Аннотация

Eesti Ekspressi Raamat. Kalamajas sündinud ja üles kasvanud Eva Sergejeva on tüüpilise düsfunktsionaalse nõukogude pere noorim laps, pooleldi eestlane, pooleldi ukrainlane. Baltikumi pikkadest talvedest, kaasmaalaste flegmaatilisusest ja vene kogukonna vastu suunatud eelarvamustest väsinuna otsustab meie punapäine kaunitar ette võtta seikluse. Lõppude lõpuks on ta ju äsja lõpetanud keskkooli ja otsustanud leida metsiku armastuse väljaspool Tallinna. Nii saab Evast, sellest naiivsest tütarlapsest täiuslik kaaslane Irinale, et koos ette võtta nädalalõpureis Sankt-Peterburgi, kus tüdrukuid võtab vastu Saša – Irina internetisõber sotsiaalvõrgustikus Vkontakte. Tüdrukuid aitavad kohale meelitada VIP-pääsmed Dima Bilani kontserdile ja rohkelt bling-bling’i. Kahjuks ei lähe kõik päris plaanipäraselt. Tegelikult ei lähe üldse midagi nii, nagu algselt kavandatud: selgub et Saša on vanem, rikkam ja oluliselt enigmaatilisem, kui Eva ja Irina olid oodanud. Kui tüdrukud viimaks mõistavad, kes on kes selles vene süžees, võib taganemiseks juba hilja olla…

Аннотация

„Minu väga ilus eksiil Eestis“ on kauaoodatud teine tulemine 13 kuud tagasi trükivalgust näinud ja laineid löönud raamatule „Minu ilus eksiil Eestis”. Autor Joćo Lopes Marques arutleb siin Eestile omaste fenomenide üle, nagu kaubanduskeskuste populaarsus, massiemigreerumine Austraaliasse, chihuahua’d Luis Vuittoni kottides, noorte tööpuudus ning paranormaalsed nähtused. Müsteerium üha suureneb ega anna asu: autor ei tea ikka veel, mis teda Kalamajas hoiab. Joćo Lopes Marques on ajakirjanik ja stsenarist, kes on sündinud Lissabonis 1971. aasta augustis ja resideerib 2004. aasta maist Eestis. Endalegi üllatuseks on ta siin elades kirjutanud romaanid „Iberiana“, „Terra Java“ ja „Mees, kes tahtis olla Lindbergh“, millest viimane on juba avaldatud ka eesti keeles.

Аннотация

Teekond püramiidide maale on olnud teekond unistuste, aga ka iseenda juurde. See tee sai alguse, kui inglise filoloogia viimase kursuse tudengina reisibüroos töötades Egiptusesse jõudsin, aga see võis ka alata juba lapsepõlveunistustes igavesest suvest, Tutanhamoni kuldehetest ja kummalistest rahvariietest. Eluteekond siinpool maakera on kestnud viis aastat, õlg õla kõrval abikaasa Mohamediga, egiptlasega, moslemiga, saatjateks meie lapsed Nadiin ja Omar. Eestlasena egiptlaste seas, moslemina moslemite hulgas kutsun nüüd teidki selle tegeliku elu loori taha piiluma, kuhu ise kunagi nii väga kiigata tahtsin, et kummutada eelarvamused ja avardada maailma veelgi.

Аннотация

“Praktikaaruanne” on tegeliku elu sündmustel põhinev pöörane retk läbi 1990. aastate Eesti ajalehe- ja raadiotoimetuste. Minajutustaja kirjeldab oma meeleheitlikke ponnistusi uurivaks ajakirjanikuks saamisel ning sel ajal, kui ta otsib vastust küsimusele, miks kõik ikkagi nii läks nagu ta läks, joonistub tema jutustusest välja ainulaadne pilt ühest olulisest muutuste ajastust Eesti Vabariigis. See kõik kokku on korraga nii ülimalt naljakas kui ka lohutamatult kurb. “Praktikaaruanne” on kiires tempos lugemine, mis peaks paeluma nii neid, kes armastavad Dovlatovit, kui ka neid, keda huvitab, mis ikkagi päriselt toimub ühe ajakirjandusväljaande toimetuses.

Аннотация

Carlos Bernardo on nägus portugali noormees. Maailm on tema ees valla. Kui ambitsioonikas Saksa lennufirma MagicWings oma Lissabon-Berliini ja Lissabon-Krakovi liinide meeskondadesse uusi liikmeid otsima hakkab, on lennusaatja koht suurema pingutuseta selle laitmatult Goethe keelt valdava noormehe oma. Võrratutel Airbus lennukitel töötades jälgib Carlos Ida-Euroopas toimuvaid kiireid muutusi ja avastab meheks olemise paradoksaalseid käänakuid: polügaamia ja homoseksuaalsus, truudus ja reetmine, argpükslus ja vaprus. Ning enamgi: armastus versus perekond. Teda rabab uudis, et tema iidolil Charles Lindberghil – kes lendas esimesena üle Atlandi ookeani – oli märksa kirevam eraelu, kui lubaks arvata selle ametlik versioon. Kui juba tema kangelastel olid abieluvälised suhted, miks siis tema, Carlos Bernardo, ei võiks endale kaksikelu lubada? Või kolmikelu… Või… Sinu ees on raamat, milles seiklus piiridest ei pea…

Аннотация

Kultusraamatuks saanud Joomahullu päevaraamatu ähmased antikangelased kakerdavad nüüd Juha Vuorise netis ja varasemates raamatutes avaldamata lugudes. Osa neist kirjutas Vuorinen ajalehte Myrkky, kus need avaldati juba millalgi möödunud sajandil.

Аннотация

Romaani insenerist peategelast tabab ootamatult täielik mälukaotus. Pärast mõningaid eksirännakuid on ta sunnitud pöörduma abi saamiseks ainuvõimalikku paika – psühhoneuroloogiahaiglasse. See küllaltki ebaharilik tegevuskoht ei too aga romaani minoorsust, pigem annab autorile võimaluse mõtiskleda – kohati isegi lõbusas toonis – inimloomuse kummaliste tahkude üle. […] “Kuidas käib teie abikaasa käsi? Kas on proua ka täna puu otsas?” Põõsast kostis vale-Botvinniku tasast itsitamist, kuid Pent oli kindel, et Karl Moorits seda siiski ei kuulnud, õnneks. Kuidas doktor nüüd reageerib? Ta vaatas Jakobit pika pilguga ja veendus siis, et teda ei pilgata. Jakobi silmis helkis ausus ja mure. “Loomulikult mitte. Seda juhtub harva.” “Kas te ei arva, et ehk tasuks minul temaga rääkida?” “Teil?” Uuesti pidi doktor kontrollima, kas teda siiski ei tögata. “Just nimelt minul…” Jakob uuristas väikese sõrmega kõrvaauku. Väga püüdlikult. Pent oli ennegi märganud, et ta kimbatust tundes tihtipeale kõrvaaugust abi otsib” “Asi on selles, et mina olen täiesti väljakujunenud paranoik, ja mul on tunne, et vaimuhaigetega saavad kontakti kõige paremini need, kes ka ise… noh, päris terved ei ole. Ma julgen koguni arvata, et kuulsate hullutohtrite hulgas on palju selliseid inimesi…” […]

Аннотация

Juha Vuorineni kolmandast raamatust saab lugeda, millised algjõud on vorminud vahel hapra, vahel lihtsameelse, kuid alati ausa looduslapse ehedat iseloomu. Kellele kaotas Kristian süütuse ja miks? Kas Kristian oli 80. aastate alguses diskopepu, futumees või punkar?

Аннотация

Karmkultuuri lihvimata tugisammas, ilukirjanduse tahumata kandetala Juha Vourinen laseb kolmandas Kristiani-raamatus asendusteenistujaks ihkaval Kristian Pesosel marssida otse surmasuhu. Mis saab haprast patsifistist, kui tal tuleb põhjendad oma veendumusi sõjahullule kaptenile ja valgustatud papile? Milline võiks olla kutsealuste komisjoni arvates parim teenistuspaik keemiliste lokkidega Gandhi mehele? Kõige verisemad taplused peetakse siiski Kristiani seksuaalse enesemääramisõiguse pärast, kui ta satub saatuse tahtel seksihullu koka, endise tüdruksõbra, elukutselise libu ja veel mõne segase tegelase ihaldusobjektiks. Kuid needki julmused on süütu lapsemäng võrreldes Kristiani lahinguteega 1985. aasta kõige kuumemal kordusõppusel.

Аннотация

Põrguväravas seisva Kalevipoja meenutusi maapealsest elust, kus ta kommenteerib eeposesse kirja pandud sündmusi ja tegelasi. […] Armsad eesti vennad ja õed, teie Kalevipoeg tervitab teid Põrgust! Meil on siin parajasti õhtune aeg. Selleks korraks on toimetused toimetatud ja askeldused askeldatud; mis täna tegemata jäi, tuleb homse varna visata. Veel mõni hiline pillikääksatus lõikab videvikurahu katki – ei ole ju noortel inimestel kusagil voodissepugemisega ruttu –, aga kohe puhun ma oma sarvel öömärguannet ja Põrgu vajub rahulisse unne. […]