Аннотация

Romaani “Valge kuningas” jutustajahääl kuulub 11aastasele Djatale, kelle elu muutub jäädavalt päeval, mil kaks halli ülikonnaga meest ta isa minema viivad. Sellest hetkest peab Djata naabruskonna nolkidega kaklemise, radioaktiivse tolmuga kaetud platsil jalgpalli tagumise, esimese armumise ja relvasõbrast vanaisaga kasside tulistamise kõrval perepea rolli enda täita võtma ning püüdma sotti saada ka täiskasvanute maailmast. Ühel hetkel ääretult naljakas ja järgmisel õudusvärinaid tekitav “Valge kuningas” koosneb novellidest, mis illustreerivad tõetruult suureks kasvamise rõõme ja alandusi, moodustades tervikuna paljutahulise ja unustamatu portree elust ängistavas riigis, mis tegelikult võiks olla mis tahes endise idabloki maa. 1973. aastal Rumeenias sündinud ja 1988. aastal perega Ungarisse kolinud György Dragománi teine romaan "Valge kuningas" on pärjatud mainekate auhindadega ning tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde. Lisaks kirjutamisele tegeleb Dragomán aktiivselt ka tõlkimisega: ta on ungari keelde vahendanud Samuel Becketti, Irvine Welshi, I. B. Singeri ja mitmete teiste tuntud autorite loomingut.

Аннотация

Inglasliku huumori tulevärk eesti autorilt! Inglise klubis käivad vestlemas kaks härrasmeest, Alex ja Max. Millest nad ka juttu ei alustaks, ikka räägivad nad muudkui naistest – ning ühtaegu märkamatult iseendast. Ühtaegu enesekindlalt, naiste suhtes pisut üleolevalt. Samas peitub igas mahlases dialoogis peidus see, kuidas ilma naisteta poleks mehed need, kes nad on. Kui Kanal 2 vaimukad jutuajamised „Härrad abikaasad” Marko Matvere ja Andrus Vaarikuga ekraanile tõi, peitus autor Paavo Kivine alles Bartholomew Bergi varjunime taha. Esmakorselt on nüüd lugejatele nautimiseks “D˛entelmenid” oma originaalpealkirja ja tegeliku autori nimega.

Аннотация

"Joomahullu päevaraamatu" järg. Peategelane Juha Berg seikleb iharate naisreisijate, isesüttivate tiblade ja narkokurjategijate keskel. Kuhugi pole kadunud ka vanad joomavennad: idioodist rasvarull Kristian ja sõjahull sadist-pervert Mikael.

Аннотация

Tuntud humoristi Silver Alevi 53 humoreski sisaldav kogumik, mis pakub lugejale mõnusaid muigelisi vahepalasid kõikvõimalikel teemadel.

Аннотация

Juha Vuorineni päevikuvormis kirjutatud “Joomahullu päevaraamatu” sari on absurdne ja siiralt räme kolehuumor. “Mähkmelööve” jätkab sealt, kus saaga “Rasedusarmides” pooleli jäi. See on seinu sitapritsmetega tippiv ilustamata pilt ühe Soome isa elust nii selle headel kui ka kuradi halbadel päevadel.

Аннотация

Monument on Enn Vetemaa esimene proosateos ja avaldati esmakordselt Loomingu raamatukogus 1965. aastal. Peamine sõnum mida Monumendis esitatakse on enesemüümine ja selle kaalutletud hind. Jutu peategelane võtab asja kokku nii: "Peab ikka tõesti pururumal olema, et inimeste nõrkusi mitte ära kasutada! Ega me ju veel kommunismis ela! Ja pealegi võivad kohandumisel olla täiesti õilsad eesmärgid. Kohandumine, see on sport, kunst ja – teadus!" Kui nüüd mõelda ennast aastasse 1965, kus sula on lõppenud ja võimul on Breznev siis on ütlematagi selge, et raamatu avaldamine just päris libedalt ei läinud. 1966 aastal sai teos Moskvas ajakirja Druzba Narodov preemia mis kohaliku tsensuuri suu kinni pani ja raamat sai ilmuda. […] Üks vana mees mustas mantlis, suur ja tugev mees, silmitses monumenti eemalt ja astus siis mulle lähemale. See oli professor Toonelt. „Huvitav, väga huvitav…” ütles ta. „Kas te peate monumenti õnnestunuks?” küsisin ma tagasihoidlikult. „Ma ei vaata monumenti, vaatan teid, noormees!” „Mind?” „Teid. Huvitav oleks teada, misuke on teie enesetunne…” […]

Аннотация

Jim Ashilevi teine romaan, „Kehade mets“, räägib armastuse otsingutest. See on humoorikas lugu poisipõlve rämedusest ja õrnusest ning tundlik sissevaade häbisse, mis üksildusega kaasneb. Kireva karakterite galerii ja sooja fantaasiaga vürtsitatud romaan pöörab otsustavalt selja macho-stereotüüpsete armastuslugude klišeedele, ladudes ennastsalgava aususega kõik kaardid lauale ning tunnistades, et suurim eneseületus on jõudmine teise inimeseni. NB! E-raamatul on mahukad peatükid ja nende avamine võib seetõttu tavapärasest rohkem aega võtta.

Аннотация

Selle raamatu lühikokkuvõte võiks kõlada: 500 lehekülge puhast satiiri. Kirjutatuna kaheksakümnendate keskel on satiir loomulikult tollase ühiskonna aadressil (aru ma ei saa miks autorit pokri ei pistetud?), kuid tegelaskujud nagu demagoog, aktiivne loll, karjerist, pisikorruptant ja mõtteloid inimene on aktuaalsed tänagi. Ka lõualõksutaja tüüp, millised toona punaparteis suuga suurt linna tegid on igapäevased külalised meiegi meediapildis. Nagu lubatud sai: Satiir, kuid ei, tegelikult on tegemist ikka vägagi tempoka seiklusromaaniga mida läbib punase joonena tegelane justkui Ilfi ja Petrovi kelmiromaanist "Kuldvasikas" (millele autor ka vihjab). Kui me toome segaduse tekitamiseks mängu veel miljon rubla, natuke armastust, ja lubame, et romaanis näksatakse neidist rinnast ning et olulist rolli mängib ka labidas ja hullumajastki pole pääsu, siis usute vast küll, et igav see raamat ei ole! Mõnusat lugemist!

Аннотация

Naiadoloogia (näkiteadus) on meie fantastilise bioloogia üks seni vähem uuritud harusid. Kummatigi on viimasel ajal laekunud küllaldaselt andmeid selleks, et tõsisemalt läheneda näkiküsimusele. Välimäraja on raamat, milles kirjanik – ja ka tuntud naiadoloog – Enn Vetemaa püüab anda algajale näkiuurijale kõige elementaarsemaid teadmisi naiadoloogiasse süüvimiseks. Raamatut ilmestavad Heinz Valgu vägagi vaimukad illustratsioonid. [–] Nad vaikinud kaua. Seejärel tundnud näkk huvi, millal on siinkandis oodata järgmist sõjaveteranide kokkutulekut ning kas ka Madis sellest osa võtab. Vastuse saanud, suudelnud näkk endist võitlejat laubale ja lahkunud mere suunas. Kaldal pöördunud ta veel korraks, osutanud häbelikult, aga ka uhkelt oma silmapaistvalt õilsavormilistele rindadele ning küsinud: „Eks nad ju meeldi sulle, mo Madis…” [–]

Аннотация

„Asenduselu“ on provokatiivne, hingestatud ja kohati naljakas lugu läbikukkunud ajakirjanikust Slavast, kelle vanaisa palub tal teha mõeldamatut: võltsida holokausti hüvitusnõudeid vanadele Vene juutidele New Yorgis. Slava vanaisa „ei kannatanud täpselt nii nagu vaja“, et kvalifitseeruda hüvituse saajaks, mida Saksa valitsus holokausti üle elanutele pakkus. Aga ta on siiski kannatanud – juudina sõjas, alama kodanikuna Nõukogude Liidus, immigrandina Ameerikas. Niisiis? Kas tema lapselaps ei ole mitte „kirjanik“? Uhke Slava tahab immigrandina koogutamist seljataha jätta. Ainult et Ameerika unelm ei taha tal kuidagi täituda – Century, legendaarne ajakiri, kus töötades ta artiklite jaoks taustainfot kogub, ei oota temalt midagi enamat. Slava tahab küll olla laitmatu ja veatu ameeriklane – aga veel enam tahab ta olla kuulus ajakirjanik.