LITMIR.BIZ

      Linn heitis voodile. Ta kavatses magada riidest lahti võtmata ja tossud jalas. Nuga oli öökapi peal ja pesapallikurikas ning mobiiltelefon voodis tema kõrval. Kell näitas üle kesköö. Mõni napp tund und, enne kui ta peab jälle tööle minema ning suutma patsiente lahkesti kohelda ja mitte eksida. Enne uinumist peab ta Sarale helistama, muidu paneb too imeks. Kui Sara muretsema hakkab, võtab ta auto ja sõidab kohale. Takistada teda ei saaks. Kitsal tänaval on tuhat silma, kui vaja. Keegi näeks, kuidas Sara keset ööd Linni juurde tuleb, ja räägiks Claesile ära. Seda ei tohi juhtuda, praegu mitte. Mitte enne, kui ta on asjad lõpuni mõelnud ja otsusele jõudnud, mida teha. Linn tundis, kuidas väsimus ta pea nagu raudvõrusse surub. Terve keha kiheles. Ta ei saa magada. Ta peab Sarale helistama.

      Kaks hinge ja üks mõte. Kui mobiiltelefon helises, ajas Linn ennast voodis tikksirgelt istukile.

      „Ma tahtsin kuulda, kas sa oled ikka elus. Oled mind vist ära unustanud. Minu nimi on Sara ja ma olen su kallim.”

      „Tööl oli igavene jama. Jõudsin just koju.”

      „Ma igatsen sind. Siin on üksildane.”

      „Mina igatsen sind ka, rohkem, kui sa arvad.”