LITMIR.BIZ

Скачать книгу

jalutasime udu sees. Meie ümber polnud kedagi ega midagi. Ruum oli muutunud mõõtmatuks. Kartsin pidevalt kukkuda, ent ma ei teadnud, kuhu mul üldse kukkuda on.

      „Ma armastasin sind. Nüüd ma enam ei armasta. Ma tapan su. Täpselt nii nagu sina tegid seda minuga,” sõnas Heino. Ta võttis terava oksa ja hakkas seda mulle silma suruma. Võitlesin vastu ja ärkasin karjatusega. Olin metsas ja väljas juba ahetas. Kell näitas kolm öösel. Heitsin pikali. Kuidagimoodi suutsin uuesti uinuda. Heino mind enam ei rünnanud. Nüüd rääkis ta rahulikult. Aga mehel polnud silmi. Mitte kumbagi. Kuidas ta üldse midagi nägi? Ka mind?

      „Sina ja mina oleme igaveseks kokku pandud. Sa ei pääse minu eest kusagile. Mis sellest, et ma praegu laman ja kõdunen siin augus, kuhu sa mind matsid,” seletas Heino.

      „Ma pole sinu oma!” karjusin. „Ma kuulun endale!”

      Heino naeris ja tõusis õhku. Ta keerles mu pea kohal. Korraga tuli kusagilt Leili ja käskis Heinol ära minna. Mees kaduski, aga ma kuulsin, et ta lubas veel tagasi tulla. Ma ei saa enam kunagi olla üksinda, sest ta on alati koos minuga. Leili vaatas mind ja viskas mulle oma lapse.

      „Võta ja hoia teda, kuigi sa mind pole hoidnud,” käskis tüdruk.

      Võtsin lapse vastu ja nägin ehmatusega, et hoidsin süles ainult plastnukku, millel polnud samuti silmi. Nuku roosa nägu läikis vastikult ja tühjadest silmakoobastest voolasid pisarad.

      „Võta oma laps!” hüüdsin ehmunult ja viskasin nuku Leilile tagasi.

      Uniselt hõõrusin silmi. Päike oli juba kõrgel taevas ja linnud vidistasid. Veidi toibunud, hakkasin ennast korrastama. Kell oli kümme hommikul. Kammisin juustest okkad välja, korrastasin riideid ja püüdsin näole inimlikku välimust anda. Mingil määral see isegi õnnestus. Ainult kõht oli kole tühi. Süüa polnud enam ka midagi. Kõik Mari kaasa pandu oli otsa. Raha oli siiski alles. Võtsin sealt viiskümmend krooni ja panin selle õlakoti taskusse meigikabi kõrvale. Loodan, et rohkem pole mulle tänaseks vaja. Olen väikese söömisega ja kartsas olemine oli harjutanud mind ka mitu päeva toiduta läbi ajama. Heitnud viimase pilgu oma ööbimiskohale, läksin tagasi maanteele. Märjamaa polnud enam kaugel. Pool tunnikest või veelgi vähem ja ma olen alevis. Kas minna juuksurisse ja lasta seal soeng teha, pea ära värvida, et mind ära ei tuntaks, arutlesin astudes. Targem oleks seda ikkagi ise teha ja siis soengut muuta. Mu juuksed olid juba ammu välja kasvanud ja neid oli tarvis piirata.

      Märjamaa oli tuttav. Siin olin ma koos Erikuga elanud ja käinud koos temaga jalutamas. Midagi keerulist polnud. Alevi keskele jõudnud, astusin toidupoodi. Kohe peatus mu pilk sigarettidel, kuid enne oli vaja söögipoolist osta. Panin õlakoti korvide alla riiulile ja võtsin ostukorvi ning läksin toiduriiulite vahele. Pean kokkuhoidlik olema, kordasin endale. Enamasti oligi hoolealuste viga see, et nad ei osanud rahaga ümber käia. Kui keegi külla tuli ja veidi raha andis või said nad oma pisukese invaliidsuspensioni kätte, siis raiskasid nad selle kohe ära. Ka mina olin invaliid, kuid mõttetu oleks hakata seda raha sotsiaalosakonnast nõudma. Kohe võetaks mul natist kinni ja viidaks tagasi. Võib-olla enam mitte Kernusse, vaid kusagile rangema režiimiga asutusse. Näiteks Ravilasse.

      Ostsin ka Õhtulehe. Tahtsin näha, kas mind otsitakse juba taga või mitte. Maksin kauba eest ja läksin poest välja. Alevi keskväljakul pidasin aru, kuhu edasi minna. Tuttavaid peale Eriku mul Märjamaal polnud. Sinna ei riskinud ma minna. Jalutasin koolimaja taha spordiväljakule. Istusin pingile ja vaatasin, kuidas paar poisikest platsil palli togisid. Olin oma esimest päeva täielikus vabaduses ega osanud sellega midagi ette võtta. Kuhugi polnud minna ja hinges valitses tusk. Mõtlesin veel Leili peale ja vaatasin moblast tema numbrit. Helistada enam ei julgenud. Poleks ka mõtet, sest ta ei usuks nagunii, et olen tema ema.

      Päike paistis üha palavamalt. Soe oli. Võtsin kilejope seljast ja panin selle kotti. Lugesin ajalehte, kuid seal polnud minust midagi. Põgenemisest ei olnud veel ajakirjandusele teada antud. Võib-olla loodeti, et tulen varsti ise tagasi. Ennegi oli nii juhtunud, et hoolealune kaob mõneks ajaks ära ja tuleb ise tagasi. Neli aastat tagasi toodi meile Kernusse kena kahekümnendates eluaastates tumedate juustega pruunisilmne naine, kelles võis aimata mustlanna verd. Ta oli tõesti ilus. Paljud meespatsiendid läksid tema pärast lolliks. Ka Heino, sest ta teatas mulle, et nüüd hakkab ta elama hoopis Angelikaga, nii oli selle pikasäärelise idioodi nimi. Aga loll oli ta tõesti. Ajas segast juttu, unustas nii oma nime kui ka vanuse ära. Hoolimata sellest, et ta võis isegi sealses raviasutuses ära eksida, lubati teda ikkagi ühe teise, veidi terasema hullukesega korraks Pärnusse käima. Sellel olid seal vanemad ja need pidid siis paar päeva kahe lapsemõistusega täisinimese eest hoolitsema. Kõik oli ilus. Sanitar saatis hoolelaused bussi peale ja ostis neile isegi piletid. Tüdrukud sõitsid minema. Vanemad helistasid, kui neiud kohale jõudsid ja kinnitasid veel kord, et kannavad haigete eest hoolt. Kolm päeva hiljem oli Angelika Pärnu avarustesse kadunud, seljas ainult päevitusriided. Nad olid terve perekonnaga rannas käinud ja seal Angelika jooksu panigi. Muidugi arvati, et lollike on kusagil vägistatud ja siis kas maha löödud või niisama hulkuma jäetud. Marika, kellega koos oli Angelika Pärnusse läinud, oli vait nagu sukk ja kordas ainult, et tema ei tea midagi. Alles kaks nädalat hiljem teatas Marika, et Angelika oli Pärnus mehele läinud, olevat rannast endale mehe leidnud ja koos sellega jalga lasknud. Üllatav polnud mitte see, et ilus naine endale mehe leidis, vaid see, et Angelika üldse rääkida oskas. Muidu oli ta pidevalt vakka ega teinud suud lahti mujal kui ainult söögilauas. Nüüd oli ta usaldanud oma hoolealusest sõbrannale sellise saladuse. Uskumatu!

      Korraldati laiaulatuslik otsing. Tegemist oli ikkagi inimesega. Kui Angelika siiski välja ei ilmunud, loobuti. Ta kanti kadunud isikute nimistusse ja jäeti saatuse hooleks. Kui juhuslikult kusagilt leitakse kondid ja suudetakse tõestada, et tegemist on Angelikaga, on kõik korras, kui aga mitte, pole ka midagi katki. Lihtsalt elas üks kaunis debiilik, kes ühel päeval kadus ja kõik. Kaks kuud hiljem ilmus Angelika ise välja. Tuli lontsides hooldekodu juurde ja astus sisse nagu oma koju. Ta ei rääkinud midagi, ainult istus esikus toolil ja nuttis. Varsti selgus, et ta ootas last. Muidugi ei lasta hoolealustel sünnitada ja Angelikale taheti teha aborti. Naine läks sellest täiesti segaseks. Ta jooksis hooldekodust minema ja kadus mitmeks päevaks. Lõpuks toodi ta tagasi. Angelika oli üsna lähedal võpsikus ennast oma kleidiga üles poonud. Nii palju mõistust tal ikkagi oli, et oskas kleidist köie teha ja ennast selle otsa riputada. Mõtlesin siis, miks ta nii tegi. Küllap oli Angelika kogu oma lapseliku mõistusega tollesse mehesse armunud ja tahtis ka tema last. Ta kannatas. Kes ta lapse isa oli, seda me teada ei saanudki, sest küsida polnud enam kellegi käest. Angelikast sai üks nimetu haud surnuaial, mis varsti unustatakse. Ja seal puhkas tema kehas ka tema lapsealge. Kurb, kuid…

      „Kas sul suitsu on?” küsis habetunud näoga mees.

      „Ma ei suitseta,” valetasin, sest iga kaltsakaga ma sigarette jagama ei hakka. Ometi oli ka mul endal just praegu kange tahtmine suitsu teha, kuid pidin kannatama.

      „Nojah,” mühatas umbes neljakümne viie aastane mees ja istus pingile. Otse minu kõrvale. Nihutasin ennast kaugemale. Vaevalt ta mind puudutada julgeb, aga ebameeldiv oli ikkagi. Kartsin.

      „Mida sa tahad?” küsisin tõredalt.

      „Midagi. Lihtsalt istun,” pomises mees ja võttis põuest suure õllepudeli. „Kas sa õlut tahad?” küsis ta minu käest.

      „Kas ma paistan selline välja, nagu hakkaksin ma iga pätiga kohe õlut jooma?” torkasin ja ehmatasin ise. Ta võib vihastada ja mind lüüa. Kuidas ma ometi julgesin?

      Mees vaatas mind kissis ja punetavate joodikusilmadega.

      „Ei paista. Ma nägin, et sa istusid siin üksinda ja nukrutsesid. Märkasin, et tegid ka suitsu, kuigi mulle ütlesid, et sa ei suitseta, ja tahtsin sulle seltsiks tulla. Mul hakkas sinust kahju. Oled sihuke habras ja kuidagi õnnetu, nagu viga saanud liblikas. Silmad on sul ilusad suured, aga väga kurvad. Miks sa nukrutsed, tüdruk?” rääkis mees.

      Mu silmad muutusid niiskeks. Mees oli küll joodik, kuid ta rääkis minuga nii ilusti. Heino ei teinud seda kunagi. See, et ta mulle lilli tõi, oli suur asi. Tavaliselt ta ainult sõimas ja nimetas mind rääsitud litsiks. Eks ma tema meelest olingi. Mingi

Скачать книгу