LITMIR.BIZ

Скачать книгу

oli Nõukogude Liidu rahvanäitleja Aleksei Popov, kes oli nooruses Stanislavski õpilane ja Moskva Kunstiteatri näitleja. A. Popov oli Moskva Punaarmee teatri asutaja ja selle kauaaegne kunstiline juht. See tulihingeline suurepärane inimene, Stanislavski tööde jätkaja, mitmete raamatute autor ja teatriteoreetik, pidas meile 7. juulil oma elu viimase loengu ning kuu aega hiljem ta suri. Õppejõududena režii ala oli meil tegev, võiks öelda, nõukogudemaa eliit, eesotsas muidugi Majakovski-nimelise teatri peanäitejuhi Ohlopkoviga. Majakovski-nimeline teater oli viimastel aastatel kujunenud üheks huvitavamaks ja iga selle teatri lavastus tõstis üles diskussiooni. Sellest oli tingitud ka see elav huvi, mis valitses meie hulgas Ohlopkovi kui näitejuhi loomingulise meetodi tundmaõppimise vastu.

      Osa kursuslasi töötas veel Vahtangovi-nimelise teatri peanäitejuhi Ruben Simonovi juures.

      Režii – Baratov

      Muusikarežii kunstiliseks juhiks oli Suure Teatri peanäitejuht, NSVL rahvakunstnik, kuuekordne Stalini riikliku preemia laureaat professor Leonid Vassiljevitš Baratov. Ta oli elu jooksul lavastanud nii Suures Teatris kui ka teistes teatrites palju vene, maailma ja nõukogude ooperi tippteoseid. Tal olid tohutu suured kogemused. Oma loengutes pühendas ta erilist tähelepanu tema enda poolt väljakujundatud süsteemile, kuidas panna laval massid liikuma efektselt ja väljendusrikkalt. Ta õpetas ooperit analüüsima. Ta andis palju tehnilisi ja praktilisi näpunäiteid, kuidas ooperidramaturgiat lahti mõtestada, kuidas lahtimõtestatu laval praktikasse seada ja kuidas koostada lavastuse plaan, andes sellega teoreetilise baasi.

      Tegime läbi praktilise analüüsi ooperitega „Vürst Igor“ ja „Carmen“.

      Professor Baratov viis meid ka Suurde Teatrisse praktikale. Suur Teater valmistus sel perioodil ette juba külalisetendusteks Itaalias. Ooperitesse viidi sisse uusi tegelasi, seati ümber misanstseene, pöörati tähelepanu, et need oleksid väljenduslikud ning efektsed ja pärast külaskäiku itaalia ajakirjandus kirjutaski, et itaalia vaatajat vapustasid vene ooperi Suure Teatri massistseenid. See oli ka mõistetav – itaallased panevad oma ooperites peatähelepanu solistidele ja pööravad massistseenidele vähem tähelepanu. Suure Teatri proovidel viibimine oli meile suur õppetund.

      Jossif Mihailovitš Tumanov

      Muusikarežiid õpetas ka veel Moskva Operetiteatri näitejuht professor Jossif Mihailovtš Tumanov. Mida see mees endast kujutas ja mis oli tema suurus, seda võite hinnata selle järgi, kui juhtusite nägema Moskva olümpiamängude ava- ja ka lõppkontserti. Need olid Tumanovi lavastatud. Grandioossed etendused, mis äratasid tähelepanu kogu maailmas. Tema on lavastanud kõik suuremad festivalid ja rahvusvahelise tähtsusega kontserdid NSV Liidus. Kui avati Kongresside Palee, siis tegi J. Tumanov sellel laval oma suurlavastuse „Don Carlos“. Kui 1961. aastal Kremli Kongresside Palee avati ja kongressi lõpetamiseks suur kontsert korraldati, millest võtsid osa kõik liiduvabariigid, siis selle esimese suurkontserdi lavastajaks oli professor Tumanov. Meid, oma õpilasi, võttis ta endale assistentideks. Viibisime ka kontsertkava koostamise juures. Tumanov küsis minu käest:

      „Noh, Lembit,“ ta kutsus meid kõiki eesnimede järgi, „kui teie seda kava koostaksite, kuhu te paigutaksite esinema Eesti NSV, kas kava esimesse või teise ossa?“

      Ütlesin, et kava teise ossa. Tavaliselt paigutatakse kava teise ossa ikka tugevamad esinejad ja ka kontserdilt lahkujail jäävad meelde ikka viimased esinejad.

      „Hästi, olen nõus, et teises osas, aga kas teise osa alguspoole või lõpupoole? Arvestage seda, et viimasena esineb kontserdil Gruusia.“

      See oli ka iseenesestmõistetav, et Gruusia esines viimasena, sest Tumanov oli ise ka grusiinlane.

      Ma ütlesin: „Paneme Eesti NSV eelviimaseks,“ ja Eesti NSV esineski eelviimasena. Eestit esindasid Tiit Kuusik ja meeskoor Gustav Ernesaksa juhatusel. Kontsert möödus suure menuga. Gustav Ernesaks ja meeskoor ning ka Tiit Kuusik solistina said tormilise aplausi osaliseks. Nii mul oli võimalus osa võtta Kremli Kongresside Palee avamiskontserdi kava koostamisest.

      Professor Tumanoviga töötasime läbi ja valmistasime ette Gershwini „Borgi ja Bessi“ lavastusplaani. See töö oli põnev ja huvitav. Gershwin ei olnud sel ajal NSV Liidus ei lubatud ega ka keelatud. Ooperi partituuri ei olnud NSV Liidus veel olemas. Üks armeenia üliõpilane tõi meile „Borgi ja Bessi“ klaviiri ja nii saime hakata seda ooperit analüüsima. Veidi aja pärast tegi Tumanov ettepaneku lavastada „Borg ja Bess“ GITISe õppeteatris üliõpilastega klaveri saatel. Meie, tema õpilased, olime talle assistentideks.

      Lavastus õnnestus ja seda etendati GITISe õppeteatris mitu aastat. Koostöös Tumanoviga valmis ka minul lavastusplaan „Borgist ja Bessist“.

      Kolmandaks tööks, mis Moskvas ette valmistati, oli Berthold Brechti ja Kurt Weili „Kolmekrossiooper“.

      Üks minu kursusekaaslasi, Aleksander Garelin, Moskva Operetiteatri näitleja, hea laulja ja näitleja, oli huvitatud näitejuhtimisest ja tuli GITISesse seda õppima. Sel ajal oli Operetiteatris töös „Lõbus lesk“, kus Garelin mängis kaasa peaosa.

      Tumanov viis meid Moskva Operetiteatri proovidele. Väga huvitav oli tutvuda Operetiteatri miljööga ja töökorraldusega.

      Režiiõppejõud

      Õppejõududeks olid meil kõik üleliiduliselt tuntud pedagoogid, teadlased, teatritegelased. Režiid õpetasid nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt Mossoveti teatri peanäitejuht Savadski, Satiiriteatri peanäitejuht A. Plutšek, Vahtangovi teatri peanäitejuht R. Simonov. Peale nende pidasid veel loenguid tegevuse analüüsist Moskva Kesklasteteatri peanäitejuht Maria Knebel, Moskva Draamateatri peanäitejuht M. Gontšarov ja professor N. Akuntšikov.

      Mina võisin iga päev kasutada kontsertmeistrit muusikateoste läbimängimiseks ja analüüsimiseks. Iga päev mängisin läbi ühe ooperi partituuri. Kontsertmeister tutvustas muusika omapära ja aitas analüüsida muusikat ja ka ooperitegelasi. Minu kontsertmeistriks oli endine julgeolekuministri ehk nn Beria estraadiorkestri dirigent, väikest kasvu punase peaga juut Kogan. Ta oli olnud väga hea dirigent, aga kui Beria kukutati, siis löödi laiali ka tema orkester ja dirigent saadeti Moskvast välja. Tal ei olnud Moskvas elamisluba, aga tema emal oli väike korter klaveriga. Siis peatus ta ema juures ja andis vabakutselisena klaveritunde.

      Kogan oli ka erakordselt laia haardega muusik ja briljantne, virtuoosne klaverimängija. Tema mängu oli nauding kuulata ja jälgida. Ta tundis ka väga hästi muusikadramaturgiat ja andis mulle mitmeid võtmeid, kuidas muusika sisu avada.

      Algul kuulasime n-ö teoreetilisi aluseid režii alal ja hiljem viibisime Moskva teatrites praktikal lavastuste väljatoomise juures. Nendeks lavastusteks olid Steini „Ookean“ Majakovskinimelises teatris Ohlapkovi lavastuses ja Arbusovi „Poeg“ Vahtangovi-nimelises teatris Simonovi lavastuses. Peale selle viibisime veel praktikal Satiiriteatris, Nemerovitš-Dantšenko ja Stanislavski nimelises muusikateatris, Moskva Estraaditeatris ja ka uues suures Kremli teatris.

      Teoreetiliste ainetena olid kavas esteetika, draama ja ooperiteooria, vene ja lääne klassikalise draama režii, meie ja rajataguste riikide kaasaegne dramaturgia ja režissuur. Siis veel etenduse kujundamine muusikaga, koostöö kunstnikuga, koostöö heliloojaga, näitejuhi koostöö kirjanikuga ja koostöö dirigendiga.

      Peale selle olid meil veel ette nähtud kohtumised tuntud kultuuri- ja ühiskonnategelastega. Kohtusime kirjanike Maljugini, Arbusovi ja Rosoviga – nad jutustasid oma loomingulisest teest ja lugesid ette oma käsikirjas olevaid näidendeid. Kirjanikud olid muidugi huvitatud, mida arvavad noored näitejuhid. Maljugini näidendi „7 km kõrvale“ ümber tekkiski elav ja mõtterikas keskustelu teose ideest, temaatikast ja kunstilistest kujudest. Vaidlus ja sõbralik kriitika oli kasulik nii meile kui ka kirjanikule.

      Kesklasteteatri peakunstniku Talolaigo ja ka Kunstiteatri peakunstniku Rondiniga tekkis huvitav diskussioon näitejuhi ja kunstniku koostööst teatris. Kunstniku kavatsus etenduse loomisel on väga tähtis ja oluline, tema osatähtsus etenduse loomisel on väga suur, sest kujunduses peab kajastuma ajastu epohh ja atmosfäär. Kunstniku looming peab lähtuma autorist ja ühilduma näitejuhi kavatsusega. Ka kunstnik peab olema omamoodi näitejuht. Ideaalne oleks see,

Скачать книгу