LITMIR.BIZ

Скачать книгу

vihast, mis kobrutas vahuna üle ääre, märkas ta ennast haletsedes, kui pagana üksi ta on.

      Miks, põrgu päralt, pean ma alati sellele järsakule sõitma? Tahtmatult, hajameelselt…küsis Skeet enselt. Nii oli ta selle kuu jooksul juba tosin korda sinna üles kihutanud. Kord leidis end järsaku servalt. Oma kolmkümmend meetrit vabalendu oli all ja meri ja kivid… Siis äkki ta taipas, et vaid üks ettevaatamatu samm ning ta kukubki alla. Ta värises üleni, kui sealt eemale astus. Ja mõtles Markile, kaua istudes maas, seljaga maailma serva poole.

      „Ei, ma ei tule veel. Mul on siin mõni asi tegemata. Sinagi poleks pidanud minema. Anna mulle andeks, nii kukkus välja.” Ta rääkis seda iseendale, kujutledes vaimusilmas kukkumist kuristikku. Seda polnud tõesti tarvis. Ja Mark oleks võinud edasi elada. Noor ja loll nagu ta oli, ometi sõber…

      „Neetud!” karjus Skeet, teades, et on pimedal teel üksi ning tsikli hääl summutab tema karjed. „Neetud! Olge te kõik neetud!”

      Aga äkitselt viha vaibus, hinge pudenes rahu. Selline, kõike andestav, pime ja kurt kurjuse suhtes. Pimedus oli hea. Ta armastas seda. Skeet mõistis Dixonite tundeid. Andestas Lisale ja pisut iseendalegi. Rahunes peagi, nähes küla ja selle keskel tuttavat maja. Elupuuhekk oli ümber. Ei võrku ega väravat. Seal elas lapsepõlvesõbranna, tüdruk, kes Martinit alati kaitses ja toetas, kui see hädasse jäi. Melly parim sõbranna, kellega Skeet kunagi lühikest aega oli ka käinud. See oli ammu. Iseloomud või miski muu ei klappinud, ent nad jäid kõigele vaatamata sõpradeks, nii kauaks kuni… Siiski aimas Skeet, et Chloe südames lõõmab endiselt tuluke. Vaatamata Marco Caseyle, kelle käevangu Chloe habras kogu sugugi ei sobi.

      Ometi hoidus Chloe´gi nüüd Martinist eemale. Nad polnud suhelnud, selleks polnud vajadust. Martin oli liialt ametis oma üksindusega, tööga… Chloe olekust luges ta välja samasugust tõrjumist nagu kõigi teiste puhul ning isegi ei üritanud sõbralikke suhteid kuidagi taastada.

      Vaevamata seekord oma pead tagajärgedega, jättis Martin tsikli teeservale seisma. Suundus Riggside maja poole. Koer haukus. Ta ootas, kuni see rahuneb. Skeet teadis täpselt, kus asub Chloe magamistoa aken. Teadis, et ei eksi. Ketikoer jäi teisele poole maja ega märganud tema hiilimist. Oksake praksatas talla all. Aken oli pime.

      Jäädes ise vargsi nurga taha, koputas ta sõrmenukkidega akna pihta.Toetas selja mugavalt vastu seina. Huvitav, kas Chloe võtab vastu pudeli, mis mulle nii närvidele käib,mõtles ta, – või ajab temagi külalise minema?

      Koputas teist korda. Krabin ja sammud toas näitasid, et tüdruk on ärganud. Aken lükati avali. Chloe Riggsi heledad juuksed olid õlgadel laiali ning pitsiline öösärk jättis nähtavale kehakontuurid.

      Oma poolteist aastat polnud Skeet selle akna all seisnud. Lasi nüüd plikal enesel arvata, kes võiks pimeduses hiilida.

      „Marco!? Oled see sina, Marco?.. Jestas!” Chloe kattis kiljatades suu käega, kui seina äärest astus eemale pikakasvuline, tuttav siluett. „Skeet? Püha jumal!” Chloe hääl katkes. Õnneks ei küsinud ta, mida Skeet siin teeb või mida ta tahab. Kuid Martin tundis õhus seda küsimust, mis valjult ütlemata jäi. Igaüks küsis nii ja selles küsimuses oli hirm. Varjatud või avalik, ent alati tajutav.

      „Ma ei tulnud sind tapma, Chloe, ma tahtsin sind lihtsalt näha.Tere siis.” Noormehe hääl oli vaikne, peaaegu sosin, täis pettumuse kibedust.

      „Tere,Skeet, rõõm sindki näha!” naeratas tüdruk kergendusega.

      „Rõõm? Vaevalt küll. Sa kardad mind nagu kõik teisedki.”

      „Sa eksid. Ma ei karda sind sugugi. Sa ilmusid lihtsalt ootamatult. Ma olin kindel, et see on Casey. Sind ei osanud ma oodata.”

      „Nüüd siis nägid,” ühmas Skeet ja pistis käe põue. Nii ei tulda tüdruku juurde liksipudeliga. Aga äkki oli ta kõigest tüdinud ja väsinud. Käsi põues peatus, kui Chloe mahedalt küsis:

      „Midagi on kehvasti, Skeet? Sa näed välja üsna tujutu.”

      „Ma… jah, tulen Dixonite juurest.” Ta siiski võttis pudeli põuest ning ulatas tüdrukule. „Näe, arvasin,et viin neile lepituseks, aga…”

      „Sind visati välja, eks?”

      „Just nii.”

      „Aitäh!” Naeratus püsis Chloe huulil ja see oli Martini arvates kena. „Tule sisse! Ma leian mõne pitsi ja…”

      „Ma ei taha.”

      „Tule! Sa rumal! Miks sa läksid neid torkima? Ole sina ise ja ära tee teistest väljagi!”

      „Sul on hea öelda! Kõik peavad mind endiselt mõrtsukaks. Kuidas sellega elada, ma ei tea,” tunnistas Skeet õnnetult. Ent siiski järgnes Chloe´le. Astus aknalauale ning hüppas tuppa vaikselt kui kass. „Kus su vanemad on?”

      „Magavad ilmselt. Nad teavad, et Marco käib siin. Neid ei huvita.”

      „Loodan, et nad ei märka, kes siin täna on,” pomises Skeet arglikult. „Ära põe!” Chloe puhkes lausa naerma. Pani seinalambi põlema. Leidis kapist kaks tillukest pitsi. „Sa pole varem kunagi kõhelnud, kui midagi tahtsid.”

      „See neetud aasta… See on mind muutnud. Ehk olen ma argpüks.”

      „Ei, julge kutt ei muutu iial araks!” naeratas Chloe enesekindlalt.„Sa oled lihtsalt ettevaatlik. Elu on sind kõvasti räsinud.”

      „Need on parimad sõnad, mida ma kuu aja jooksul kuulnud olen,” muigas Skeet, pudelist punast, lõhnavat sisu pitsidesse valades. Istus siis voodi servale ja silmitses tüdrukut, kes kahvatu lambi valguses hommikumantlit selga tõmbas. „Ära pane seda, ole nii,” palus ta härdalt.

      Chloe raputas pead, tõmbas vöö tugevasti ümber.

      Skeet Martin ohkas.

      „Millal sul Marcoga see… romaan algas?” küsis ta ettevaatlikult.

      Chloe´ile meeldis kadedus, mida mees enda arvates osavalt uudishimu taha üritas peita.

      „Tahad ausalt? Siis, kui sind ära viidi. Ära arva, et ma sind ei igatsenud. Lihtsalt arvasin tookord nagu kõik teisedki, et sa tegid tõesti Markile otsa peale. See kõik oli nii hirmus… Lisaks oli teil ju paras tüli selle Fanny pärast. Mul polnud vähimatki põhjust sind ootama jääda.”

      „Ja nüüd arvad, et olen süütu või?” imestas Martin.

      „Kui sa suutsid kohtus puhtaks jääda, siis ei saa keegi sind enam süüdistada. Rääkigu kurjad keeled mida tahavad. Sa lihtsalt jäid võmmidele jalgu.”

      „Miks sa arvad, et ma poleks võinud teda tüli käigus tappa?”

      „Sest ma ei usu seda. Sa oled liiga aus.Sa poleks suutnud nii kaua valetada.”

      „Näib,et sa oled minust päris heal arvamusel,” oli Martin nüüd meelitatud.

      Chloe naeris.

      „Mu arvamus ei muutunud isegi siis, kui sa Fanny või Mellyga käisid.”

      „Ja mina, rumal, pole sinust osanud hoolida. Anna andeks, Chloe, see on nii keeruline.”

      „Ma tean, Skeet, ammu antud. Joo parem liksi, et su elu taas joonde saaks!”

      Nad lõid klaasid kokku, vaadates teine-teisele silma ja võtsid mõlemad lonksu.

      Lõpuks saabus sellelgi päeval hetk, kus Martini hinge imbus tõeline rahulolu. Lõpuks ometi kohtas ta inimest, kes pole unustanud, missugune oli ta enne juhtunut. Ja kui pudel otsakorrale jõudis, soovis Skeet vaid üht, et Chloe jääks purju ja unustaks oma neetud Marco ning laseks lõdvemaks kollase hommikumantli vöö. Ja kuna tüdruk teda nii avameelselt imetles, lootis Skeet siiralt, et talle lubatakse väikest hellitust. Ühtäkki oli ta selles peaaegu kindel ja tahtis rohkemgi. Kuid niipea, kui kätt sirutas, tõmbus Chloe temast eemale.

      „Ära unusta, kellega ma nüüd käin, Martin!”

      „Ei unusta,” ühmas Skeet pahuralt ja irvitas siis äkki: „Aga ma olen su Marcost tugevam.Tahad ehk kihla vedada?”

      „Marco

Скачать книгу