Аннотация

“Kirjad tütrele” on aus, kohati naljakas, kuid peamiselt väga eluline sisevaade ühe noore naise emaks kasvamise teekonnale. Dagmar Lamp kogus kokku päevikukatked ning kirjad, mida ta hakkas kirjutama oma tütrele hetkest, mil rasedusest teada sai. “Kirjad tütrele ehk kuidas ma emaks kasvasin ja oma last kogemata maha ei tapnud” ei näita emadust üksnes roosilise ja mannavahuse nunnu-maailmana, lugeja ette tuuakse ka heitlused sünnitusjärgse depressiooniga, frustratsioonimomendid, aga siiski ka need maailma ja hinge paigast liigutavad hetked, mille nimel see raske teekond on ette võtmist väärt.See on sisevaade ema ja tütre kokkukasvamisse: intiimne, humoorikas, vaevaline, täis magamata öid ja lakkamatut nuttu. Kuid, mis peamine, see on raamat täis armastust.

Аннотация

Raamatus jutustab oma lugu naistaksojuht, kes on sattunud selle ameti peale, sest ta surnud armastatu pärandas talle oma takso. Ette tuleb mitmesuguseid juhtumeid, mõned neist jäävad talle rohkem, mõned vähem hinge. Päris raamatu alguses aga viib elu ta kokku enesetappu kavandava mehega, kes õnneks sellest kavatsusest loobub. Küll aga jätkub ta tutvus taksojuhiga ja tutvusest areneb vähehaaval midagi rohkematki…

Аннотация

Naistest, lihtsalt on mõtteline järg raamatule Meestest, lihtsalt, kuid seekord seiklevad nimetud minategelased sookaaslaste värvikirevates ning teinekord segadust tekitavates maailmades. Millest naised mõtlevad? Millega nad mõtlevad? Mis on neile oluline? Mis neid vaimustab, mis nutma ajab? Kas naised on tõesti õrnem sugupool? Kõikidele küsimustele siit kaante vahelt vastust ei leia, kuid ehk tunneb lugeja ära nii mõnegi oma sõbranna, naabrinaise või kolleegi ja jõuab lõpuks ehk järeldusele, et kõik naised polegi maod.