LITMIR.BIZ

Скачать книгу

välkkiire naeratus. „Mõistagi mitte. Milleks täiuslikku asja lõhkuda?”

      „Noh, ärge palun laske end kauem oma täiuslikust elust eemal hoida, Teie Kõrgus,” kinnitan vastu. Astun endiselt muiates kõrvale ja teen tal tee vabaks. Paljastan ta vale. Evangeline Samos ei otsinud mind selleks üles, et solvanguid vahetada. Käitumine nõukogu saalis tegi ta ajendid päevselgeks.

      Tüdruk pilgutab silmi ja pisut ta kuraasikusest hajub. „Mare,” lausub ta nüüd mahedamalt. Paluvalt. Kuid uhkus ei luba tal teha enamat, kui peaaegu anuda. See neetud Hõbedane selgroog. Tüdruk ei oska painduda. Keegi ei ole talle seda kunagi õpetanud ning keegi ei lubaks tal kunagi katsetada.

      Hoolimata kõigest meie vahel juhtunust torkab mu südant haletsusnool. Evangeline kasvas Hõbedaste õukonnas ning on sündinud sepitsema ja ronima, võitlema sama raevukalt, kui ta kaitseb oma salajasi mõtteid. Kuid ta mask pole kaugeltki täiuslik, eriti võrreldes Maveni omaga. Pärast kuudepikkust kuninga silmis hiilivate varjude lugemist peegelduvad Evangeline’i mõtted tema omades kristallselgelt. Tüdrukust õhkub valu. Igatsust. Ta on nagu puuri pistetud kiskja, kel pole lootustki põgenema pääseda. Osaliselt soovin, et ta lõksu jääkski. Et ta aduks, missugune on elu, mida ta varem igatses. Tahaksin uskuda, et ma pole nii julm. Ja ka mitte rumal. Evangeline Samosest saaks mõjukas liitlane ning kui pean ta ära ostma millegagi, mida ta soovib, olgu siis pealegi.

      „Kui otsid kaastunnet, kõnni edasi,” pomisen taas tühjale tänavale viibates. Kasutu ähvardus, kuid neiu tõmbub sellegipoolest turri. Ta niigi mustad silmad muutuvad tumedamaks. Pilge töötab, surub ta nurka, sunnib ta kõnelema.

      „Sinult ei taha ma seda grammivõrdki,” nähvab Evangeline. Ta turvise nõeljad servad muutuvad koos vihaga teravamaks. „Ja tean, et ma pole seda ka ära teeninud.”

      „Seda kahtlemata,” turtsatan. „Nii et soovid siis abi? Põhjust mitte meie ülejäänud lõbusa pundiga Montforti minna?”

      Evangeline’i näole tekib järjekordne salvav naeratus. „Ma ei ole nii idiootne, et sulle midagi võlgu jääda. Ei, räägin vahetuskaubast.”

      Hoian näo ilmetu ja pilgu Evangeline’ile naelutatud. Manan endasse pisut Davidsoni tüünet hoomamatut tühjust. „Arvasingi, et seda teed.”

      Hea teada, et sa ei olegi nii juhm, kui rahvas paistab arvavat.”

      „Mis sul siis on?” küsin, soovides asja pisut kiirendada. Asume homme Piedmonti ja sealt Montforti teele. Meil ei ole luksust tavapäraseid teravusi vahetada. „Mida sa tahad?”

      Sõnad jäävad talle kurku kinni. Ta veab hammastega üle huulte, kraapides kaasa pisut lillat värvi. Corviumi tänava halastamatus valguses näib neiu jumestus kalk, rohkem sõjamaalingu moodi. Eks vist ongi. Lillakad varjud põsesarnade all, mis peaksid ta näojooned võimatult teravaks muutma, paistavad hämaruses haiglased. Isegi kuupaistes lumivalget jumet silendav sillerdav valge puuder ei ole täiuslik. Pisarajäljed. Tüdruk on üritanud neid katta, kuid tõendid pole kadunud. Ebaühtlane toon ja pisut ripsmetest valgunud musta värvi on siiski jälje jätnud. Ta kaunil ja surmavalt suurejoonelisel fassaadil on sügavad mõrad sees.

      „Aga vastus on lihtne, eks?” vastan iseenda küsimusele ja astun sammu lähemale. Evangeline peaaegu võpatab. „Kõik see aeg, kõik see skeemitamine. Sul on Tiberias. Sul on kolmas võimalus Calore kuningaga abielluda. Saada Norta kuningannaks. Saavutada kõik, mille nimel oled eales tööd teinud.”

      Tüdruku kõrisõlm jõnksatab, kui ta ilmselt ebaviisaka vastuse alla neelab. Me ei ole teineteisega tsiviliseeritult ümber käimises kuigi palju kogemust.

      „Ja tahad välja,” sosistan. „Sa ei taha olla see, mille jaoks sündisid. Millest selline äkiline ilmutus? Miks visata minema miski, mida nii väga soovisid?”

      Tüdruk ei suuda end enam vaos hoida. „Ma ei pea ennast ega oma põhjuseid sulle selgitama.”

      „Sinu põhjusel on punased juuksed ja ta reageerib nimele Elane Haven.”

      Evangeline tõmbub pingesse, käed lähevad rusikasse ja soomused ta turvisel muutuvad ootamatus emotsioonidetulvas tihedamaks. „Ära räägi temast,” kähvab neiu ja paljastab oma nõrkuse, mida saame kerge vaevaga ära kasutada.

      Ta astub minu juurde. Evangeline on minust mitu sentimeetrit pikem ja kasutab seda nappi eelist hästi ära. Käed puusas, silmad lõõskamas, õlad linnatulede taustal puhevile aetud, varjutab ta mu tervenisti.

      Vaatan silmi pilgutades üles tüdruku suunas ja kallutan pead. „Nii et tahad tema juurde tagasi pääseda. Ja mis, kujutad nüüd ette, et suudan Tiberiase peatada sinuga abiellumast?”

      „Ära meelita ennast,” nähvab ta silmi pööritades vastu. „Oskad Calore kuningad hästi hajevile ajada, jah. Kuid ma ei kujuta endale midagi ette. Cal ei katkesta me kihlust. Maven võib-olla. Tema otsuses mind kõrvale heita mängisid sa kahtlemata mingit rolli.”

      „Nagu oleksid sa kunagi ka päriselt Maveniga abiellunud,” vastan Evangeline’ile aeglaselt. Nägin Maveni õukonnas rohkem, kui tüdruk arvab. Ta pere suhtus sellesse monumentaalsesse solvangusse liiga ükskõikselt. Rifti kuningriiki kavandati juba ammu enne seda, kui mina Mavenit üheski suunas nügida jõudsin.

      Evangeline kehitab õlgu. „Ma ei kavatsenud ta kuningannaks saada pärast seda, kui Elara suri. Andestust, pärast seda, kui sa ta tapsid,” täpsustab ta kiiresti. „Tema suutis teda vähemalt ohjes hoida. Talitseda. Vaevalt ükski elusolend seda enam teha suudab, isegi mitte sina.”

      Noogutan nõustuvalt. Maven Caloret ei ole võimalik kontrolli all hoida.

      Kuigi kahtlemata üritasin. Mulle kerkib sapp kurku, kui meenutan oma katseid poisskuningaga manipuleerida ja mängida ta nõrkusel minu vastu. Ja siis vahetas Maven Samose koja rahu, Järvemaa ja printsessi vastu, kes on sama surmav ja ilmselt kaks korda kavalam kui Evangeline. Huvitav, kas noormees leidis vaikses kalkuleerivas nümfis Iris Cygnetis endale sobiva kaaslase.

      Üritan poissi kujutleda praegu Corviumist Järvemaa suunas pagemas. Valge nägu, musta-punasekirju munder, sinisilmad vaikses raevus sädemeid loopimas. Taandumas kummalisse kuningriiki ja kummalisse õukonda, ilma oma kidakivi kaitsva mõjuta. Ette näidata mitte midagi peale Järvemaa kuninga surnukeha. Teadmine, et Maven nii suurejooneliselt läbi kukkus, pakub mulle pisut lohutust. Ehk lööb Järvemaa kuninganna ta otsejoones maha, karistuseks selle eest, et ta mehe elu piiramisrõngas tuulde heideti.

      Mina ei suutnud Mavenit uputada, kui mul selleks võimalus oli. Võib-olla teeb seda tema.

      „Ja sa ei suuda ka Cali kamandada. Vähemasti mitte viisil, mis aitaks mu eesmärke saavutada.” Evangeline ei jäta ning keerab nuga haavas edasi. „Ta ei lükka mind sinu pärast kõvale. Mitte siis, kui kaalul on troon. Kahju küll, Barrow. Ta ei ole kroonist loobujat tüüpi.”

      „Tean isegi, mis tüüpi ta on,” torkan vastu, tundes tema torget sama kibedalt kui tema minu oma. Kui mu elu samamoodi jätkub ja peaaegu iga samm seda haava torgib, ei saa see ealeski aega paraneda.

      „Tema on oma valiku teinud,” lausub Evangeline. Seda nii minu nuhtlemiseks kui ka oma seisukoha selgitamiseks. „Kui ta Norta tagasi võidab, ning seda ta teeb, abiellun temaga. Kindlustan meie liidu, tagan Rifti püsimajäämise. Kannan edasi Volo Samose ja tema terasest kuningate pärandit.” Evangeline vaatab minust mööda pimeda tänava lõppu. Kümne meetri kaugusel külgneval puiesteel jalutab patrull, hääled sama ühtlased ja vaiksed kui sammudki. Roostekarva mundrite järgi otsustades Verev Valve. Enamik neist on Norta armee Punaste mundritest ümber tehtud – tunnusmärgid rebiti lihtsalt küljest. Vaevalt Evangeline seda märkab. Ta pilk muutub uduseks, kui ta mõtleb millelegi kaugel eemal. Pingule tõmbuva lõuajoone järgi otsustades millelegi, mis talle põrmugi ei meeldi.

      „Ja kui sa temaga ei abiellu?” uurin ja toon ta teema juurde tagasi.

      See on lihtne ja ilmselge küsimus, kuid Evangeline kahvatab seda ettepanekut kuuldes segaduse sattunult. Ta silmad lähevad suuremaks ja suu vajub jahmatusest lahti. „Võimatu,”

Скачать книгу