Скачать книгу

ülikooli.

      Kate vajutab gaasi, et kaotatud aega tasa teha, sõrmenukid rooli ümber valgeks tõmbumas, kui ringteel ilmub nähtavale haigla silt.

      „Telefonis kõlas nii, et asi on tõsine, Annie. Eeldame siis, et asjad on hullud, et saaksime meeldivalt üllatuda. Ja me peame seda koos tegema. Eks ole?“

      „Sa ei pea seda korrutama. Ma olen ju siin, või mis? Lihtsalt lõpeta selle korrutamine!“

      Intensiivraviosakonna külalistetoas mängib nurgas telekas, aga hääl on maha keeratud. See antiigioksjoni saade vist? Või vanavara restaureerimise oma? Pean lõpetama mõttes päevase saatekava lehitsemise. Mis vahet seal on, idioot?

      Bev istub nurgatugitoolis, seljaga ühe lärmaka pere poole, kes tähistab ema ellujäämist. „Nii ema moodi meid murest halliks ajada lihtsalt selleks, et tähelepanu saada.“

      Bev tõstab pilgu, kui me Kate’iga läheneme. Ta silmade ümber on ripsmetušist mustad rõngad ja alatise korallikarva huulepulga on ta hoopis unustanud. Märkan ta pilgus kergendust, kui ta kummalgi käel istet võtame.

      „Oh, tänu taevale, et te tulite! Pippa on teel, aga ta pidi paluma Marki emal Elliotti ja Evie koolist ära tuua. Ta on peagi siin. Ma ei hakka talle sõnumit saatma, kui ta roolis on. Poleks hea teda sõidu ajal segada. Küll ta varsti tuleb. Jumal tänatud, et teiegi siin olete ...“

      Bevil saavad sõnad otsa ja ta hakkab edutult taskurätti otsima. Tõmban jopetaskust puntra vetsupaberit ja ulatan talle. Vähim, mis ma teha saan.

      Ebareaalselt tänulik, teeb ta mulle spontaanselt külje pealt kalli, mille vastuvõtmiseks pean end ümber pöörama. Kallistan vastu. See nurgeline lihatu naine, kellega ma haruharva, kui üldse inimliku kontakti loon, vajab praegu minult lohutust ja see ei meeldi mulle.

      Allasurutud tunnete mõjul toob Kate kuuldavale kummalise luksatuse ja embab Bevi omakorda teiselt poolt, nii et sünnib suur kolmikkallistus. Viimaks vabastame end kohmakalt üksteise haardest, istume tagasi toolidele ja meile meenub, kus me asume.

      „Mis juhtus?“ küsib Kate ning võtab Bevi käe pihku.

      Bev raputab pead, justkui mälestust ühtaegu taastades ja kustutades. „Käisime aianduskeskuses. Teate küll, kui innukalt teie isa tahab suveks peenrakastid täis istutada. Ostsime talupoest midagi lõunaks ka: juustu, leiba, seda vürtsikat tšatnit, mida ta kõigele peale uhab. Katsin kööki laua ja Peter tassis kraami aeda. Teate küll, sinna suvila taha. Autost. Hüüdsin: „Sööma!“, aga ta ei vilistanud vastuseks. Ta vilistab alati vastu, kui sööma kutsun.“

      Bev katkestab jutu, et nina nuusata. „Vaadake, ta oli keset rada kokku kukkunud. Ma ei osanud seda arvata. Kui ta oleks aias kokku kukkunud, oleksin näinud, kui leiba lõikasin.“

      Ta vakatab ja rehmab käega, et on jätkamiseks liiga löödud.

      „Kas valisid kohe hädaabinumbri?“ küsib Kate.

      Bev noogutab ja ta silmad valguvad triiki pisaraid täis.

      „Proovisid teda elustada?“

      „Ma ei tahtnud seda valesti teha, aga tõin padja ja tegin tal olemise mugavaks. Istusin tee peal ja hoidsin tal kätt. Naine telefonis oli väga rahustav. Nad arvavad, et ta sai südamerabanduse. Kiirabi jõudis nii kähku kohale, nende kohta ei saa midagi halba ütelda. Ega teie. Isa on nii rahul, kui ta kuuleb, et te olete siin mulle toeks.“

      Üritan halva mõtte eemale peletada, aga see ei kao. Naine, kelle käsi praegu mu käsivart patsutab, on valesti aru saanud. Me pole siin tema, vaid oma isa pärast. Kas see pole siis niigi kuradi iseenesestmõistetav?

      Lähen akna juurde ja silmitsen seitsmendalt korruselt avanevat vaadet: parkla, ühekorruseline buss külastajaid väljutamas, kolm kiirabiarsti kiirel kohvipausil. Üks neist kummardub lähemale ja ütleb midagi, mispeale kõik naerma hakkavad. Sellisel töökohal peab mõistuse säilitamiseks naerda saama. Geograafia õpetamine on sellega võrreldes käkitegu. Ma olen kergekaallane.

      Uks kiigub valla ja Pippa kiirustab sisse, pihk täis ukse tagant saadud käte desinfitseerimise vahendit.

      „Lasin liiga palju. Kas tohib?“

      Ta võtab mu käe ja pühib sellele sortsu. Vahetame Kate’iga pilgu. See on nii Pippa moodi, tüüpiline Pippa käitumine. Nagu ta ema enne teda, on ka Pippa luba küsimata meie perre sisse tunginud.

      Pippa hõõrub kiiresti ülejäänud desovahendi kätesse, et need ema kallistamiseks vabastada. Kui Bev suutis end siiani kuidagi kokku võtta, siis tema ainsa lapse nägemine annab talle vaba voli variseda vappuvatesse nuuksetesse, mis üht tolle lärmaka pere lastest niimoodi ehmatab, et ta tuleb viia automaadi juurde lohutavat KitKati šokolaadi ostma.

      Samal ajal kui Pippa ema käte vahel kiigutab, vaatab ta Kate’i ja minu poole. „Noh? Mis toimub? Kuidas tal on?“

      „Otsin õe üles,“ vastab Kate ja klõpsutab oma tööstilettodel mööda koridori minema. Tahan kaasa minna, aga küll Kate oleks kutsunud, kui tal mind vaja läheks. Mis ongi kokkuvõtlikult kogu probleemi tuum. Ta süüdistab mind väheses osalemises, aga ise otsustab mu kõrvale jätta. Ja ma lasen tal seda teha.

      „Nad arvavad, et ta sai südamerabanduse,“ ütlen Pippale.

      Sõnade tähendus jõuab pärale. Südamerabandus. Südamerabandusse surrakse: mu naaber kolm päeva pärast eelmisi jõule, siis Toby ema, kui poiss oli kõigest 16, ja Stephen Gately. Ei, tema suri hoopis kopsutursesse. Kas see on sama mis südamerabandus? Pole aimugi . . .

      Kas me oleksime pidanud ohumärke nägema? Kui oleksin isa ja Bevi poole lõunale läinud, kas ma oleksin siis märganud, et ta on hingetu või hingab vilinal või higistab? Kui ma oleks oma laisa paksu pee autosse vedanud ja nende kakskümmend minutit eemal asuva koduni sõitnud, kas mul oleks siis õnnestunud see ära hoida?

      Pippa ütleb midagi, aga lasen ta sõnad kõrvust mööda. Ta üritab uuesti. „Toon emale tassi teed. Tahad ka midagi?“

      Võiksin Marsi batoonile otsa peale teha küll. Märkasin neid automaadis, kui liftist välja tulime. Aga nüüd mäkerdab seal too väike poiss oma KitKatiga.

      „Mulle mitte midagi, aitäh.“

      „Hoia emal silma peal, eks?“

      Või siis peaks hoopis tema minul silma peal hoidma, sest see on minu isa, kes seal intensiivis on. Ja ta võib surra ja ma kaotasin juba oma ema, nii et mina olen see, kelle eest on vaja hoolitseda, tänan väga, Pippa.

      „Võib-olla saaksid Marsi batooni tuua, kui neil on?“

      Lärmakas pere on läinud ja külalistetuba on Bevi ja minu päralt. Miks Kate’il ja Pippal nii kaua läheb? Millal meid isa juurde lubatakse? Miks ma Marsi batooni küsisin, kui tean, et esimene amps paneb mu öökima?

      Bev patsutab mu kätt. See on hea tahte avaldus. Teatud mõttes. Kas ta ka teadvustab endale, et meie mõlema peades keerlevad samad ärevad mõtted? Või tahab ta mulle vargsi märku anda, et oleksin Pippa äraolekul „kohusetundlik tütar“.

      Teen katset. „Kuidas sa end tunned, Bev? Sul oli kindlasti kohutav isa sellises seisus leida.“

      „Oi, Annie. Tõesti oli. Ma olen siin muidugi varemgi pidanud käima. Mitte siin, tähendab. Mitte intensiivravi osakonnas.“ Ta ohkab raskelt. „Kui Keithi kaotasin, ei võinud ma aimatagi, et pean selle kõik uuesti läbi tegema.“

      „Kedagi pole „kaotatud“, okei. Isa kukkus kokku, aga me pole teda kaotanud.“

      „Muidugi. Ei tohi eeldada halvimat. Aga seda on raske mitte teha, kas pole? Kõige hullemat stsenaariumi ette kujutada. Mis siis, kui ta sellest välja ei tule?“

      Üritan mitte häält tõsta, mitte enesevalitsust kaotada. „Isa on kange vana juurikas. Ajab alati sõrad vastu, ei anna alla. Küll ta välja rabeleb.“

      Bev saab mu sõnadest lohutust, mis sest, et need

Скачать книгу