésteinn tegi minu vead mulle veenvalt selgeks, ka vanemad sõbrad tulid appi ja lõpuks jäin neid uskuma.

      Mitte kunagi hiljem pole ma treeninguplaanist kõrvale kaldunud ja kaheksa aasta jooksul on mul olnud vaid üks tõsisem vigastus. Olen teinud selge järelduse, et on seiku, mida mina ei tea või mida keegi teine teab minust paremini. Aja jooksul on välja kujunenud inimeste ring, kelle käest ma kõige erinevamate asjade kohta nõu küsin.

      Tänu kogemustele on nüüd kindlasti nii mõndagi, mida mina tean paremini. Olen alati valmis oma kogemusi ka edasi andma.

      Vésteinn on alati heatujuline õpetaja.

      Legendaarsed Eesti heitetreenerid Aleksander Tammert seenior ja Uno Ojand.

      Asetan oma soovi Jeruusalemma nutumüüri. Räägitakse, et need soovid pidid täide minema. Minu oma läks.

      4. Oska unistada

      Minu kodukandis Vigalas öeldakse: üle madala aia oskab astuda igaüks. Mulle pole madalad aiad kunagi sobinud. Mul on alati olnud nii, et kui on eesmärk, siis ikka suur. Olen kogu aeg tahtnud kaugemale ja kaugemale, rohkem ja rohkem. Võib-olla on see kõrvaltvaatajatele isegi naljakas tundunud, aga ma pole sellest eriti hoolinud.

      Kui ma olin 57 meetri mees, siis tegin oma tiimikaaslastele ettepaneku, et võiks luua 70 meetri klubi. 70 meetrit – see tundus nii palju, tohutult kauge eesmärk. Keegi ei võtnud seda eriti tõsiselt, aga me tegime mõttelise klubi ära. Eesmärk tundus absurdselt kauge, sest ma polnud veel 60 meetritki saavutanud. 70 meetri klubi sai olla vaid aasta, kui Tartu Ülikooli professor Mihkel Zilmer ütles: “Mehed, teie eesmärk on täiesti vale. Spordis saab olla ainult selline eesmärk, mida keegi teine pole saavutanud.” Ja mida keegi pole ületanud, see on maailmarekord. Siis me tegimegi klubi Team 75 Plus.

      Koos Raul Rebase ja Vésteinn Hafsteinssoniga enne Osaka MMi kvalifikatsioonivõistlust.

      Minu isiklik rekord on 73.38. Maailmarekord on teatavasti 74.08. Sinnani pole me tänase päevani jõudnud, aga meil on suur eesmärk, mis on hästi palju hõlbustanud vaheetappide läbimist. See on nagu ülikooli astumine, mille eel pead ühest klassist teise minema.

      Mulle on mitu korda öeldud: “Tee enne midagi ära, siis hakka rääkima” või “Sa püstitad liiga hullud eesmärgid.” Mulle sobib, kui võtan väga suure eesmärgi. Kõigile see ei klapi, nad kardavad kriitikat, kui nad ei suuda sihini jõuda. Mina pole kriitikast eriti hoolinud, kuigi teinekord on mõni lehelugu mind solvanud, aga see läheb üle. Pooldan lihtsat põhimõtet – ise teed, ise vastutad. Kui usud endasse, julged ka unistada. Kui sa endasse ei usu, siis on unistamine niisama meelelahutus.

      Uurin koos massööri ja abitreeneri Indrek Tustitiga, kuidas katse välja tuli.

      Olen spordisaalides näinud kümneid nn riietusruumide kangelasi, kes tahavad olla kanged spordimehed, aga ei viitsi ennast piisavalt liigutada. Usun, et suur ja kauge eesmärk on aidanud mul õigel teel püsida. Unistus “sinna jõudmisest” ei ole lubanud kompromisse teha ja mõelda, et midagi ei juhtu, kui jätan täna trenni vahele. Juhtub küll: petaksin oma unistusi, aga petmine on petmine.

      Nüüd olen paljude arvates “kohale jõudnud”, sest kuhu sa pärast olümpiavõitu ikka trügid. Aga avastan jälle, et keegi on mulle silmapiiri taha uusi eesmärke seadnud. Unistus näha, mis on vikerkaare taga, hoiab meid liikumas ja tegutsemas.

      Küsitakse, kes on see keegi, kes sulle eesmärke püstitab. Mina ise, tuleb tunnistada.

      5. Söö õigesti

      Et saavutada spordis edu, on ülitähtis õige toitumine, lihtsamalt öeldes söömine. Lapsepõlves ei teadnud ma sellest midagi ja sõin, mis ette jäi.

      Teiselt poolt, maapoisina ei söönud ega joonud ma paljusid asju, mis praegustele noortele on kättesaadavad – kõiksugu kartulikrõpsud, kokakoola, magusad joogid, hamburgerid. Need jäid mul söömata, sest meie külas neid lihtsalt ei olnud. Ja isegi kui olnuks, poleks mul olnud raha neid osta. Eks tookord tegi mind kadedaks küll, et teised said neid endale lubada, aga hiljem olen aru saanud, et mul on vedanud.

      Meie pere toit oli üsna lihtne: kartul, liha või kana. Vahel sõime ka kala, jõgi on kodu lähedal. Maailma parim söök on kindlasti ema tehtud kotletid, nendega meelitab ta mind siiamaani koju.

      On nalja tehtud, et minu edu saladus peitub selles, et sõin noorena toitu, mis kasvas, ruigas, ammus, määgis või ujus vähem kui kolme kilomeetri kaugusel minu kodust. Äkki see polegi nali?

      2004. aastal enne Ateena olümpiamänge Kalamáta treeninglaagris koos massöör Priit Lehismetsaga.

      Hiljem sain kokku tarkade meestega ja eelkõige professor Mihkel Zilmer tegi mulle selgeks, et sportlase toitumine pole lihtne. See on osa treeningust ja nagu kõigis asjades, on ka siin tähtis järjepidevus. Reeglid on üsna lihtsad ja loomulikult arvestavad ka seda, mis mulle maitseb. Üks on selge, ma ei tarvita ühtki alkohoolset jooki. See, kes joob, pole minu jaoks sportlane. Kõikvõimalikke mõnuaineid ei tohi sportlane puutuda. Ka rämpstoitu, see tähendab kalori- ja süsivesikurikkaid ning rasvaseid toite, peaks vältima. Loomulikult söön ka mina vahel näiteks lennujaamas hamburgerit, aga seda mitte tihemini kui korra kuus. Head toidud on kohupiim, kana, kala, liha, jogurt, keefir – tervislikud Eesti söögid on minu menüüs päevast päeva.

      Mu hea abiline on Mihkel Zilmeri raamat “Normaalne toitumine”, kus on ka retsepte. Toit on tugevaks saamise üks vahend, kuid imesid pole sellelt vaja oodata. Ja trennita ei paranda tulemusi ei jõujoogid ega mingid pulbrid.

      Õhtuti olen ettevaatlik kõikvõimalike tärklist sisaldavate süsivesikurikaste toiduainetega. Ma ei söö õhtuti saiakesi ega komme. Et ma komme ei söö, siis hambaarsti juures olen käinud vist neli-viis korda elus. Midagi tõsist pole olnud, vaid mõni plomm on pandud.

      Üks

Скачать книгу