LITMIR.BIZ

      Ukseavasse ilmus uus nägu. „Ma kuulsin politsei käest, et sind torgati määrdunud süstlaga. Nakkusarst tuleb kohe sinuga rääkima.” Seejärel kadus õde protseduurikäruga järgmisesse palatisse. Maria istus voodiservale. Kõht, selg ja pea valutasid. Rinnus lõikas nagu noaga. Kõik kohad peale parema käsivarre olid valusad. Ta ajas ennast püsti. Pea käis ringi. Ta astus paar sammu ja haaras uksepiidast kinni. Tal oli tunne, et minestus kipub peale. Ta heitis uuesti voodisse. Ta nägi eemal koridoris kedagi tulemas. See oli nakkusarst Jonatan Eriksson, kes oli nii hästi Emili eest hoolitsenud, kui too haige oli. Imetore oli teda näha. Pisarad tulid taas silmi. Võõras haiglamaailmas leidus üks tuttav nägu. Keegi, keda usaldada.

      „Maria! Kuidas on?” Jonatan Eriksson istus toolile, kust Hartman oli äsja tõusnud, ja võttis Maria parema käe. Patsutas teise käega kergelt tema käsivart. Mehe nägu tuli hästi lähedale. Maria naeratas talle vastu. Tema paistetanud huuled tõmbusid pingule.

      „Mu väljanägemine on jube, eks ole? On parem olnud. Jonatan, me ei peaks enam niimoodi kohtuma.”

      Mees sai naljast aru. Tema näole valgus lai naeratus. „Kas sa tahad öelda, et me ei peaks enam haiglates kohtuma? Ma tulin siia, niipea kui kuulsin, mis juhtus. Kas sa tead, kes see kutt oli, kes sind torkas?”

      „Ei. Ta oli pikk. Maskiga. Hallide või roheliste silmadega. Üks tema semu tundus narkojoobes olevat. Tema pupillid olid imepisikesed, otsekui oleks ta morfiini mõju all. Liigutused jõnklevad. Nii palju kui mina aru sain, ei olnud see, kes torkas, joobes. Ta torkas mind mitu korda mingisuguse raevuga. Süstlas oli veri. Ta tegi seda meelega. Neid oli kolm. Ma ei saanud nendest jagu.” Iga kord, kui Maria sellest kohutavast juhtumist rääkis, läbistas teda uus hirmuvoog. Mälus vilksatasid pildikatked läbi naha tungivast nõelast. „Kas ma suren nüüd ära?”

      Jonatan raputas pead. „Aidsi saamise oht on minimaalne. B- ja C-hepatiidi risk on palju suurem. Sel juhul saab su maks vatti. Esimese asjana võtame nüüd proovid ja vaatame, ega su veres pole antikehasid ja sa pole mõnda nendest haigustest varem nakatunud. Siis teeme sulle B-hepatiidi vastase kiirvaktsineerimise ja anname immuunglobuliini. Siis võid ennast üpris kindlana tunda.”

      „Aga kui ma aidsi saan?”

      „Me teeme praegu ühe aidsianalüüsi, et vaadata, ega sa pole varem nakkust saanud, teise kolme kuu pärast ja kolmanda kuue kuu pärast. Samamoodi võtame B-hepatiidi analüüse. Viimase üheksa kuu pärast.”

      „Püha taevas, ma pean üheksa kuud ootama, et teada saada, kas ma olen nakatunud? Kas mingit kiiremat moodust ei ole?”

      „Ma saan aru, et see teeb muret. Aga kui aidsianalüüs kolme kuu pärast negatiivne on, siis on äärmiselt vähe tõenäoline, et sa nakatunud oled. Kuue kuu pärast kontrollitakse rohkem kindluse mõttes.”

      „Kolm kuud… Aga on ju ennetavad ravimid, eks ole? Aidsihaiged saavad profülaktilist ravi ja elavad kauem.” Jonatan oli varem erandi teinud, kui Emil haige oli ja teda ei tohtinud vaatamas käia. Ta võiks Mariat ka seekord aidata, kuigi see käib reeglitele vastu.

      „Ohutuid ravimeid pole olemas, midagi ei tohi ilma vajaduseta võtta. Kui me teaksime, et tüüp, kes sind torkas, oli tõepoolest aidsihaige või kui su analüüsi vastus on positiivne, anname sulle ennetavat ravimit, enne seda mitte.”

      „Aga me ju ei tea, kes ta on. Mis siis, kui me teda kätte ei saagi? Peab ju vahe vahel olema, kas sind ainult torgatakse verise nõelaga või süstitakse sulle verd.”

      „Selge see, et vere kogus on oluline. Aga ma tahan oodata. Sinu enda pärast, Maria. Kui sa oleksid minu naine, teeksin samamoodi.” Ta vaatas Mariale silma. Vaatas sooja ning tõsise pilguga, kuni Maria riskis teda usaldada.

      „Ok. Kuidas su naisel läheb?” Maria oli vahel nende peale mõelnud ja eriti selle peale, mida Jonatan oli talle usaldanud – et naisel oli tõsiseid probleeme alkoholiga.

      „Me ei ela enam koos. Ta kolis ühe teise mehe juurde, kellel on sama viga küljes. Ma ei saa sinna mitte kui midagi parata. Kui ta niimoodi jätkab, siis ta enam kuigi kaua ei ela… Ei, mulle pole kaastunnet vaja. Ma tahtsin ainult öelda, kuidas lood on. Minust ei olnud asja, ma ei suutnud teda aidata… Kui sa ühel päeval tunned, et tahaksid tassi kohvi juua ja natuke juttu ajada, siis tead, kust mind leida.”

      „Hea meelega.” Maria mõtles seda tõsiselt.

      „Ja kuidas sul endal läheb?” küsis Jonatan ja tema näoilme ütles, et ta ei oota niisama tühja loba, vaid usaldust.

      „On üks mees, keda ma armastan…” Maria vakatas. Suhet Per Arvidssoniga ei olnud lihtne seletada.

      „Aga… Ma kuulen, et ridade vahel on mingi „aga”…”

      „Aga… see pole niisama lihtne. Tema nimi on Per Arvidsson ja ta on politseinik. Tead küll, see, kes teenistusülesannete täitmisel haavata sai. Füüsiliselt on ta paranenud. Aga ta on ajuti masenduses. Töötab poole koormusega. Läks just oma naisest lahku. Lapsed on igal teisel nädalavahetusel tema juures. Aeg-ajalt me kohtume, aga tal ei ole suhteks jaksu. Ta ei jaksa minu lapsi taluda. Nende soovid ja tahtmised on liiga tülikad. Nii et kohtume lastest vabadel nädalavahetustel ja püüame midagi ühist leida. Ta isegi ei tea kindlalt, kas ta mind armastab… Ta ütleb, et tal on lihtsalt tühi tunne.”

      „Kas sinule sellest piisab?” Jonatan vaatas talle hästi tõsiselt otsa. „Mõnikord ma arvan, et inimesed lepivad elu raasukestega sellepärast, et enda arvates nad rohkemat ei väärigi… nii oli minuga. Ma tahtsin midagi, mis oleks kogu südamest, mitte seda, et minu vastu oldi mõnikord armuline, kui tal tröösti vaja oli. Nüüd, kui ta on ära kolinud, panen ma imeks, kuidas niimoodi sai minna.”

      „Sellest, mida Per annab, on küllalt… kui ta parasjagu rohkem anda ei saa. Ta paraneb tasapisi, aga kindlalt. Ma loodan, et kõik saab korda, kui talle lihtsalt aega anda.”

      „Hoia ennast, Maria ja anna endast elumärki.” Jonatan vaatas talle pikalt otsa ja Maria tundis kehas igatsust. Nende vahel oli mingisugune pinge. Oli olnud esimesest hetkest peale, kui ta Jonataniga telefoni teel kogemata riidles. Näis, et sellest on terve igavik möödas. Oma pahameeleks tundis Maria, et punastab.

      Ka Jonatan pani seda tähele ja laskis ta käe lahti. „Ma hindan sinu sõprust,” sõnas ta, otsekui loeks ta Maria mõtteid ega tahaks talle rohkem piinlikkust valmistada. Ta oli ju äsja kuulutanud, et on vaba, ja seda võidi valesti mõista, võtta kui liiga häbitut pakkumist.

      Üks meditsiiniõde pistis pea kahte voodit eraldava eesriide vahelt sisse. „Jonatan. Osakonnast otsitakse sind. Kas sa lülitasid piipari välja?”

      Jonatan Eriksson katsus rinnataskut. „Unustasin vist valvetuppa. Me kohtume veel, Maria. Luba mulle. Helista, millal tahad.”

      „Kui kauaks ma pean siia jääma?” hüüdis Maria talle järele.

      „Minu pärast võid koju minna, kui kõik analüüsid tehtud on. Sul on paar ribi katki. Ilmselt tahab kirurg sind natuke aega siin hoida ja vaadata, et ei tekiks verejooksu või auku kopsu.” Ta kadus nurga taha ja Maria nägi tema valge kitli viimast vilksatust.

      Niipea kui Maria üksi jäi, hakkasid mõtted keerlema. Ikka ja jälle käis ta koletu juhtumi läbi, püüdis rohkem üksikasju meelde tuletada. Pikal tüübil olid rautatud saapad, Doc Martins. Kilroy sildiga teksased. Tal on kas palju raha või jõukad ja heldekäelised vanemad? Tema vanust oli raske öelda. Teised kaks rääkisid nii, nagu oleksid nad pärit Västeråsi kandist. Madal l-häälik. Raisk, peame vist järele jätma, Roy. Laseme jalga. Pika nimi oli Roy. Hartman vaatab parajasti läbi kõiki piirkonna tuntud kurjategijaid ja kampasid. Ta otsib ka raadio ja kohalike teleuudiste kaudu võimalikke tunnistajaid. Siin lesida ja oodata on ajaraiskamine. Maria tahtis aidata, ent adus, et tal ei ole võimalik uurimises osaleda. Mitte siis, kui ta ise on asjasse

Скачать книгу