LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tasa hiilides lähenema võsaservale, kust võis silmata jõeäärsel lagendikul asetsevat suurt muistset ohverdamise kivi, mille ümber mullusel jaaniõhtul olevat kogunenud kokku palju maarahvast väärjumalate teenimiseks, nagu seda salaja oli hiljem õpetajale kõrva sosistatud. Ja nüüd siis oli Toomas Knieperil kange tahtmine ning lust säärast ebajumala­teenistust oma ihusilmaga näha ning esimese käsu vastu eksijaid tabada teolt.

      Eha ei jõudnud loodekaares veel kustuda, kui juba ohvrikivi äärde hakkas hiilides tulema inimesi, kes, kandes kokku hagu ning puurisu, süütasid kivi äärde tule. Praginal hakkasid siis kuivanud oksad põlema, kuna vuhisev leek kargas hagude vahelt välja nagu ahnesti limpsiv punane keel. Kokkutulnud inimesed asusid aga suures poolkaares istuma ümber kivi ja tule, jättes eneste keskele paarikümne sammu laiuse sõõri.

      Nüüd astus inimringist esile kolm lesknaist, kelle näod olid pearättidega nii hoolikalt varjatud, et võidi näha ainult nende vilkuvat silmapaari. Sammunud kaasitades ja paavstiusu kombe järgi enese kohal ristimärki tehes kolm korda ümber kivirahnu, istusid lesed selle tulepoolse serva juurde maha. Nüüd toodi tule juurde üks halvatud jalgadega naine, keda ta tütar kandis kolm korda ümber kivi, kusjuures tõbine hoidis kummaski käes üht põlevat vahaküünalt, mille alumised otsad olid muljutud inimese jala kujulisiks. Kui siis tõbine asetati tule äärde istuma, tõusis sealt üks leskedest, kes, võtnud talt mõlemad jalakujulised küünlad, ulatas need oma kaaslasile, ja siis hakkasid nad kõik kooris hüüdma:

      „Aita, püha Jaanike!”

      Pärast jalutu äraviimist astus kivi juurde laia pihaga tüdruk, kes, kurtes, et lendva vaevab ristluid, ulatas püsti seisvale lesknaisele tükikese vaha. Soojendanud seda vahatükki tulel, venitas lesknaine ta pikaks õhukeseks paelaks, laskis tüdrukul avada seelikunarid ning mähkis siis vahapaela ta puusade ümber. Seejärel täitis tüdruk kaasatoodud lähkrist lesknaiste ja ka oma kannu õllega, ja siis hakkasid nad kõik neljakesi, hoides õllekannu käes, sammuma ümber kivi, ise seejuures kogu aja kummardades ning hüüdes kooris:

      „Aita, püha Jaanike, aita…!”

      Nüüd haaras võsas varitsev hingekarjane köstri käe ning seda tugevasti surudes sosistas:

      „Tunned sa seda tüdrukut?”

      Et tüdruk oma nägu polnud varjanud, nagu seda olid teinud teised jaanitulelised, siis tundis Hinno temas kohe Ronga veski tüdruku Maare, kes möldri abivaimuna käis mõisas talguteol. Kuid imelikul kombel ei söandanud ta seda nüüd oma isandale ütelda.

      „Vaata hoolega — sul silm noorusest terane!”

      Hinno vaatas ning kõhkles, kuid siis, tihkamata oma leivavanemat petta, tunnistas talle, et see tüdruk on Ronga möldri ümmardaja.

      „Jumal tänatud, siis üks patuori on juba teada!”

      Kui lesknaised olid koos tüdrukutega käinud kolm korda ümber kivi, siis üks neist võttis ta keha ümbert vahapaela, laskis tüdrukul seda korra suudelda ja viskas selle siis tulle. Seejärel laskis lesk haigel tüdrukul rüübata paar sõõmu õlut, siis teha enese kohal kolmekordse ristimärgi, ja lõpuks, kõndides ise ümber kivi, valas ta sellele kolm korda õlut.

      „Lendva, mine välja Maare ristluist, mine välja!” hüüdsid nüüd lesed, ja tõstnud oma õllekannud suu juurde, hakkasid nad jooma.

      Kui siis tüdruk pärast sääraseid posimisi hakkas leskede juurest eemalduma, hüüdis üks neist talle järele:

      „Kui tervis tagasi tuleb, ära siis Jaani unusta!”

      Nüüd tuli kivi juurde vaeseid tõbiseid ühtepuhku aina juurde; kel neist valutas pea, sellele mähiti vahapaelad ümber kaela, kukla ja otsmiku; kes aga oli raiumisel vigastanud käe, see pidi palvetades hoidma põlevat vahaküünalt haigel kohal. Samuti kogunes sinna palju ka neid, kes eelmisel aastal olid Jaani abiga pääsenud tõve küüsist ning tulid nüüd tooma talle tänuohvriks vahaküünalt, mille asetasid kivile põlema.

      „Vaata, Heinrich, vaata — kui palju on põrguvürst jõudnud meie kihelkonnast enesele ohvreid koguda,” sosistas Toomas Knieper suurest erutusest võbisedes ja surus tugevasti köstri karedat kätt, „seepärast ongi kirik jäänud tühjaks ning hingekarjase laud lagedaks, et kihelkond kummardab ebajumalaid!”

      „Aita, püha Jaanike!” kuuldus jällegi leskede hüüd.

      Nüüd aga ei suutnud hingekarjane Toomas Knieper enam jääda rahulikult luurama, sest ta südamesse oli voolanud palju tigedat sappi ning ülemäärast viha, mis sundis teda köstrilt haaratud malka pea kohal keerutades tormama võsast:

      „Hurjah, peletisi, — siis nõnda teenitegi Jumalat?!”

      See oli jaanitulelistele nagu selgest taevast kärgatanud Issanda vihane pikne: inimesed jooksid robinal võssa, haiged ning tõbised komberdasid hirmunult laiali, jalutud roomasid puhmaisse — kõik nad püüdsid pugeda vihase kiriksandi eest peitu, kusjuures mõnigi neist sai talt tugeva matsaka malgaga selga, nii et pidi hädaga oigama. Ja nõnda jäigi ohverdamispaik lagedaks, kuna aga hingekarjane, joostes ümber jaanitule, kisendas malka keerutades valgesse öhe:

      „Elate päevast päeva paganlikus väärjumala teenimises ega tea teie midagi Jumalast ja ristiinimese palvest, vaid saadate oma elu nagu meeletud lojused hukka!”

      Hirmunud talurahval polnud nüüd enam mahti jääda kuulama oma hingekarjast, vaid igaüks püüdis pageda nii kiiresti kui suutis, et mitte talle kätte jäädes sattuda ränga karistuse alla. Nad olid küll hoolikalt varjanud pearättidesse ja karvamütsidesse oma silmnäo, mõni aga määrinud selle koguni tahmaga mustaks, et raske oleks teda tunda, kuid mine sa tea, õpetaja silm on terane nägema…!

      Et kedagi ei jäänud kiriksandile vihalahutamiseks kätte, siis hakkas ta seda tigedamini tallama nüüd tuld: ainsa jalahoobiga paiskas ta põlevad tukid laiali ja sõtkus siis jaluli neil otsas.

      Talutades käekõrval oma isanda hobust, ilmus nüüd ka köster lagendikule, kus Toomas Knieper, ikkagi veel tallates hõõguvaid tuletukke, hüüdis talle nõnda:

      „Ja sina, Heinrich, oled tõesti nuhtlemise väärt: jääd rahulikult säärast jõledust pealt vahtima ega rutta oma hingekarjasele appi, kui tema peab saadanaga rasket heitlust!”

      „Isand, hobune jäi võsas jalgupidi kinni…” kogeles köster.

      „Kui loom on meeletu, siis ometi ei tohi seda olla sina, kellele koos kristliku vagadusega olen õpetanud ka tarka meelt!”

      Seistes norguspäi ning kuulates oma isanda noomimist, tundis Hinno, et õpetajal on õigus, sest mis oleks Toomas Knieperita saanud temast, üksikust mahajäetud orvust — ainult mõisas teolkäija ning põline sulane, kuna aga nüüd oskab ta lugeda, kirjutada, seletada katekismust, pidada kogudusele eestpalveid ja isegi laulda koraale.

      „Oled noor ning Jumala armust on sul tugevad ihuliikmed — seepärast oleksid pidanud võtma neist minu rõõmuks kas või ühegi kinni!”

      Köster vaikis, suutmata midagi kosta.

      Kuid pagemine öö varju ei päästnud veel kõiki süüdlasi hingekarjase viha eest, sest mõnda neist võttis ta nüüd nõuks veelgi tabada, kindlasti aga Ronga möldri ümmardajat. Ja roninud sadulasse, haaras õpetaja köstrilt ratsmed ning kihutas piki jõekallast edasi, kuna aga Hinno hakkas tal sörkides kannul jooksma.

      Peatselt jõudiski Toomas Knieper Ronga veskini, mille suur vesiratas oli pandud seisma, kuna aga vahutav vesi tormas kohisedes üle suletud paisu. Samal ajal olid jõeäärses lepikus linnud juba ärkamas, idakaares kumas peatselt saabuv agu, putukad sumisesid õhus ja kaugelt väljade tagant kuuldus ikkagi veel külanoorte kilkamisi ning tralli — see oli jaaniöö. Ainult Jõhvi kihelkonna hingekarjane Toomas Knieper ei tundnud sellest suveööst mingit rõõmu, sest ta õiglases vihas mässav ning raevutsev süda oli kaotanud oma rahu.

      Kui siis hingekarjane koos köstriga astus möldri lahtisesse õue, tormas seal õuekoer suure ning vihase lõrinaga neile vastu;

Скачать книгу