LITMIR.BIZ

      Metsamaja juures on nagu kraav või auk, oksi täis aetud. Seal olid üle kolmekümne aasta tagasi kaks kuningriiki, Põhjamäe ja Lõunamäe kuningriigid, üks liivahunnikus ühel ja teine teisel pool hauda. Kuningriikidel olid oma pealinnad ja linnades igasugu ehitised, lossid, kantsid ja linnamüürid. Vahel kuningriigid sõdisid, vahel oli jällegi rahuaeg. Sellest on siis jah palju aega möödas, kuningriikidest on saanud ajalugu ja kuningriikide valitsejad on juba suured mehed, linnad lagunenud ja unustatud, auk oksi ja muud puuprahti täis. Uue aja lastest ei ole enam kuningaid, kes metsa ääres liivaaugu juures oma riike valitseks. Praegu sünnivad ja elavad niisugused kuningriigid ikka rohkem virtuaalilmas, virtuaalmägedes virtuaalmetsa ääres.

      Metsamaja aknast on hea välja vaadata. Lääne pool on tiik, tiigi ääres supluskoht ja tagapool park. Ida pool on mets, männid, kased ja kuused, sarapuud ja praegu juba mõni noor tammekene ja pärnakene ka. Neid oleme istutanud ja külvanud, tõrusid maha visanud. Mõni on ehk pasknääri toodud tõrust kasvanud. Mõni tammekene on juba päris suur, pea kahe-kolmemeetrine. Vahtraid on ka päris palju metsa alla tulnud. See tähendab ehk, et midagi on ilma ja kliimaga tõesti juhtunud. Mul on meeles, et kui ma lapsena Eoste kandis metsas käisin, siis ei olnud metsa all nii palju vahtrat, tamme ja pärna. Ennevanasti, kui siin oli atlantiline kliima, kasvasid Eestis tamme- ja pärnametsad. Ehk läheb asjalugu praegu ka sinnapoole. On, nagu me ise liiguksime Atlandi poole või nagu ookean ise tuleks lähemale.

      Metsamaja juurde tõin ma paar piibelehtedega mätast ja mõni neist piibelehtedest on kasvama läinud. Nagu ka kurekellad, mida on juba mujalgi. Edasi läheb puudetoomise tee künkast alla. Mida allapoole jõuame, seda mustemaks läheb muld. Tee ääres kasvab päris sõnajalapuhmastik, juba on ka rammusama maa taimi, nagu metspipart ja jänesekapsast, hapuoblikat. Kevadel on siin näha ka sinilille, Hepaticat ja harakalille, EW passi järgi võsaülast. Mõnel pool on päris tihedalt metsosja, siin seal kutsulille või naistenõgest (galeobdoloni). Edasi tuleb juba natuke madalat maad, lohukene, mis allpool läheb laiemaks ja seal on kevade ja varasuve aegu väike lombike. Selliseid lombikesi ja veesilmakesi, kus vesi kaua seisab, on meie metsas palju. See tähendab ka, et suvel on palju sääski. Siin metsas on kõike, on liivakünkaid, on sood, on ka igasugu taimi, puid ja põõsaid. Seal, kus märjem on, kasvavad kuslapuud ja paakspuud.

      Teerada läheb jällegi nõlvast üles, suurte puude poole, mis kasvavad üleval künka otsas. Need on vanemast ajast sinna jäänud, kui seal metsa veel ei olnudki, oli karjamaa ja nurm. Sellest on metsa alla jäänud veel mitmeid kivihunnikuid. Mõni neist hunnikutest on varsti juba lehtede, sambla ja rohu alla kadunud, ja mõne peale hakkavad juba põõsadki kasvama. Suuri kive on siin-seal ka, nemad püsivad veel poolpaljad, mõne lohukese sees kasvab midagi muudki kui sammal, kõigepealt see, mis passi järgi sambliku nime kannab, siis juba päris sammal, karusammal või mõni muu. Madalamal, kus vesi kauem püsib ja varjulisem on, kasvab maksasammal ka.

      Käru.

      Tasast maad on meie metsa all vähe, tee läheb muudkui üles ja alla. Ja kui peab käruga puude järele sõitma, peab ümber põõsaste, puude ja kivide tiirutama: otse ei pääse kuhugi. Mõne koha peal raiusin ma põõsad eest ja vedasin mahakukkunud puutüvesid mujale, et läbi saada. Aga mõnest puukesest on kahju, üks tammekene on nii teeraja ääres, et peab kogu aeg vaatama, et talle viga ei tee. Ühe päris suure, vast neljatollise tüvega saare ma lõikasin maha, oli päris kuivanud. Saartega on ülepea nii, et viimastel aastakümnetel on nad hakanud ära kuivama. Mingi seen tuleb neile kallale ja tapab nad ära. Suuremad saared on küll veel päris terved, aga väiksemad suurelt jaolt juba tõbised ja osa äragi surnud. Siiski, meil ei ole see asi nii õnnetu nagu mõnel pool mujal, Esna mõisas olid kõik suured saared poolsurnud, hale oli teisi vaadata. See saartehaigus on meile tulnud vist lääne poolt, Lääne-Euroopas on ta juba palju puid hävitanud ja viimati tuleb välja, et seal ei saagi enam saari kasvatada. Meil on neid veel küllalt ja ehk jääb veel. Ma ei saa küll öelda, et saared mulle väga meeldiks, aga natuke võiks neid ikka metsas ja metsa ääres olla. Eestis on selliseid kõvu puid isegi vähe, ja needki kipuvad kiratsema ja hukka saama. Jalakatel on ju ka mingi seen, mis neid tapab, mul on õues paar jalakat välja läinud. Mändidel ja kuuskedel on ka igasugu hädasid, kui kliima soojemaks läheb, ja vihmad happelisemaks, siis on neil kitsas käes. Ma kardan, et niimoodi jäävad meie metsad veel vaesemaks. Aga seda mu silmad ehk enam ei näe. Esiotsa tuleb metsa tammesid, vahtraid, pärnasid ja saari juurde. Ja mõni lehisekene hakkab ka seemnest kasvama. Meil on neid oma kolm-neli, paar tükki juba päris suured. Lehis muidugi metsa all ei kasva, tema tahab palju valgust. Meie oma istutatud lehised kasvavad majast lõuna pool, maja ja tiigi vahel. Nad on juba üle neljakümne aasta vanad ja mõnel diameeter juba üle kuuekümne sentimeetri. Nii et ühe mehega enam ümbert kinni ei võta. Metsas palju selliseid puid ei ole. Seal tuleb neil kasvada rohkem pikkusse kui laiusse.

      Ma lähengi paremat kätt ümber noore jalaka, siis paakspuupõõsast mööda. Seda sai üksjagu raiutud, et ta käruga ega käruta minejale ette ei jääks. Mujal oli ka sellist raiumist ja rookimist. Viimase lihvi sai teerajake kärult ja käru vedajalt. Paar mädanenud tüve lagunesid jalge all päris ära, ainult kõdupuru jäi neist maha.

      Pikk tee pedajal

      maast

Скачать книгу