Kui Raudpea tuli - Enn Kippel

Скачать книгу

siis Imbi lõpuks teotatuna pääseb, tormab ta valjusti nuttes rehealusest välja, kuna aga kubjas Juhkum sõnab talle irvitades järele:

      „Soo, nüüd on sel uhkel sälul rauad all!”

      Imbi aga jookseb sihitult mõõda nurmi ja tühja kesa, kuna sügisene tuul sasib ta lahtiläinud juukseid, mis nüüd, tungeldes otsmikule, katavad ta silmi. Valge pearätt on tal seejuures nihkunud kuklasse, kuna aga silmis läigib segane meeleheide.

      „Jõkke, jõkke kogu oma häbiga!” mõlgub Imbil peas veel ainus mõte, ja ta hakkabki jooksma kodu juurest kulgeva Pühajõe poole.

      Vahepeal on saabunud hommik — pilvis ja tuuline, nukker sügisene hommik. Taevast hakkab aga piserdama vihma, nagu nutaks ta koos Imbiga, kes väsinult variseb kummuli märjale kesale.

      „Oh jumal, Jumal!” ägab nüüd Imbi, „miks ei andnud sa mulle oma abi!”

      Ja uuesti ruttab ta jõe poole, et end ahastusest kiiremini päästa.

      „Jumalaga, Hinno, isa — siinses maailmas ei näe ma teid enam!” ja ta kargabki vette.

      Kuid Pühajõgi on madal — kuskilt ei ulatu ta tal üle puusade. Küll viskub Imbi vette, haarab vahel ka põhjamudast kinni, kuid ikka kerkib ta nägu pinnale. Olgugi et jõevesi on külm, tundub see nüüd talle nii kuumana, nagu viibiks ta praegu saunalaval.

      Pikkamisi hakkab ta aga jahtuma, kusjuures mõttedki muutuvad selgemaks; ja nüüd tulevad Imbile meelde kunagi kirikus kuuldud sõnad, et ainult Jumal, kes on andnud inimesele elu, tohib selle talt ka võtta.

      Ei, see oleks suur patt, mõtleb siis Imbi ja tuleb veest. Tal hakkab nüüd isegi häbi oma nurjatust soovist, ja jõudnud kaldale, kukub ta seal põlvili ning palub härdasti Jumalalt oma sõgedat tahtmist andeks.

      * * *

      Imbi lamab tagakambris paksude villvaipade vahel, kuhu ta on pärast kuumas saunas leilitamist asetatud. Kuulatades nüüd läbi palkseina kostvat veskirattale tormava vee kohinat ja veskikivide tumedat jahvatusmürinat, kumisevad Imbil veel nüüdki kõrvus toast lahkunud isa sõnad:

      „Eks ma keelanud sul minemast, sest mõisatöö on raske — mõis ei halasta kunagi!”

      „Mõisatöö on tõesti raske,” mõtleb Imbi kibedusega, kuid selle oleks ta kannatanud välja, aga mõisal pole halastust…! Ja puhkedes nutma: „Oh isa, isa — kui sa seda teaksid…!” Kuid Imbi ei tihka seda talle ütelda, ei — mitte kunagi!

      „Aga Hinno!” turgahtas siis juba mitmendat korda Imbil, kuid ikka ei suutnud ta temast rohkem mõtelda. Ta ihu hakkas lõdisema, kuna silmi pimestasid pisarad, mis, voolates mõõda põsevagusid alla, kadusid ta lahtiseisse juustesse.

      Pisut rahunedes võttis Imbi oma oeti peatsist Hinno kingitud maarahva katekismuse ning hakkas seda sirvima. Olgugi et ta luges sealt lehekülgede kaupa peatükke, ei pannud ta loetust midagi tähele, sest kõik ta mõtted olid nüüd puseriti peas, mis aina huugas: oled teotatud, ära naerdud ja Hinnostki maha jäetud! Ja asetanud siis lahtilöödud katekismuse rinnale, ristitas Imbi käed ning palus härdasti Jumalat, et see halastades teda kutsuks ta enese juurde taevariiki, kus on igavene rahupõli.

      Juba kolmandat päeva lamas Imbi oetil, vahel sonides, vahel aga olles selge mõistuse juures. Vahel tundis ta külma, vahel oli tal aga nii kuum, et pidi pilduma eneselt vaipu; öösiti äratas ta aga tihti õudse kiljumise ning kisaga majakondsed jalule, kusjuures Tehvan, olles tütre tervise pärast suuresti mures, ei tihanud neil puhkudel magama heita.

      3

      Sügisel, millal kõik viljad olid põldudelt koristatud ja inimesed lahkunud väljadelt, lendlesid seal veel ainult mustad kaarnad kisades ringi, kuna aga vinguvad põhjatuuled kihutasid tumedaid vihmapilvi üle maa.

      Nüüd aga oli mõisnik rõõmus, sest ta aidad olid pungil täis müügivilja, kuna ka talupojal polnud enam endist muret, sest kui ta piskuga ajab läbi ning segab vilja hulka hästi palju aganaid, siis suudab ta oma peret kuidagi türbeldi ületalve ikkagi toita.

      Veskites oli nüüd möldritel aga päris kibedasti tööd, sest olgugi et peagu igas talus ning peres vuristati käsikivi, toodi palju leivavilja ka möldritele jahvatada.

      Mihklipäeva eelõhtul lõpetas Ronga Tehvan oma veskis juba enne pimeduse saabumist töö, olgugi et seejuures ootas tal palju viljatündreid jahvatamisel järge ning mitmedki veskilised pidid seekord tühja vankriga tagasi koju pöörduma. Kuid et köetud saun ootas sedapuhku vihtlejaid, siis lükati veskirattale pärss peale ning pandi vesi paisude taha kinni nagu ratsahobune kammitsasse puhkama.

      Ja peatselt kostiski otse jõekaldal asetsevast möldri saunast meeste puhklemine, ähkimine ja vihtade sahin, kuna aga leili visati seal nii ägedasti, et aur tungis katuseunkaist pahisedes välja. Kui siis juba küllalt oli viheldud, jooksis Tehvan koos oma sulastega saunast välja, karates punetava ning aurava ihuga otsemaid jõkke, kuna aga veski naispere — Imbi ja Maare — läks nüüd omakorda vihtlema.

      Parajasti kui Tehvan oli jõest tulles jõudnud rõivastuda ning, istudes laua ääres, kustutas õllega oma janu, kihutas kaks ratsanikku veski õue, kus, karates sadulaist, hakkasid nad köitma oma hobuseid lasilate külge. Tulnukad olid kihelkonna auväärsemaid mehi — kiriku vöörmünder ja köster.

      Vöörmündril oli seljas tumedate võrelite ja vasknööpidega ilustatud lühike lambanahkne kasukas, kuna aga köster kandis musta tinanööpidega ääristatud vammust, jalas nahkseid kintskaatsasid ja kaela ümber punast rätikut. Et parajasti oli neil kosjatee jalge all, siis olid ka nende hobuste sabad köidetud ilusti punti.

      Pistnud kirjud käpikud vöö vahele, hakkas vöörmünder, kellel puusal rippus kakukott, lahti köitma sadula kaare küljest suurt lähkrit, milles loksus haljas viin.

      „Elias, sa kui isamees mine nüüd esimesena sisse ja kõnele!” ütles Hinno läve juures kahtlevalt peatuma jäädes.

      „Kui sul mõrsjaga on kaup kindel, siis lähme juba mõlemad!”

      „Kunagi sai selle üle ikka kõneldud…”

      „Kui on kõneldud, ei siis ole palju vigurdamist enam vaja, lähme!”

      Pühkinud künnisele visatud kuuseokstes jalad porist puhtaks, astusid kosilased tarre, mille eeskambrit valgustas ahjuäärsel pilakul põlev pird, kuna aga Tehvan ise istus piipu suitsetades õllekannu taga.

      Teinud kummarduse, tahtis nüüd vöörmünder hakata vana kosimise kombe järgi kurtma oma tedrekadumise lugu, kuid parajasti kui ta oli köhatamisega puhastamas selleks oma kurku, võttis Tehvan ise ootamatult sõna:

      „Ennäh Eliast, kas juba jälle tuled viljakoormaga veskile?”

      „Tee viib ju veskist mööda,” kostis vöörmünder, langetades viinalähkri põrandale, „kuid seekord ei tule ma sulle tooma, vaid tahan koguni viia!”

      „Eks veskist viida alati, ainult pisut vähem kui sinna tuuakse,” kostis Tehvan naeratades ja surus siis külalisil kätt. „Kuid sa oled tulnud koguni koos köstriisandaga, ja pealegi olete veel kirikurõivais…!”

      Kuid nüüd ei pidanud vöörmünder säärasele kavalale vigurdamisele enam vastu, vaid ta hakkas kohe pajatama:

      „Olime köstriisandaga jäneseid küttimas, ajasime ühte taga, lasksime tiivast vigaseks, ja siis ta mait lendas otsemaid siia veskisse, kuhu tulimegi teda tabama.”

      „Egas jänesed ometi lenda,” naeratas Tehvan, kuna aga vöörmünder märkas nüüd kohmetudes, et, alustades kosjajuttu, ajas ta tedre- ja jäneseloo segamini.

      „Aga ei sellest ole häda, aru saame ikkagi,” heitis Tehvan käega, „kui ta siia tuli, eks siis vaadake ise järele!”

      Kergendusohkega hingas vöörmünder — nüüd oli ta isamehekohustest see kõige tähtsam osa kosimisel möödas. Samal ajal Hinno, kes seisis mütsi näppude vahel keerutades

Скачать книгу