Аннотация

Veenuse lugude teises teemanumbris on Veenust kujutatud maise põrguna, kus inimesel on võimatu ellu jääda ja mida tuleb enne sinna kolooniate loomist põhjalikult terraformida ehk maasarnastada. Pooled kogumiku lood on eesti autoreilt ja pooled uuema angloameerika ulme tõlked, mis pakuvad väga erinevaid nägemusi, kuidas inimsool ja Veenusel siiski õnnestub vastastikku kasulikult koos eksisteerida.Almanahhi algupärandid:1. Heinrich Weinberg «Igal pool on parem kui kusagil mujal»2. Mann Loper «Mina olengi Veenuse amatsoon»3. Reidar Andreson «Meduusi kroonikad: Veenus»4. Siim Veskimees «Kuidas ahju kodu teha»5. Miikael Jekimov «Õhupuudus»Kogumiku tõlkelugudeks on:1. Geoffrey A. Landis «Pilvede sultan» (2010), tõlkinud Piret Frey2. Ian McDonald «„Botanica Veneris“: Rathangani krahvinna Ida kolmteist paberlõiget» (2015), tõlkinud Jay Skaidrins3. Pamela Sargent «Unistus Veenusest» (2000), tõlkinud Martin KirotarLisaks ilukirjandusele leiab mahukast kogumikust veel Raul Sulbi artikli «Ehatäht, Koidutäht… ehk planeet Veenus ulmekirjanduses» 2. ja viimase osa.

Аннотация

«Hirmu ja õuduse jutud» pakub valiku tondijutte ja teisi ebamaiseid lugusid üleloomuliku kirjanduse kuldajast ehk siis perioodist 1840-1940, lisaks ka uuemaid tekste tänapäeva õuduskirjanduse meistritelt. Kogumikus leidub inuiitide müstilises kohas "Hingede saarel" toimunud verine seikluslugu, loos "Minevik" kasutavad tegelased parimat eksortsismimeetodit, mis üldse võimalik, kui seda rakendada osatakse, H. P. Lovecraft esineb tuntud headuses, Robert W Chambers võtab õudseid olukordi pisut sarkastilisel ja omamoodi vaimukal moel, Mary E. Wilkins Freeman kruvib meisterlikult pinget teismelise tüdruku kadumisloos. Kogumiku autorite hulgas on peale nimetatute veel Robert E. Howard, Nathaniel Hawthorne, Edith Wharton, Thomas Ligotti, William Hope Hodgson, A. Merritt jt.