LITMIR.BIZ

Скачать книгу

su käsi…”

      „Ah see või? Nojah, tühiasi. Veidi valus on,” valetas Martin nina kirtsutades. Talle ei meeldinud haletsus, see mõjus alati halvasti. Ausõna, ta ei julgenud oma kätt vaadata, vaatas aina kõrvale.

      „Kas…nuga või?”

      „Jeah,” Skeet noogutas ainult.

      „Püha jumal! Tule tuppa valguse kätte, vaatame, kui hull see asi siis on?”

      „Melly?”

      „Mis on, Skeet?” Melly Archer, olles valmis tuppa kiirustama, pöördus tagasi.

      „Miks peaksid mind poputama?”

      „Sest…” Nad vaatasid ühtäkki teine-teisele silma ja neis pilkudes oli tõde. „Tule!” Melly haaras Martini vasakust käest ja tõmbas vägisi endaga kaasa.

      „Igal juhul oled sa jälle tükiks ajaks töövõimetu,” lohutas Melly oma hoolealust, surudes teda vägisi toolile istuma. Aitas noormehel jope seljast. Selle parem varrukas oli hullusti verine, õlavarrel paras lõigatud auk. Skeet kiristas hambaid ja vandus ropult kogu selle protseduuri ajal. Aga seljas oli veel ka särk, mille elupäevad olid nüüdseks loetud. „Kas lõikan katki või võtad maha?” küsis Melly, haarates juba laua pealt käärid.

      „Lõika, ma ei kannata seda teist korda välja.”

      Nüüd oli Melly kord oiata ja vanduda, kui ta pidi oma käed veriseks tegema. Lõikas terve varruka pealtpoolt haava ära. Haav ise oli kitsas lõigatud triip ja veritses veel tublisti. Igal juhul oli see sügav. Sinise särgi varrukas oli verest läbi imbunud.

      „Seda tuleb kohe õnmmelda, Skeet! Kohutav! Siin ei aita sidumisest.”

      „Eks siis õmble.”

      „Ei, mina ei ole ju arst. Sa pead haiglasse minema!”

      „Ja selgitama kõigile, kuidas ma Faehley õue peale ronisin?”

      „Martin, sa pead!”

      „Olgu, olgu. Ära karju, mul on halb olla. Seo see raibe kinni!”

      Melly siduski. Puistas haavale pulbrit, mis pidanuks verejooksu peatama, sidus nii hästi kui vähegi oskas.

      „Kus su vanemad on?” küsis Skeet, kui Melly sidemele viimase lihvi andis.

      „Läksid paariks päevaks koos Faehleydega puhkusele. Nad tulevad homme õhtul. Sul vedas.”

      „Et oskasin just täna nuga saada või?” turtsatas Skeet.

      „Aitäh, et sa mind ära päästsid,” ütles Melly kogu südamest.

      „See… noh, polnud nii mõeldud, ” vabandas Martin tagasihoidlikult. „Ma isegi ei teadnud, et sa seal oled.”

      „Nii ma arvasingi. Sa tahtsid lihtsalt Jimmyle kesta peale anda.”

      „Seda kah mitte. Tahtsin rääkida, aga kuna ta mind enamasti ligi ei lase, siis polnud mul valikut.”

      „Nüüd siis said südame pealt ära?”

      „Ei saanud. Tühi jutt oli. Ma pean veel kõik läbi mõtlema.”

      „See on küll uudis, et mehed ka mõelda oskavad!” naeris Melly äkki pilkavalt ja Skeet naeratas vastu:

      „Mõnikord veidi. Enne kui rusikad sügelema hakkavad.

      Melly raske ohkamine kõlas täiesti lootusetult.

      Hommikul oli skeet Martin varakult arsti juures, nagu kästud, ja lõikehaav õmmeldi kinni. Arst soovitas tungivalt pöörduda politseisse, kuid Skeet oli niikuinii kindel, et seda ta ei tee. Tal polnud vähimatki tahtmist üldse veel kunagi elus võmmidega rinda pista. Tema kaotus oli olnud liiga täielik, et seda uuesti proovida tahaks. Nii ta ütleski tohtrile, et leppis juba noakangelasega ära, et see, mis juhtus, oli pigem õnnetus ja… suundus bussiga tagasi koju. Käsi valutas. Ta ei tahtnud tsikli juhtimisega haavatud kätt üle pingutada.

      Asi oli tegelikult leppimisest kaugel.

      Samal õhtul ilmus ukse taha vanaperemees Faehley ise ning sõimas tal ametlikult näo täis. Lubas hüvastijätuks veel ka luud- kondid ära murda, kui Skeet peaks veel kordki Jimmyt näpuotsaga puutuma.

      Sünge näoga kuulas Martin tema jutu lõpuni ning lõi siis ukse Faehley nina ees pauguga kinni. Mr. Faehley jäi ukse taha, sest nii oli rahulikum.

      „Sa veel maksad selle eest, sa häbitu tõbras!” karjus vanamees igaks juhuks, kui Skeet juba köögi poole läks.

      Äkki oli kõigest rohkem kui villand. Kogu sellest räpasest elust. Külast, mis vaenlasi otsast otsani täis. Minevikust ja kuulsusest, mis pole mitte midagi väärt. Vandudes ropult tervet Faehleyde suguvõsa, lõhkus Skeet äsja külmkapist võetud õllepudeli, virutades selle kogu jõuga vastu seina puruks ning vaatas siis raevust hingeldades, kuidas vahutav jook tapeeti mööda alla voolab.

      Pool tundi hiljem teadis Skeet täpselt, et tal on Jim Faehleyle veel nii mõndagi öelda. Aga just siis, kui ta arvas, et suudab juba rahulikult mõelda, helises äkki telefon.

      Skeet haaras laua pealt mobiili.

      „Jah?” Tema hääletoon reetis viha, mis hinges ikka veel pulbitses.

      „Tervitus! Jimmy siinpool.” See veel puudus!

      „Sa, siga! Sa julged veel mulle helistada või?” röögatas Martin. „Ma löön su maha, raisa! Oota vaid, kuni jälle kokku saame!”

      „Pea nüüd, pea! Ega ma julgekski, aga ma kuulsin praegu, et paps käis sinu juures! Käis või?”

      „Tänan muretsemast. Jah, ta käis siin. Mis sul sellest?”

      „Ega sa talle ei rääkinud? Ma mõtlen… tead küll, mida.”

      „Minul pole su vanamehega pistmist. Ta ütles, mis tal öelda oli ja ma lõin ukse kinni. Mul on kõrini, et iga pask mind sõimama tuleb!”

      „Anna andeks, sõber. Ta tegi sellest hirmsa skandaali. Mina teda ei ässitanud, ausõna!”

      „Ega sa unustanud talle mainida, et lõikasid mu käe lõhki?” urises Martin.

      Jim hakkas naerma.

      ” Tõesti või? Ära põe! Mul on kümme tuhat sinikat. Sinagi polnud eriti armuline. Mul on ometi õigus ennast kaitsta!”

      „See polnud enesekaitse moodi,” arvas Skeet pahuralt. „Sina ründasid mind esimesena.”

      „Ja sina tungisid minu eravaldusse ning hakkasid ähvardama!” nähvas Jim vastu. „Seega on viik. Aga üldiselt ma ei tahtnud sind haavata, tahtsin vaid hirmutada…”

      „Ütle otse välja, et tahtsid mind tappa. See oleks sulle mitmeti kasulik.”

      „O-hoo, tõsi või? Selle peale poleks ma tulnudki!” hakkas Jim irvitama ning äkitselt tegi oma pakkumise: „Kuule, ma maksan sulle mõne tonni ära.”

      „Millal?”

      „Tule laupäeva õhtul mere äärde. Saame järsaku all kokku.”

      „Kas sa paremat kohta ei oska valida?”

      „Mind see koht ei häiri.”

      „Mind igatahes küll.”

      „Oma viga. Nii, et oleme kokku leppinud?”

      Skeet mõtles kaua, talle ei meelinud see koht. Talle ei meeldinud ka Jimmyt usaldada.

      „O.K.,” nõustus ta lõpuks vastumeelselt, sest paremat kohta ei suutnud ta isegi välja pakkuda.

      „Ilus!” Ole kell 11 kohal. Ma ei taha, et keegi meie kohtumist pealt näeks. Saad ju aru küll…”

      „Saan. Ole rahulik. Ma tulen sinna kui vari ja sinul olgu raha kaasas.”

      Laupäeva õhtuni oli veel küllalt aega. Miks just laupäeval? Kas seepärast, et pühapäeval toimuvad kauaoodatud pulmad?.. Skeet ei viitsinud selle üle pead murda. Miks just pulmade eelõhtul? Ta oli kõhkleja.

Скачать книгу