Аннотация

Tema nimi on Marla ja tema jaoks olen ma Iiris, ehkki vanemad panid mulle nimeks Allison.
Allison põgeneb kodust ja avastab, et on lageda taeva alla jäänud. Peavarju otsides leiab ta maja, mis tundub mahajäetuna. Kuid ei, majas elab üksinda mälu kaotanud vana naine, kes Allisoni nähes peab teda oma noorpõlvesõbrannaks Iiriseks. Miks ka mitte? Võib ju olla ka Iiris, et oleks mõnda aega peavari ja toit.
Alguses proovib Allison vana naist lihtsalt ära kasutada, kuid sedamööda kuidas ta hakkab aru saama, et Marla poeg kohtleb oma ema üsna sarnaselt sellega, kuidas Allisoni isa oma tütart kohtles, tekib nende vahel mõistmine. Sellest edasi juba tugi ja hoolitsus. Lõpuks iseseisvumine.
Mingis varjulises mälusopis mäletame me teineteist alati.
Sarah Crossan on mitme tunnustatud noorteromaani autor. Tema Siiami kaksikutest rääkiv romaan „Üks” (e.k 2017) võitis 2016. aastal maailma ühe olulisema laste- ja noortekirjanduse auhinna Carnegie medali. Eesti keeles on tema sulest ilmunud ka „Õun ja vihm” (2018) ning „Kuutõus” (2020). Crossani raamatud on mitmel korral pälvinud Eesti Lastekaitseliidu hea noorteraamatu tiitli.

Аннотация

Kui Apple’i ema pärast üheteistaastast äraolekut naaseb, tunneb Apple end jälle terviklikuna. Lõpuks ometi saab ta vastuse teda aastaid vaevanud küsimusele, miks ema üldse ära läks. Ja nüüd on tal ka keegi, kes teismelist mõistab, mitte nii nagu Memm. Kuid täpselt nagu ema lahkumisel tormisel jõuluõhtul, on ka tema tagasitulekul mõru mekk juures ja peagi ei saa Apple enam arugi, kes tegelikult kelle eest hoolitseb. Alles siis, kui Apple kohtub inimesega, kes on veel suuremas segaduses kui ta ise, hakkab ta nägema asju nii, nagu need päriselt on.See on lugu kurbadest lõppudest ja õnnelikest algustest. Lugu, mis aitab mõista, kes on tegelikult tõeliselt olulised.Sarah Crossan on iiri kirjanik, kelle noorteromaanid on pälvinud suurt tunnustust. Kirjastuselt Varrak on varem ilmunud romaan „Üks“ (tlk Kristina Uluots), mis võitis 2016. aastal maailma ühe olulisema laste- ja noortekirjanduse auhinna, Carnegie medali.

Аннотация

„Nad arvavad, et ma tegin ühele inimesele viga.Kuid ma ei teinud. Kas kuuled?Sest inimesed hakkavad sulle rääkima igasuguseid valesid.Mul on vaja, et sa teaksid tõtt.”Joe pole oma venda kümme aastat näinud ja seda kõige armutumal põhjusel – Ed ootab surmanuhtluse täideviimist. Ja nüüd, kus hukkamiskuupäev on välja kuulutatud, on Joe otsustanud veeta viimased nädalad venna kõrval, hoolimata, mida inimesed mõelda võivad.See hingekriipiv ja südamlik noorteromaan esitab lugejale suuri ja raskeid küsimusi: mis on ühe elu hind? mida on võimalik andestada? ja kuidas üldse jätta hüvasti?Sarah Crossan on mitme tunnustatud noorteromaani autor. Tema Siiami kaksikutest rääkiv romaan „Üks” (e.k 2017) võitis 2016. aastal maailma ühe olulisema laste- ja noortekirjanduse auhinna Carnegie medali. Eesti keeles on tema sulest ilmunud veel keerulistest peresuhetest jutustav „Õun ja vihm” (2018). Mõlemad Crossani raamatud on pälvinud Eesti Lastekaitseliidu hea noorteraamatu tiitli.

Аннотация

Kaks õde. Kaks südant. Kaks unistust. Kaks elu. Üks keha. Grace ja Tippi on vöökohast kokku kasvanud Siiami kaksikud, kes on oma eluspüsimise eest kuusteist aastat võidelnud. Nad jagavad teineteisega kõike ja on teineteise jaoks kõik. Nad ei suuda lahusolekut ette kujutadagi. Nende jaoks oleks see tõeline tragöödia. Kui tüdrukute perekond ei saa enam lubada kallist koduõpet, tuleb Tippil ja Grace’il astuda päris maailma ja saada hakkama päris koolis. See on maailm, kus piilutakse nurga tagant ja sosistatakse selja taga. Aga kool toob kaasa muudki, näiteks võimalus leida uusi sõpru ja ehk armastustki. Sarah Crossani poeetiline lugu räägib identiteedist, armastusest ja sellest, mida tegelikult tähendab kokkukuulumine oma hingesugulasega. Autor pälvis romaani eest 2016. aastal maailma ühe olulisema laste- ja noortekirjandusauhinna Carnegie medali. „Jahmatavalt julge, tundlik ja ebatavaline raamat, mis annab võimsa emotsionaalse hoobi. Julgen arvata, et pole kedagi, kes raamatu lõpus pisaraid ei pühiks.“ Daily Mail „Lühidalt öeldes hingekriipivalt kurb ja kaunis lugu sellest, mida tähendab olla inimene.“ Telegraph