LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tagasi ja õhkkond on muutunud. „Nii et teile siis päriselt ka meeldis mu lugu?”

      Lynn reageerib kiirelt. „Ma ei teadnudki üldse, et sa kauboidest nii palju tead.”

      „Ma ei teagi,” vastad sa ja sa oled mingis hämaras kohas ja sa võtad oma klaasi kätte ja valad selle kurgust alla ja teised tüdrukud vaatavad jälle teineteisele otsa.

      „Teeme nii, et sa ei räägi sellest idikast enam kunagi,” ütleb Chana.

      „Okei,” oled sa nõus.

      Lynn võtab oma kokteili kätte. Chana võtab oma kokteili kätte. Sina võtad oma tühja klaasi kätte.

      Chana ütleb toosti: „Selle terviseks, et me ei räägi enam mitte kunagi sellest idikast ja ta sitasest soodaveest ja ta faking soengust ja välja ilmumata persest.”

      Te lööte klaasid kokku, aga neil tüdrukutel on midagi juua ja sinu klaasis valitseb tühjus. Ma lähen välja, et näha, millal sa lahkud. Mingi sitapea ilmub välja ja oksendab.

      Kurgihapendamisvesi, ma lihtsalt ei või.

      5

      MEID on kolm, kes me kell 2.45 öösel seal Greenpoint Avenue metroopeatuses ootame ja ma tahan su jalanõu paelad kinni siduda. Need on lahti. Ja sa oled liiga purjus, et rööbastele nii lähedal seista. Sa nõjatud seljaga vastu rohelist posti, jalad niimoodi välja sirutatud, et need ulatuvad kollasesse ohutsooni platvormi serval. Postil on neli külge, aga sa pead seisma vastu seda, mis jääb rööbaste poole. Miks?

      Mina kaitsen sind ja siin pärapõrgus on veel ainult üks kodutu, kes on omadega kusagil teisel planeedil, istub pingil ja laulab: vedur number üheksa, New Yorgi rööpail sõidab ta, kui ta rajalt maha sõidab, korja ta üles korja ta üles korja ta üles.

      Ta laulab seda lauluosa aina uuesti ja uuesti, kõva häälega, ja sinu nägu on telefoniekraanile liimitud ja sa ei suuda toksida ja seista ja kuulata samal ajal seda muusikalist rünnakut. Sa muudkui libised – su jalanõud on vanad, tald ei haaku – ja mina muudkui võpatan ja ma hakkan sellest juba väsima. Me ei kuulu sellesse urkasse, see on miiniväli täis tühje purke, ümbrispabereid, asju, mida keegi ei taha, isegi mitte see laulev kodutu. Need noored, kellega sa suhtled, elavad selle nimel, et G-liinil sõita, justkui see tõestaks, et nad on kahe jalaga maa peal, et nad on „tõsiseltvõetavad”, aga seda su sõbrad ei mõista, et see liin oli ilma nende ja nende Miller High Life’i purkide ja kurgihaisulise okseta parem.

      Su jalg libiseb. Jälle.

      Sa pillad oma telefoni ja see kukub kollasesse tsooni ja sul vedas, et see rööbastele ei kukkunud, ja mul tulevad külmavärinad peale ja ma soovin, et ma saaksin sul käest haarata ja sind teisele poole posti toimetada. Sa oled rööbastele liiga lähedal, Beck, ja sul on vedanud, et ma siin olen, sest kui sa kukud või kui sind oleks siia alla jälitanud mingi väärakas, mõni rääbakas vägistaja, siis ei saaks sa mitte midagi teha. Sa oled liiga purjus. Su pisikeste tenniste paelad on liiga pikad, liiga lõdvalt seotud, ja ründaja suruks sind vastu maad või vastu seda posti ja ta rebiks sul need juba niigi katkised sukkpüksid jalast ja lõikaks katki need Victoria’s Secreti puuvillased alukad ja kataks su roosa suu oma õlise käega ja sa ei saaks mitte midagi teha ja pärast ei oleks su elu enam sama. Sa elaksid pidevas hirmus metroojaamade ees, põgeneksid tagasi Nantucketisse, väldiksid Craigslisti juhusuhete rubriiki, laseksid endale iga kuu suguhaiguste testi teha ja nii terve aasta, võib-olla kaks.

      Samal ajal laulab kodutu ikka edasi vedur vedur ja ta on kaks korda kusnud ega ole selle tegemiseks isegi püsti tõusnud. Ta istub oma kuses ja kui mõni väärakas oleks sind siia alla jälitanud, et lõpetada seda, mida sina nende katkirebitud sukkpükstega alustasid, siis see kodutu lihtsalt laulaks ja kuseks ja kuseks ja laulaks edasi.

      Sa libised.

      Jälle.

      Sa kissitad kodutu poole silmi ja urised, aga ta on mingil teisel planeedil, Beck. Ja see pole tema süü, et sa maani täis oled.

      Kas ma juba mainisin, et sul on minuga vedanud? Sul on. Ma olen sündinud Bed-Stuy mees, kaine, tasakaalukas ja vägagi teadlik nii enda kui ka sinu asukohast. Ma olen kaitsja.

      Kõige nõmedam on see, et kui keegi meid kolme näeks, noh, siis arvaks enamik inimesi, et mina olen see imelik, sest ma järgnesin sulle siia. Ja see ongi meie ühiskonna probleem, naiste probleem.

      Sa näed, kuidas Elliot filmis „Hannah ja ta õed” susserdab, et saaks oma naiseõe lähedal olla, ja seda pead sa romantiliseks, aga kui sa teaksid, mida mina pidin läbi elama, et sinu korterisse sisse saada, et ma tegin oma seljale liiga, üritades sind nii seest kui väljast tundma õppida, mõistaksid sa mind sellepärast hukka. Maailm on millalgi armastamast lakanud ja ma tean, mida sa selle telefoniga teed. Sa üritad rääkida Benjiga, selle soodavee-, liiga-palju-juukseid, jätan-kohale-ilmumata-türapeaga, kellega sul on suhe, mis pole sugugi juhuslik, vähemalt mitte sinu jaoks. Sa otsid teda. Sa tahad teda. Aga küll see mööda läheb.

      Osa probleemist ongi su telefon. Sul on telefonis selline funktsioon, mis laseb sul näha, kui su saadetud sõnumeid on loetud ja ignoreeritud. Ja Benji ignoreerib sind elu eest. Talle läheb rohkem korda sinu kuu peale saatmine kui sinu sees olemine ja kas seda sa siis tahadki? Sa suskad oma telefoni. Sinu telefon. Aitab juba sellest telefonist, Beck. See väsitab sind surmani ära, kulutab su häält ja sandistab su sõrmi.

      Persse see telefon.

      Ma tahaks selle rööbastele visata ja sind hoida, kuni me ootame, et rong sellest üle sõidaks. See on põhjusega mõranenud ja sa jätsid selle tol päeval meelega raamatupoes korvi põhja. Sügaval sisimas sa tead, et sul oleks ilma selleta parem. Midagi head sellest telefonist sündida ei saa. Kas sa siis ei mõista? Mõistad küll. Muidu sa kohtleksid seda telefoni hästi. Sa oleksid pannud sellele ümbrise enne, kui see mõranes. Sa ei seisaks siin ega kohmitseks oma telefoni kallal ega laseks sel oma elu dikteerida. Ma tõesti soovin, et sa viskaks selle rööbastele, ühendaksid end lahti, pööraksid pead ja vaataksid minu poole ja ütleksid: „Kas ma tean sind kuskilt?” Ja mina mängiksin kaasa ja me hakkaks rääkima ja meie laul oleks vedur number üheksa, New Yorgi rööpail sõidab ta, kui ta rajalt maha sõidab, korja ta üles korja ta üles korja ta üles …

      „Kas sa palun lõpetaksid juba selle laulmise?” Sa urised, aga see tüüp isegi ei kuule sind üle oma laulmise ja kusemise ja laulmise ja kusemise ja sa heidad oma pea liiga kiiresti kõrvale ja kurat võtaks sa ei tohi niimoodi tahapoole naalduda, aga sa teed seda.

      Kõik juhtub nii kiiresti.

      Sa sirutad käed ette, aga sa tuigud. Sa pillad telefoni ja sööstad seda üles võtma ja selle käigus astud sa pahasti – „aaah!” – ja sa libised ja koperdad selle pagana tennisepaela otsa ja sa kukud pikali ja maandud kuidagi valesti ja sa veered kollasesse ohutsooni ja sealt alla päris ohutsooni. Sa karjud. See on kõige kiirem kukkumine, mida ma kunagi näinud olen, ja nüüd oled sa ainult üks hääl seal all rööbastel, üks kriiskamine, ja see kodutu muudkui laulab edasi vedur number üheksa ja see on vale taustamuusika selle jaoks, mida ma kohe tegema hakkan, olgugi et mul selg haige on. Ma jooksen üle platvormi ja vaatan alla sinu poole.

      „APPI!”

      „Kõik on hästi. Ma aitan sind. Anna mulle oma käsi.”

      Aga sa lihtsalt karjud edasi ja sa näed välja nagu see kaevus olev tüdruk filmis „Voonakeste vaikimine” ja sa ei pea nii ehmunud välja nägema, sest mina olen siin, pakun sulle oma kätt ja olen valmis sind üles tõmbama. Sa värised ja vaatad mööda tunnelit kaugusse ja su pea täitub hirmuga, kui sa peaksid lihtsalt mul käest kinni võtma.

      „Oumaigaad, oumaigaad, ma võin surma saada.”

      „Ära vaata sinna, vaata lihtsalt mind.”

      „Ma saan surma.”

      Sa astud sammu ettepoole ja sa ei tea rongiteedest midagi. „Ole paigal, pooled asjad seal all võivad sulle elektrilöögi anda.”

      „Mida?”

Скачать книгу