LITMIR.BIZ

      Nii langetabki GITIS-e eesti stuudio otsuse, et kallis kursusevend Rein Aren tuleb koolist välja heita. Põhjused: õigeaegselt mitteilmumine õppetööle, vähene edukus teoreetilistes ainetes, haiguse simuleerimine ja joomine. Harry Karro: “Kui oli Areni väljaviskamine, mida tegid omad poisid, siis see kivi läheb nii Vello Rummo kui Kiisa kapsaaeda. See oli põhiliselt nende ettevõtmine. Teised tõstsid lihtsalt kätt. Aga miks Aren välja visati? Ta jäi kooli tervelt kuu aega hiljaks. Just enne jäi täpselt kuu aega hiljaks Voldemar Panso, kes ütles, et tegi tööd, kuna raha on õppimiseks vaja. Pansole anti Stalini stipp. Õppejõud ütlesid meile, et ärge tehke niisugust lollust, et Areni välja viskate. Aga läks millegipärast teisiti.”70

      Kursusevanem Vello Rummo ja komsomoliboss Kaljo Kiisa juhtimisel ja kaastudengite nõusolekul saavutatud karm otsus jõuab rektoraati ja on täitmiseks. Otsust ei suuda muuta ka Ilja Sudakov ja Voldemar Panso, kes laidavad Areni väljaheitmise maha. Ilmselt ei mahtunud Areni ere isiksus neisse raamidesse, mis gitislased olid ise endi jaoks seadnud. Küllap oli Arenis kangekaelsust ja hoolimatust. Kuid teisest küljest torkab silma seegi, et stuudio oli oma formaalseteks ja ilmselt ka tegelikeks liidriteks saanud inimesed, kelles oli küllaga süsteemikuulekust. Kas on Kaljo Kiisal süüd Rein Areni väljaviskamises? See on segane asi, milles lõplikku tõde ei õnnestu kunagi selgeks saada. Seda lugu mäletatakse väga erinevalt. Näiteks Arvo Kruusemendi mäletamist mööda pidi Aren GITIS-e pooleli jätma oma haiguse tõttu. Kuidas selle Areni väljaviskamisega ka ei olnud, ilmne on, et GITIS-e aja Kaljo Kiisk oli teistsugune mees, kui teda tundsid kolleegid Tallinnfilmis. Hiljem ei kerkinud kunagi isegi küsimust, kas Kiisk on kellegi suhtes vääritult käitunud. Ta hoidus inimestele halba tegemast, kuid lisaks sellele oli tal veel teinegi põhimõte – ta püüdis ametlikes olukordades mitte esile tükkida. Ja Stalini aja kollektiivides võis printsipiaalsuse mittenäitamine tähendada esiletükkimist. Neil GITIS-e aastatel andis endast eriti tugevasti märku minevikuhirm, mis ähvardas Kaljo Kiiska repressioonide hammasrataste vahele sattumisega…

      Rein Aren pääseb pärast Moskvat Draamateatrisse ja saab pearollide näitlejaks. GITIS-e aegade vimm, kui seda üldse oligi, ei takista tal tegemast koostööd Kiisaga, nende loometeed ristuvad tulevikus korduvalt nii teatrilaval kui filmikaamera ees. Küll aga räägib see episood GITIS-es valitsenud vaimsuse laadist. Grigori Kromanov: “Hiljuti sattusid mu kätte Moskvast emale saadetud kirjad. Imelik tunne oli neid üle lugedes. Neis oli kõik tuttav, aga ometi kuidagi kauge ja isegi võõras. Nagu neid oleks kirjutanud keegi teine. Palju oli sellist, mida ma enam ei mäletanudki. Sealhulgas mõte, mis kordus tookord kirjast kirja: me tahame luua oma teatrit. See oli meie unistus. Selle mõttega elasime kõik need aastad. Aga nagu teada, need lootused läksid luhta. Ja ometi ma arvan, et unistustest oli kasu. Need ühendasid meid, nende nimel olime nõudlikumad enese vastu. Nüüd, tagantjärele mõeldes, tundub naljakana meie nooruslik üliprintsipiaalsus ja maksimalism. Kuid see oli ka kooliks, kollektiivsuse kooliks.”71