LITMIR.BIZ

      Polnud mingit kahtlust, et oli tõesti midagi nõiduslikku selle mägise, künkliku paikkonna pinnas, mida – kummalise varjundi tõttu, mille see siinsele taimestikule andis – tunti oktariinirohu maana. Näiteks oli see üks neist vähestest kohtadest Kettal, kus taimedel esines eelaasta teisendeid.

      Eelaastataimed on taimed, mis kasvavad ajas tagasi. Paned sel aastal seemne mulda ja nemad kannavad vilja eelmisel aastal.

      Morti perekond oli spetsialiseerunud veinitegemisele eelaasta viinamarjadest. Need olid väga suure väega ja neid hindasid väga kõrgelt ennustajad, sest loomulikult võimaldasid need viinamarjad neil tulevikku näha. Ainuke häda oli, et nendest tehtud veiniga tuli pohmelus eelmisel hommikul, ja sellest ülesaamiseks pidi kõvasti jooma.

      Eelaasta taimede kasvatajad olid tavaliselt kogukad tõsised mehed, kellel oli tugev kalduvus enesevaatlusele ja kalendriuurimisele. Talunik, kes jätab külvamata tavalise seemne, jääb lihtsalt viljast ilma, samas kui inimene, kes unustab külvata sellise vilja seemet, mis on juba kaksteist kuud tagasi koristatud, riskib kogu põhjuste ja tagajärgede jada segiajamisega, äärmiselt piinlikust olukorrast rääkimata.

      Morti perekonnale oli samuti äärmiselt piinlik see, et pere noorim poeg polnud sugugi tõsine ja tal oli umbes sama palju annet maaviljeluse peale kui surnud meritähel. Asi polnud mitte selles, et ta poleks tahtnud aidata, vaid selles, et ta oli abivalmis säärasel hajameelsel, rõõmsal viisil, mida tõsised inimesed ruttu kartma õpivad. Selles oli midagi nakkuslikku, lausa saatuslikku. Mort oli pikk, punapäine ja tedretähniline, tal oli sedasorti keha, mis paistab vaid osaliselt omaniku kontrollile alluvat, ning see näis koosnevat ainult põlvedest.

      Kõnealusel päeval tormas see keha parasjagu vuhinal üle kõrgete põldude, vehkis kätega ja huilgas.

      Morti isa ja onu jälgisid seda kivimüüril seistes trööstitu pilguga.

      „Ma ei saa aru sellest,” sõnas Lezek, tema isa, „et linnud ei viitsi isegi ära lennata. Mina lendaks minema, kui ma midagi sihukest enda poole tulemas näeks.”

      „Ähäh. Inimkeha on ikka üks imepärane asi. Ma mõtlen seda, et tal käivad jalad risti all, aga seal on ikkagi päris tubli annus kiirust.”

      Mort jõudis vao lõppu. Üks end liialt täisõginud metstuvi taarus aeglaselt tema teelt kõrvale.

      „Aga vähemalt on tal süda õiges kohas,” ütles Lezek ettevaatlikult.

      „Ähäh. Muidugist, se’on see ülejäänd kraam, mis omal kohal pole.”

      „Ta hoiab puhtust. Ei söö palju,” sõnas Lezek.

      „Jah, seda ma näen.”

      Lezek heitis silmanurgast pilgu oma vennale, kes üksisilmi taevasse vahtis.

      „Ma kuulsin, et sul olevat talus üks koht ära anda, Hamesh,” ütles ta.

      „Ähäh. Aga ma sain õpipoisi tallu kah.”

      „Aa,” sõnas Lezek süngelt, „millal see veel oli?”

      „Eile,” valetas ta vend lõgismao kiirusel. „Leping kõik alla kirjutatud ja pitser peal. Anna andeks. Kuule, saad aru, ega mul pole midagist Morti vastu, ta on nii tore poiss, et rõõm vaadata, ainult et …”

      „Ma tean, ma tean,” ütles Lezek. „Ta ei leiaks oma tagumikku kahe käega kobades kah üles.”

      Nad vahtisid kauget inimkuju. See oli ümber kukkunud. Paar tuvi olid vaarunud lähemale asja uurima.

      „Ega ta loll ju pole,” märkis Hamesh. „Lolliks ei saa teda kuidagi nimetada.”

      „Aju on tal täitsa olemas,” nõustus Lezek. „Vahel vajub ta nii raskelt mõttesse, et talle tuleb vastu pead virutada, et ta sind tähele paneks. Ta vanaema õpetas ta ju lugema. See vist kuumutas ta mõistuse üle.”

      Mort oli end üles ajanud ja komistas nüüd oma hõlsti otsa.

      „Sa peaks ta mingi ameti peale panema,” sõnas Hamesh mõtlikult. „Vahest preestriks. Või võluriks. Need võlurid loevad palju.”

      Nad vaatasid üksteisele otsa. Mõlema mõtteist käis läbi aimus, millega Mort hakkama võiks saada, kui ta oma kõige paremate kavatsustega võlukunstiraamatu ligi pääseks.

      „Hea küll,” ütles Hamesh kiiruga. „Siis millekski muuks. Kindlasti on terve hulk ameteid, kus ta kätt võiks proovida.”

      „Ta

Скачать книгу