Скачать книгу

kõrri kargaks.“

      Kate kortsutab kulmu. „Ei tohi, Annie. Pärast tunneksid end kohutavalt. Kõik teised ka.“

      Lähen tatsudes kööki teekookide järele. „Ta ajab muidugi kõigele käpa külge. Sellest saab tema päev ja meist sõidetakse üle. Tead ise ka.“

      „Mul ükskõik.“

      „Mul pole ja sul ka mitte.“

      Kate noogutab. Suuremeelsus on ülehinnatud. „Aga ta peab matustel meie soovidega arvestama. Meie oleme ikkagi lähisugulased.“

      „Täpselt. Ise ta otsustas mitte isaga abielluda. Mis tähendab, et võime matused omatahtsi korraldada.“

      „Ma ei tahaks tüli üles kiskuda, Annie. Tema ja isa olid tõeliselt õnnelik paar ja me ei võinud seda ette näha. Peaksime asjasse suhtuma nagu täiskasvanud ja laskma temal selle päeva ära korraldada.“

      Nii palju on teha: surm registreerida, advokaadiga ühendust võtta, matjad tellida, juhiluba peatada, rahvastikuregistrisse ja passiametisse teade saata ...

      Kate haarab ohjad ning mina teen, nagu kästud. Ühe toimeka päevaga õnnestub meil Kate’i värviliste vildikatega (roosa/Kate, roheline/Annie) koostatud ja tärnikestega (kiire/vähemkiire) nimekirjast maha tõmmata seitse ja pool kohustust. Vahepeal võtab Bev enda peale uudise teatamise enda sugulastele ja sõpradele. See tähendab, et ta on hõivatud, ja need on inimesed, kellega nad isaga ühiselt läbi käisid: kohalikud matkasellid, Terri ja Bill Austria matkareisilt, nende lemmik-karrirestorani juhataja.

      Kate hüppab kodust läbi, et juuksetangid ja paar komplekti vahetusriideid tuua – kuigi ta ei ela väga kaugel, tunneme vajadust koos olla ja ta teeb diivanvoodi viledaks kulunud madratsist ainult väikese numbri. Olin unustanud, kui valjusti ta norskab, seda isegi läbi kahe seina ja suletud ukse. Imetlusväärne, kuidas ta suudab oma aju välja lülitada ja nii kärmelt magama jääda. Teise päeva lõpul oleme mõlemad juba kümneks voodis. Veerand üksteist pruuskab Kate juba norsata nagu nohune morsk.

      Minu pähe tungib aga ridamisi soovimatuid, enamasti tühiseid mõtteid, mis tihtipeale teiseks või kolmandakski ringiks naasevad. Mis ma kõik tegema pean, mis ma oleksin pidanud tegema või mitte tegema. Ei midagi tähtsat. See tuleb hiljem.

      Leban pulksirgelt ja täiesti ärkvel, vahin lakke ja jälgin puhuti üle lae venivaid autotulede vilksatusi. Kas ma peaksin oma parimad kingad läikima lööma? ... Keda perekonnaseisuametnik mulle meenutas? ... Miks Kate kontaktläätsi kannab, kuigi ta neid vihkab? Cromarty.

      Kui ema vähk tagasi tuli, nõudis ta uue kassi võtmist. Flo oli paar aastat varem kroonilise puhituse ja äärmiselt kõrge ea tõttu hinge heitnud. Kassipoeg viiks murelikud surmamõtted eemale. Flo asemik – pikakarvaline mustade vöötidega kass – oleks peaaegu kindlasti hakanud kandma nunnut poisinime, kui ema oleks oma tahtmise saanud. Benjy, Barney või Bobby. Aga isa teatas, et tema kord on valida, ja ema andis järele. Ilmselt teadis ta, et kass elab ta üle.

      Isa võidurõõm jäi üürikeseks. Kõik ta nimevariandid olid vimkaga, mille peale keegi ei naernud: Küünik, Karvane Potter, Nurr Favoor. Heitunult vaatas ta inspiratsiooni saamiseks oma ustavat laevandusilmateate köögirätikut: Malin? Bailey? Fitzroy? Lõpuks jäi ta pidama Cromartyl, kus nad olid emaga pulmareisil käinud.

      Ma jumaldasin Cromartyt (isegi rohkem kui Flo’d, kuigi seda ma emale ei tunnistanud) ja kutsusin teda Monorelsiks, sest ta sirutas end välja piki diivani seljatuge, et tänavapoolsest aknast välja vaadata. Ta oli isase kassi kohta ebatavaliselt seltsiv ja pakkus isale tröösti pärast ema surma.

      Bev polnud kassiinimene, aga kui nad isaga suhtesse astusid, tuli selleks ajaks täiskasvanud Cromarty isaga lahutamatult kaasa. Kui nad kumbki oma elamise maha müüsid ja selle ühekorruselise bangalo tüüpi puitmaja ostsid, oli isa esimene töö kassiluugi paigaldamine. Neil harvadel kordadel, kui neid külastasin, tundes tülgastust, kui nägin oma lapsepõlvest tuttavat mööblit või köögitarvikuid selles inetus võõras väikeses majas, otsis Cromarty mu üles. Kui ma ei suutnud end sundida Bevi vastu sooje tundeid ilmutama, võisin ikkagi armastada seda kohmakat loomakest, kes valusalt mu süles sõtkus.

      Cromarty polnud piisavalt vana, et ema igatsema jääda, sest oli toona alles kohanemas sellega, et ta lihane ema oli asendunud nende suuremate karvutute vanematega. Aga isa oli ta lõplikult ära hellitanud ja tema ootamatut puudumist paneb kass kindlasti tähele.

      Kas Bevil on ikka meeles teda toita ja kaisutada? Kas ta teab, et ainus viis, kuidas panna Cromarty ussitablette neelama, on peita need kalli Waitrose’i lõhepasteedi sisse? Kui Bev Cromartyst ei hooli, tema eest ei hoolitse, pean ta ehk adopteerima. Teoorias on see tore, aga on ka ilmselge, et ma suudan vaevu iseendagi eest vastutada. Ja mul pole õueala. Ja noh, ma lihtsalt ei saa.

      Pärast kaht tundi tulutut katset uinuda annan alla ja tõusen üles, et teed teha. Tavaliselt, kui unetus mind ründab, veedan tunni-paar Netflixis, võpatan ärkvele, kui väljas algab hommikune linnukoor, ja koperdan tagasi voodisse. Aga Kate tuututab diivanvoodil kogu Inglismaa nimel, mistõttu pole see võimalik.

      Toetan küünarnukid tööpinnale ja ootan, et vesi keema läheks. Klõpsan raadio tööle, lootes tabada kesköiste uudiste viimaseid silpe.

      Kui teekotti solgutan ja märkan kapis kaht uut Hobnobsi küpsisepakki (hurraa Kate’ile!), hakkab mängima laevanduspiirkondade ilmateade. Põhja-Utsira, Lõuna-Utsira, Dogger, Fisher, Saksa laht. Ja lõpuks paiskub taipamine mulle näkku nagu külm merelaine.

      Isa on surnud.

      Mulle polnud enne seda nuttu peale tulnud. Oli isegi hetki, mil ma arvasin, et ei tulegi, sest olin ema pärast juba nii palju nutnud. Mida see tähendab? Et ma ei hooli piisavalt? Kas ma olen juba niivõrd võõrandunud ja kalestunud mõrd, et jään kaotuse suhtes tundetuks?

      Äkiline leinaulg tabab mind ootamatult ... Portland, Plymouth, Lundy, Fastnet. See lähtub kõhust ja paiskub kopsudest välja. Valus on ... Shannon, Bailey, Rockall. Kui ma üritan katkendlikult purskuvaid nuukseid kontrolli alla saada, turgatab mulle pähe, et igal ööl pärast kesköiseid uudiseid ja igal hommikul kell 5.20 hakkab see laulvas kõnes tuttavlik ja tüütu mantra mulle isa kaotust meelde tuletama.

      Kuulen kõrvaltoast põntsu ja kirumist, kui Kate voodist välja ronib. Arvatavasti komistas ta diivanilaua otsa. Panen ta köökitulekut vaevu tähele. Ta kallistab mind ja nutab kaastundest koos minuga.

      Mul pole vaja end välja vabandada. Fääri saared, Fair Isle, Kagu-Island ütlevad kõik.

      „Kas panen selle kinni?“ küsib Kate vaikselt.

      „Ei! Ta pole veel Sandettie tulelaeva automaatilmajaamani jõudnud.“

      Kate paneb mind köögipukile istuma ja teeb teed. Diktor võtab läbi rannikuveed ... Wrathi neem, Rattray Headi neem, Lyme Regis, Carlingfordi laht, Ardnamurchani poolsaar, ja soovib oma kuulajatele rahulikku und.

      Kohe, kui kõlab hümni esimene akord, keerab Kate raadio kinni. Nii on kombeks. Isa tingimusteta armastus laevandusilmateate vastu oli muutumatu, nagu ka ta põlgus kuningapere vastu.

      „Mis Sandettie tulelaeva automaatilmajaam?“ naerab Kate. „Ma ei saa endiselt aru, mida see tähendab.“

      „Ega me vist peagi saama.“

      Seame end mu voodile teed rüüpama nagu ilma peota pidžaamapeol.

      „Pagana laevandusilmateade,“ pomiseb ta. „Meie elu taustamuusika.“

      „Milline ta õieti oli? Elas terve elu sisemaal St Albansis, aga pidi tingimata teadma, kas Selsey Billi neeme taga kisub tormiseks.“

      „Ükskord laevapoiss, alati laevapoiss.“ Kate lööb kulpi. „Ja ta oli alati töölt viis enne kuut kodus, et kuulda pikklainesaadet.“

      „Ema kahtlustas, et ta kuulas seda meie närviajamiseks, sest me vihkasime seda lastena jubedalt. Ja siis jäi see nagu külge. Üks nendest asjadest, mis meid perena kokku sidus.“

      Kate

Скачать книгу