LITMIR.BIZ

      Kurakätt jääb nulukene, üks kahest Ameerikamaalt toodud puust, mis veel alles on. Mõlemad on Uus-Inglismaalt, kus ma ükskord käisin. Teine on Pennsylvania toomingas, kasvab kaugemal tiikide pool. Nulukene ei taha hästi kasvada, talle tükivad mingisugused valged satikad kallale, okaste küljes on teisi päris palju. Aga välja ei ole nulukene ikka läinud, ehk hakkab paremini kasvama. Ühe kase juurde istutasin kord tselastri, too proovis kaseladvani kasvada, aga talv võttis ta jälle madalamaks. Neli-viis meetrit on teisel küll kõrgust juba, ehk kasvabki kaseladvani, kui pehmem talv tuleb. Teerada läheb sinka-vonka, ühest kasest vasakut kätt, teisest paremat kätt mööda. Inimene ei taha või ei oska sirgelt käia, tee peab ikka natuke kõver olema. Ehk ongi niimoodi parem. Mina ei usu seda, mis Le Corbusier kirjutas: ennevanasti olevat teed niimoodi sündinud, et eeslid uitasid ühe heinatuti juurest teise juurde, ja et praegu teeb inimene tee ise ja ikka otse, geomeetria järgi. See Corbusier’kene ei teadnud geomeetrtiast mitte midagi, ta ei teadnud, et juba kaua aega oli olemas kõvera ruumi geomeetria ja et see on Einsteini üldise relatiivsusteooria aluseks. Kui Saksamaal Hitleri ajal hakati väga pikki sirgeid teid tegema, juhtus selline häda, et autojuhtidel läks rooli taga pea segaseks ja õnnetusi oli rohkem, kui varem. Tuli välja, et pika sirge tee peal sõitmine mõjus nagu mingi hüpnoos või narkootikum, inimene nagu magab ja ei maga ka, ei suuda enam ümbruskonnale õigesti reageerida. Siis võtsid sakslased ette ja tegid teed jällegi kõveramaks tagasi. Inimese päris geomeetria ei ole sirgete joonte geomeetria. Sirgeid jooni pole looduses õieti olemaski, need on inimese mõtetes sündinud ja on suur viga, kui me tahame oma primitiivseid mõtteid ja kujutelmi loodusele peale sundida. Inimene peab ikka looduse järgi käima, looduse ümbertegemine lõpeb halvasti. Nõukaajal räägiti ka muudkui suurest stalinlikust looduse ümbertegemise plaanist. Too plaan jäi suuremalt jaolt paberi peale. Õnneks. Natuke seda siiski täide viidi, ja praegu on Araali merest ainult üks lombike järgi jäänud.

      Kuuritaguse pargikese taga on natuke niisama heinamaad, mida tuleb niita. Niitmine on omajagu vaev, aga ei taha kõike ka puid täis istutada. Vee ääres peab ikka vaba maad ka olema. Paremat kätt sai paar sirelipõõsast pandud, need on juba suureks kasvanud, nende taga on kaks jasmiini ja üks tammekene, tõrust kasvanud Quercus macrocarpa. Tõru on pärit Tartust, ülikooli botaanikaaiast. Tammele, nagu päris mitmel pool, on traatvõrk ümber pandud, muidu võtavad kitsed ja teised loomad puukese õnneks. Loomadega on üksjagu häda olnud, koprad tükivad mu istutatud puid maha võtma, saunatiigi äärest lähevad iga paari aastaga pajupuhmad ja kased, aga need, mis traadiga kaitstud said, on alles.

      Kuuri taha parki sai pärnasid istutatud. Osa on Erastvere pargist, need on päris meie oma maa lõhmused. Osa on laialehised pärnad, need on kehvad, vähk või misasi on küljes, samamoodi nagu õunapuudel.

      Pärnadel olid tänavu lehed otsekui haiged, läksid täppe täis, pruuniks ja pudenesid juba varakult puu otsast maha. Pea kõikidel, mis said lapsepõlvekodust Kallastelt toodud. Mõnel Erastverest toodud lõhmusel läksid lehed lihtsalt kollaseks, neid on nüüd kuuri taga muru täis. Vahtralehti sajab ka palju, meil on ainult kollased vahtrad, see tähendab, sellised, millel sügisel lehed kollaseks lähevad. Punaseid vahtraid on vähe, olen ikka vaadanud, kas kuskilt paistab mõni väike, et võtan kaevan välja ja istutan oma metsa äärde. Et ilus vaadata. Ei ole veel leidnud.

      Selle lehesaju juures ei pane tähelegi, et mändidel ka okkad pudenevad, enne lähevad kollaseks ja siis pudenevad. Kui oksa raputad, siis sajab kohe palju maha. Männiokas püsib puu otsas kauem kui kaseleht, koguni kaks või kolm aastat. Aga sedagi on vähe. Männi all puukuuri juures on maa kollaseid okkaid täis.

      Tänavu õitsesid pärnad muidu väga ilusti. Iga aastaga tuleb mõni õitseja juurde. Tee ääres on kaheksakümmend noort pärna, said Kallastelt toodud. Pojad elasid seal uue Eesti aja alguses mõne aasta, ei tulnud sellest elamisest suurt välja, maja sai ära müüdud. Remonti sai üksjagu tehtud, aga lõpuks saime kõik aru, et käib üle jõu, maja on liiga suur. Aed on praegu juba päris metsik, sealt siis need lõhmusevitsakesed. Sealt on ka mu esimesed mälestused. Aed. Mesilased. Mesilastega on mul siis selline isemoodi seos, ma olin kahe ja poole astane, kui käisime koos vanaisaga mesipuu juures.

      Pärnad õitsesid nii ilusti, aga mesilasi ma õite peal ei näinud. Iga päev käisin vaatamas, ei olnud. Kärbseid oli küll, liblikaid ja kimalasi ka mõni. See tegi mul meele kohe kurvaks, et milleks ma neid pärnasid siis istutasin. Kelle jaoks. Kas meie mesilastel on ka midagi viga, et nad ei leia enam õisi üles. Või ei olnud õites nektarit? Jumal sa tead. Ma kardan mesilaste pärast. Nad on natuke nagu talu hing, kui nad välja surevad, siis on talu ja inimestega midagi väga halvasti. Aga mesilastega on igal pool maailmas midagi halvasti, surevad nii meil kui mujal.

      Praegu on puuvedamise tee ääres pärnadel juba seemned valmis, sellised väikesed pähklikesed. Kui suudad, võid kõva koore seest tuumakese välja koorida. Sünnib süüagi. Maitsesin ja mõtlesin, kas suure nälja ajal inimesed lõhmuseseemneid ka sõid. Kuidas selle näljaga üldse oli. Kunagi rehkendasin, et järved, jõed, ojad ja tiigid andsid vanal ajal päris palju söödavat, kalu, vähki… Teod kõlbavad näljaga ka süüa, aga inimesed ei tahtnud või ei julgenud neid süüa. Lehesitikate vaglakesi vast ka ei sööda, ma usun, et ilmaaegu. Kas tabu on kõvem kui nälg? Raske uskuda, aga mõnikord vist ikka on küll.

      „Tsukelus“.

      Kurakätt

Скачать книгу