LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kuidas ise heaks arvan. Osake minust soovib teha kõike kolme. Kuid naer jääb peale.

      Kõlan hullumeelselt ja võib-olla olengi seda. Pärast tänast on mul igal juhul põhjendus olemas. Inimesed korjavad teisel pool Corviumi veel surnukehi kokku. Cal eelistas oma krooni kõigele, mille nimel minu arvates võidelnud olime. Mõlemad on veritsevad haavad, mida ükski tervendaja parandada ei suuda. Haavad, mida pean praegu oma terve mõistuse nimel eirama. Ainus, mida teha saan, on nägu käte vahele matta, hambad risti suruda ja sisemuses pulbitseva idiootse naeruga võidelda.

      See on täielik otsatu hullumeelsus.

      Evangeline, Cal ja mina, kõik koos Montforti minemas. Milline täielik naljanumber.

      Seda ütlesin ka teates Kilornile, kes on endiselt turvaliselt Piedmontis. Ta sooviks kõigest kuulda, nii palju kui rääkida saan. Pärast seda, kui veensin teda maha jääma, on igati õiglane teda asjadega kursis hoida. Ja loomulikult tahan, et ta kursis oleks. Soovin, et oleks keegi, kes minuga koos naeraks ja kiruks seda, mis on tulemas.

      Kõkutan taas kumedalt ja toetan pea tagasi vastu müüri. Tähed mu pea kohal on kui nõelapisted, Corviumi tuledes ja tõusva kuu valguses tuhmid. Need nagu jälgiksid all kindluslinnas toimuvat. Huvitav, kas Iris Cygneti jumalad naeravad mu üle. Kui nad üldse olemas on.

      Huvitav, kas ka Jon naerab.

      Mõte temale muudab vere mu soontes jäiseks ja tapab viimase alles jäänud maniakaalse itsituse. See neetud ettekuulutav uusvereline hulgub kusagil ringi, meile tabamatu. Kuid millega ta tegeleb? Istub künkanõlval ja vaatab? Laseb oma punastel silmadel edasi-tagasi tiksuda, kui meie üksteist notime? On ta mingisugune mängujuht, kes saab rahulduse meie positsioonidele nügimisest ja enda suva järgi valitud tuleviku välja mängimisest? Kui see oleks kuidagimoodigi võimalik, üritaksin teda leida. Sundida teda meid hukatusliku saatuse eest kaitsma. Ent see on absurdne. Ta teaks, et tulen. Saame Joni leida vaid siis, kui ta ise seda soovib.

      Nühin ärritunult sõrmedega üle näo ja peanaha, nii et küüned nahka kraabivad. Tekkiv aisting toob mu tasahilju tagasi tegelikkusesse. Nagu ka külm. Kivi mu keha all kaotab öö edenedes soojust. Mundri õhuke kangas ei kaitse mind kuigivõrd lõdisemise eest ja müüri teravad kivikõvad servad ei ole just kuigi mugavad. Sellest hoolimata ei liigu ma paigast.

      Liigutamine tähendab und, kuid ka tagasi alla minemist. Teiste juurde, kasarmusse. Isegi kui manan näole oma kõige uhkema põrnitsuse ja annan jalgadele valu, pean ikkagi silmitsi seisma Punaste, uusvereliste ja ka Hõbedastega. Kindlasti Julianiga. Kujutan juba ette, kuidas ta mu välivoodil ootab, valmis järjekordset loengut pidama. Mul pole aimugi, mida ta öelda võiks.

      Arvatavasti hoiab ta Cali poolele. Kõige lõpus. Kui saab selgeks, et me ei lase Calil troonile jääda. Hõbedased on verele kõigutamatult ustavad. Ja Julian on kõigutamatult ustav oma surnud õele. Cal on viimane, mis on temast jäänud. Mees ei pööra kogu oma revolutsiooni- ja ajaloojutust hoolimata sellele selga. Ta ei jäta Cali üksi.

      Tiberiast. Kutsu. Teda. Tiberiaseks.

      Isegi nimele mõtlemine teeb haiget. Ta pärisnimele. Ta tulevikule. Tiberias Calore Kuues, Norta Kuningas, Põhja Lõõm. Kujutlen teda venna troonil, turvaliselt kidakivist kongis. Või tiriks ta välja teemantklaasist põrguleegid, millel istus ta isa? Hävitaks iga jälje Mavenist, kustutaks ta ajaloost? Ta ehitab oma isa palee taas üles. Norta kuningriik saab taas endiseks. Kui välja jätta Samos Rifti kuningana, on kõik taas nii, nagu oli ette nähtud päeval, mil areenile prantsatasin.

      Muutes kõik, mis on pärast seda päeva toimunud, tühiseks.

      Ma ei ole nõus sel juhtuda laskma.

      Ja õnneks ei ole ma selles ettevõtmises üksi.

      Kuuvalgus kumab mustal kivil, muutes kõikide tornide ja kaitsevalli kuldsed kaunistused hõbedaselt helkivaks. Mu all peavad vahti punastes ja rohelistes mundrites ringi uitavad patrullid. Verev Valve ja Montfort. Nende ametivendi, kojavärvides Hõbedasi, on vähem näha ning nad hoiavad omaette. Kollased Larised, mustad Havenid, punasinised Iralid, punaoranžid Lerolanid. Samoste värve pole kusagil. Tänu Volo ambitsioonikusele ja soodsale võimalusele on nad nüüd kroonitud pead. Pole tarvidust aega raisata millelegi nii lihtlabasele kui öine valvekord.

      Huvitav, mida Maven sellest arvab. Tiberias oli talle selline kinnisidee, et võin vaid ette kujutada raskust, mille ta õlgadele paneb veel üks konkureeriv kuningas nagu Volo. Kõik keerles ta venna ümber, kuigi pealtnäha oli Mavenil kõik, mida tahta võis. Kroon, troon, mina. Sellest hoolimata tundis ta end varjus olevat. Elara kätetöö. Naine väänas ja vormis noormehe selleks, keda tal tarvis oli, samavõrra nii luues kui ka lõhkudes. Maveni kinnisidee toitis ta võimujanu ja võimaldas kesta ka kuninganna omal. Laieneb see ka kuningas Volole? Või piirduvad Maveni süngeimad ja ohtlikemad ihad meiega? Tappa Tiberias, jätta mind endale?

      Seda oskab öelda vaid aeg. Kui ta uuesti ründab, ning seda ta teeb, saan teada.

      Loodan vaid, et oleme valmis.

      Davidsoni sõdurid, Verev Valve ja meie üha laienev salategevus – meist piisab. Peab piisama.

      Kuid see ei tähenda, et ma ei või ettevaatusabinõusid rakendada.

      „Millal me lahkume?”

      Selleks oli küll tarvis omajagu pelutavat inimkontakti, kuid suutsin end Davidsoni tööruumidesse rääkida. Ta on enda kasutusse saanud paar suuremat kabinetti juhtimissektoris, mis on hetkel täis Montforti tähtsaid ninasid. Ja ka Vereva Valve omi, kuigi Farleyt siin ei ole. Sõjaväelased ei lase end minu sisenemisest häirida ja teevad ruumi saabujale, keda omavahel ikka veel Välguplikaks kutsuvad. Enamik tegeleb pakkimisega. Peamiselt paberid, kaustad, kaardid. Mitte midagi sellist, mis ka tegelikult ühelegi siinviibijale kuuluks. Luureandmed minust targematele läbi närimiseks. Ilmselt jäid need maha Hõbedastest sõjaväelastest, kes viimati neid ruume kasutasid.

      Sagina keskel seisab Ada, üks mu uusvereline värvatu. Ta pilk libiseb üle viimse kui paberilipaka, enne kui keegi teine selle ära pakib. Tüdruk talletab kõik oma täiuslikku mällu. Möödudes me pilgud ristuvad ning noogutame teineteisele. Kui Montforti läheme, saadetakse Ada Farley käsul Ülemjuhatusse. Ilmselt ei näe ma teda pikka aega.

      Davidson vaatab oma lagedalt laualt üles. Ta viltustesse silmanurkadesse ilmuvad kurrud, mis on ka ainuke märk naeratusest. Kabineti karmist, mitte kedagi kaunistavast valgusest hoolimata näeb ta välja nägusam kui kunagi varem. Silmapaistev. Heidutav. Võimu poolest kuningas, isegi kui tal seda tiitlilt ei ole. Kui mees viipab, et lähemale astuksin, meenutan neelatades, kuidas ta piiramisrõngas välja nägi. Verine, kurnatud, hirmul. Ja otsusekindel. Nagu ka me ülejäänud. See rahustab mind pisut.

      „Said seal ennist kenasti hakkama, Barrow,” sõnab ta. Peaminister jõnksatab peaga umbkaudu torni suunas.

      Pilgutan üllatunult silmi ja turtsatan. „Pead silmas, et hoidsin suu kinni.”

      Keegi akna juures naerab. Vaatan sinnapoole ja näen vastu klaasi nõjatuvat Tytonit, käed ristatud ja ühe silma kohal rippumas valge juuksekihar nagu ikka. Ka tema kannab puhast metsarohelist mundrit, olgugi et see on randmetest ja säärtest pisut lühike. Ei mingit välgutähist, mis näitaks, kes ta on – elektron nagu minagi. Sest see ei ole tema munder. Viimane kord, kui teda nägin, oli ta pealuust jalatallani hõbeverega koos. Tyton trummeldab sõrmedega vastu käsivart, justkui näidates, kui ohtlikud relvad need on.

      „On see võimalik?” küsib ta mulle otsa vaatamata mada-lal häälel.

      Davidson seirab mind ja vangutab kergelt pead. „Õigupoolest olen rahul sellega, mida teistele ütlesid, Mare. Minu koju saatmise kohta.”

      „Nagu ütlesin, pakub mulle huvi...”

      Peaminister tõstab peopesa minu poole ja katkestab mind poolelt sõnalt. „Jäta. Arvan, et isand Jacos on siin ainus, kes teeb üldse midagi pelgalt uudishimust.” Noh, ta ei eksi. „Mida sa tegelikult Montfortist soovid?”

      Akna all seisva Tytoni silmad välgatavad valguse käes, kui ta viimaks suvatseb mulle

Скачать книгу