LITMIR.BIZ

Скачать книгу

valus, kuni ta ükskord sulle vastu vaatab. Kuratlikult valus. Aga siis äkki enam ei ole. Tuleb leppida. TULEB leppida, saad aru? Ma ei saa midagi teha.”

      „Sul on õigus,” nõustus Jesse. „Ma ei teadnud, et sa nii filosoofiks oled muutunud.”

      Skeet ei vastanud. Alles tüki aja pärast jätkas ta pihtimist:

      „Lapsena käisin alati siin ennast rahustamas. See oli minu oma puu. Rääkisin talle kõigist muredest. Ta kuulas mind nagu tõeline, ei, nagu kõige tõelisem sõber. Vanemad ei mõistnud, nad ainult tegid näo, et mõistavad.” Ta vaatas tänulikult vana jändriku, poolkuivanud männi poole. See seisis püsti ainult trotsist, paljad juurikad maad mööda laiali. „Ükskord tahtis paps selle maha võtta. Ma olin siis alles päris laps, võib-olla üheksane või nii. See oli ainus kord, kui ma hüsteeriasse läksin. Lõpuks sai ta aru, et see puu on mulle tähtis. Siiski ei mahtunud talle pähe, et see puu on mu sõber… See on MINU puu!”

      „Aga…aga mis siis, kui NEMAD selle maha võtavad?” küsis Jesse, osutades peaga orus asuva talu poole.

      Skeet kehitas rahulikult õlgu.

      „Siis võtan kõik sinu pakkumised vastu ja lähen vangi tagasi.”

      Jesse Marlow ahhetas õuduses.

      „Ära ole loll, ma tegin vaid nalja!”

      5. Kiskja

      Skeet Martin oskas tabada juhust.

      Nädala lõpus sai ta kätte oma kuupalga. Mustalt – otse taskusse – pool. Teine pool ametlikult koos kõigi mahavõetud maksudega. Esimene pool teisest tublisti suurem.

      Sel korral käis Skeet enne kodust läbi ning tuli siis jalgsi kõrtsi juurde, et juua Vicky Millani seltsis kannu head külma õlut ja süüa tema toitu.

      Õhtu oli ilus. Kevad lõi lõpuks täies hoos õitsele, õhk rõkkas lindude laulust. Ta nautis suve paitavat soojust, mida nii kaua oli oodanud. Käed taskus, jalutas mööda küla ainsat nimetamisväärset tänavat.

      Baari juurde jõudes nägi ta selle ees seisvat valget autot. See oli natuke tuttav ja samas ka mitte. Niisamuti kui too pikka kasvu nainegi „Honda” kõrval. Skeet tundis naise ära tolle pikkade, ruugete lokkide järgi: kunagine kooliõde, aastake Martinist vanem – Sarah Klenner oli tema nimi tookord. Nüüd teadis ta, et Sarah oli mõne aasta eest abiellunud ühe linnarikkuriga ning elab Carterville´i uhkeimate majadega rajoonis. Küllap eksis siia mõnele tuttavale külla. Tema vanemad olid ammu siit ära kolinud. Kindel on, et Skeet ei oskaks Sarah ´ga millestki rääkida. Nad polnud nii head tuttavad.

      See-eest räägiks ta meelsasti tüübiga, kes seisab Sarah kõrval, lobiseb rõõmsalt ega märka midagi, mis ümberringi sünnib.

      Ilmselt pole täna siin Mellyt, muidu paistaks tema vari kusagilt silma. Seega on Jim täna kaitsetu nagu kala pannil! Jah, Jim Faehley oli üksi. Martinile see meeldis. Sarah ei hakka vähemalt Jimmyt kaitsma. Tal peaks olema ükskõik.

      Skeet ei pööranud Faehleylt enam pilku. Viisakaks jäädes hiilis tasapisi lähemale. Täiesti siiralt tundis Skeet huvi Jimmy uute põgenemisvõtete vastu. Kuidas küll üritab vana semu teda seekord vältida? Parkimisplatsil baari ees seisis veel viis autot. Martin valis nende hulgast hoolikalt punase „Fordi” ning asus selle lähedusse. Vaatas kella ja tegi suitsu nagu ei huvitaks teda miski muu siin ilmas peale linnulaulu ja kevade.

      Tervelt viis minutit ei märganud Jim mitte kui midagi. Kuni tabas Sarah Klenneri huulilt salapärase naeratuse, mis ilmselgelt polnud saadetud talle. Veel taipamata ohtu, vaatas Jim üle õla, et näha, kellele oli see määratud ning luksatas ehmatusest: Juba jälle see mõrtsukas! Jälle seisab seal eemal Skeet Martin, kõver muie ja suunurgas suits. Seljas musta värvi T-särk ja selle peal nahkvest. Pikk, tõmmu, laiaõlgne. Ikka see tuttav mõrvari-pilk otse Jimmyle suunatud. Faehleyl hakkas natuke halb, aga näis, et Sarah oli lausa võlutud sellest kurjategijast.

      „Miks sa sellele mõrtsukale silma teed?” oli Jim hingepõhjani vapustatud. ” Kuula mind, Sarah, ole temaga ettevaatlik! Vaat kui tuleb ja teeb sul maja tühjaks!”

      „Ma pole kuulnud, et ta varas oleks,” imestas Sarah.

      „Oleks ta ainult varas, siis oleks see ju tühiasi. Sa kindlasti ei hooli ka sellest, et ta Dixoni ära tappis!”

      „Oh, jäta nüüd, Jim! Muidugi hoolin! See, mis Markiga juhtus, oli kohutav! Aga Skeet lasti ju vabaks. Miks sa ikka veel arvad, et just tema…”

      „Aga kes muu? See on ju ilmselge, et tema! Võmmid võiksid tal rohkem silma peal hoida, ta jälitab mind sest ajast saadik kui vanglast tagasi tuli! Täiesti hull kuju!”

      „Ligi kaks kuud? Ja sul õnnestub ikka veel elus olla?” irvitas Sarah. ” Näib nii, et see sarimõrtsukas on üsna saamatu! Sa tead ju kõnekäändu: Ära ärata tema tähelepanu! Seda kuulsin ma juba keskkooli ajal. Mida sa talle tegid, Jim, et ta sind jälitab? Te olite ju vanasti suured sõbrad!”

      „Mina?” Jim sattus segadusse. „Mina pole teda puutunud! Mul pole üldse temaga asja! Ma ei taha suhelda vangidega! Kust ma tean, mis luulud tal peas käivad?”

      „Jäta Skeet lihtsalt rahule. Sa ise ässitad teda enda vastu üles.”

      „Mismoodi?”

      „Sellega, et sa igal sammul temast halba räägid. Pea hoogu, enne kui see mõrtsukas sulle kolakat annab!”

      „Te, naised, olete ikka täiesti ära pööranud!” hüüatas Jim pahaselt. „Mis teil ometi viga on, et te kõik teda vahite, nagu lambad? Mis selles mõrtsukas nii erilist on? Isegi Melly kaitseb teda, justnagu oleks tal selle tüübiga ikka veel mingid suhted! Mis teile ometi sisse on läinud, et te vahite mingit vangi?”

      „Ta on kena,” ütles Sarah ning vaatas seejuures Jimmyt sellise pilguga, mis andis mõista, kui tähtis on mehe juures tema välimus. Kahju küll, kuid Jimmyl jääb seda vajaka. „Ära muretse, Jim, sinu Melly ei jäta sind maha. Aga ma saan Mellyst aru. Skeet oli ju tema lapsepõlvesõber, esimene arm ja kõik muu. Sellist ei saa unustada.”

      „Tänan sind, see oli suurepärane lohutus!” turtsatas Jim pahaselt. „Ütle nüüd veel ka seda, et pooled naistest petavad oma meest mõne lapsepõlvesõbraga!” Ta oli närviline ja närvilisemaks aina muutus. Selle võrra, kuidas aeg läks, aga Skeet Martin ei mõelnudki ära minema hakata. Selle ainitine pilk pani Jimmyt peaaegu sügelema. Läheks ta ometi ära, läheks ometigi minema!..

      „Ei, see pole küll päris tõsi. Aga… kena oli sinuga juttu puhuda, Jim, mul on aeg nüüd koju minna.”

      „Nägemiseni.” Jimmy mõistus otsis kõige kergemat väljapääsu. Ta oli küllalt ammu märganud, et Skeet ei julge teda rahva ees puutuda. Aga all baaris on täna palju rahvast, seega on see hetkel kõige turvalisem koht. Võib-olla leidub varsti ka parem väljapääs sellest olukorrast.

      Niipea, kui Sarah Klenner autosse istus, et lahkuda, suundus Jim tagasi baari. Kuigi ta oli sealt alles hiljuti tulnud, soovides minna rahulikult koju, ei julgenud ta seda nüüd teha. Ta pelgas läheneda omaenese autole, sest siis poleks enam Martini käest mingit pääsu. Ta pidi mõtlema hoolikalt läbi iga sammu, enne kui selle lõpuks astus. Shaakal ei pööranud temalt pilku.

      Ta peitis end rahva sekka, leti äärde, nii näoga ukse poole kui vähegi sai. Samas püüdis välja näha hästi rahulik ning muretult meestega juttu ajada, nagu ei häiriks teda siinilmas miski. Aga, nagu kiuste, ei osanud ta nüüd valida teemat ega teistega sujuvalt kaasa minna. Ta aina puterdas ja noogutas teistele kaasa, vilksates samal ajal aina ukse poole vaadata. See, et ta ei suutnud käituda niisama sundimatult, nagu nägi seda tegemas Martinit, ajas teda veel enam närvi. Ta ootas trepist laskuvat siluetti. Ootas päris kaua, enne kui see lõpuks tuligi.

      Skeet Martin ei näinud välja ülbe ega kuidagi ähvardav. Nagu täiesti tavaline külastaja, kes kohtab kõrtsis eest sõpru, naeratas G.G. Maydile, kes istus lauas koos oma venna Brickiga. Noogutas leti juurde astudes ka Millanile ning kui avastas enda lähedalt Jimmyt, tegi üllatunud näo ja naeratas tallegi. Nii süütult ja

Скачать книгу